läksime suurte lohedega peale ja saime suurema vaevata kalda alt minema. ikka vrakist mööda ja aina merele, kus puhus mõnus ühtlane ja paraja tugevusega tuuleke. ülejäänud rahvas – 4-5 lohet peale meie umbes, sõitis ka merel ja mitte kalda all. veidi tavatu vaatepilt, sest harilikult on rahvas ikka kalda ääres madalamas trikitamas ja triibutamas ning kaugemale läheb mõni üksik.

sain jälle mõnusalt pikalt varvuli sõita. üle lainekeste kergeid hüppekesi teha ning niisama mõnuleda. vesi oli endiselt soe, jalga aetud saapad tundusid ülearused.

keerasin enamasti ringi vraki juures, kust tagasi mere poole suundusin, aga andri läks üsna kalda alla välja. tekkis mõte, et krt teab kuidas seal kalda all tuul on ja kas ma pärast, kui tuul natuke langeb, saangi üldse enam tagasi. hakkasin siis kah kaldale lähemal ringi pöörama ja juba teisel sellisel triibul vaatasin et tohohh, ega ei saa ikka küll. vehkisin lohega üles ja alla ja sain kuidagi ikka kaldale ära enne võrke ja kive. lootsin isegi sadakond meetrit ülestuult tagasi kõmpida meie asjade juurde. aga see kerge puhanguke, mis mind kaldale aitas, sai otsa ja siis polnud enam võimalik väga valida kuhu see lohe nüüd kukub ja eks ta rullis üle väikse kasevarre ja millegi veel. tõmbasin ta juhtliini pidi maha ja jäi teine ikka liivale rahulikult lebama.

kerisin poomi kokku ja vaatasin seda kino, kuidasmoodi teised üritasid merelt ära saada. vrakini ja sellest mööda tuldi ikka sõites, aga edasi hakkas samasugune pumpamine nagu minul, aga ikka kukkusid lõpuks tolks ja tolks lohed vette. mõni sai ikka kerge puhanguga uuesti lendu veel ka, aga ei mingit sõitu enam. andri kah üritas veel ülestuult saada, aga sai upsakuse eest karistuseks hoopis lohe märjaks ja liinid kergelt puntrasse.

kaks tegelast, kes eriti kaugele merele olid sõitnud, ei saanudki randa tagasi, vaid kandusid kuskile lohusalu sadamapoolse laheserva tippu või napilt selle taha. aga sõbrad neil jõudsid kaldale ja käisid lohusalu sadama juures autoga vastas. kui ära tulime, võis parkimiskohas veel kuulda kõvahäälseid “lahingulugusid”.

ajasime kiirelt suured lohed balloonist täis ja mina kobisin peale. andis ikka sahmida, et kaldast natukenegi vastutuult saada. kui vrakini umbes sain, siis läks tuul paremaks ja sõitsin paar pikka triipu merel ning tulin allatuult tagasi. andsin maxile oma lohe, ta võttis oma uue laua siis ja sai päääris kenasti peaaegu ristituult ühest ranna otsast teise sõidetud. ega seda tuult oli parasjagu niipalju, et varasem sõidukogemus just kahju ei teinud, aga kuna maxil see praktiliselt puudus, siis see talle seejuures just kasu ei teinud. ma ka ei viitsind väga pikalt rannal külmetada ja kõmpisin siis sinna ranna otsa, kuhu max triivind oli ja siis sõitsin tema lauaga uuesti ülestuult tagasi.

suurem laud on väikse tuulega ikka hea asi. korraks oli tunne, et tuul on suunda muutnud, sest sain nii rõvedalt ülestuult tema lauaga. väga-väga äge värk!

lõpuks langes tuul umbes 1m/s võrra ja sellest piisas, et maxi ta enam poleks kandnud, mina veitsa kergem temast ja sain mõned triibud veel teha. vahepeal teisi lohesid polnudki sõitmas enam. siis ei saanud kohe maha tulla, sest kiusu pärast peab ikka sõitma, kui teised enam ei saa. et nad siis mõistaksid milline lohe tuleb omale osta. või kadestaksid niisama – kiusuvärk!

nb! andriga saime oma iko kireboardingu litsentsid kätte. need olid valmis juba 26. juunil ja ütlevad, et me oleme nüüd tegijad lohetajad! sõidul hoopis teine hingamine…

ps! plaanin millalgi sügisepoole ka loheparki täiendada. silmitsen 12 ruudust ozone catalysti, mis peaks olema üsna kerge ja väga stabiilne lohe kõikvõimalikes puhangutes. suhteliselt soodne ka. kahjuks ma ei tea eestis ühtegi sellist lohet, niiet demot pole kusagilt lunida. samas kotis ostetud põrsas on ju see kõige huvitavam…

ühel hetkel läks aga andri kaldale ja mõni aeg hiljem läksin uurima, et mis ta seal konutab. a tal oli lihtsalt ilgem uni peale tulnud…

laupäeva hommikul helistas andri, et peaks meeskonna kokku ajama ja tegema väikse surfilaagri. meeskond koosnes asjaolude sunnil lõpuks minust ja andrist. sõitsime pärnusse, valgeranda. sinnasamma kohta kus me eelmisel sügisel proovisime omapead natuke lohetada, aga ei saanud õieti lohesidki õhku. leotasime neid niisama ja rassisime vees. noh, selgus et ega me midagi aastaga juurde õppinud ei ole veel. suured lohed saime peaaegu üles kui vihm kaela tuli, lohed märjaks ja raskeks muutis ja meid pikkade ninadega jättis.

sõitsime edasi topu randa. seal sain teha ühe triibu, aga ülestuult ei saanud üldse ja lõpuks tulin mööda randa ja külavaheteid, laud ja lohe näpus, auto juurde tagasi. vähemalt sai triibugi.

järgmiseks võtsime haapsalust provianti ja käisime räimepraadi söömas ning sõitsime roostale, kus pidi pühapäeval korralik tuul olema. öösel veel grillisime ja jõime rummi koolaga. kui rumm otsa sai, siis tuli meelde, et koola ju ei lase magada. mina sain veel kuidagi magatud aga andri pidi keset ööd mitu jalutuskäiku ette võtma et und leida. rannast leidis 7 krooni, lõpuks vist ka une.

pühapäeva hommikul oligi korralik tuul ja hakkasime kohe 9 ajal sõitma. roosta minule väga ei meeldi. kallas suht järsk, lained kalda ääres rullivad ja ranna peal on igasugu takistusi nagu võrkpalli postid jms. ranna kumbagis servas kivid. ja tegelikult olid need lained ka sellised imelikud krobelised. jah, ei saa nuriseda et lained liiga siledad olnuks… mina sain õnneks kiiresti õhtule, sest kukkusin hüppelt maandudes ja lohe läratas pauguga vette sel ajal kui ma vee all viibisin ja kui hakkasin lohet üles ajama, siis paistis ere hommikupäike mulle läbi lohe silma. keskel eest servast taha serva välja ilus pikk auk sees.

ilm oli aga väga ilus, sain ka suured lohed ilusti ära kuivatada kuni andri sõitis. pärast läksime veel laulasmaale ja saime sõita tunnikese.

***

eila käisime laulasmaal. sõitsin mareki 10,5 lohega. tuul oli üllatavalt ühtlane ja saime sõita päris korralikult. peale roostat ja muud pulli tundus laulasmaa lausik ikka väga mõnus koht. tahad sõidad sileda vee peal, tahad sõidad meetristes lainetes. hüppeid proovisin päris palju ja kui õnnestus hea hoog üles saada ja vedu jätkus, siis sai päris ilusaid kõrgeid hüppeid. kõrgemate hüpetega on see nali, et jääd üleval ohhetama ja ahhetama et oih kui äge ja unustad lohe lennutamise ära. siis kiigud aga lohe alt läbi ja kui alla jõuad pole mingit hoogu enam ja kukud karsumm vette.

vahepeal uurisin seda back-rolli asja ja selgus, et see mida mina olen teha üritanud ei olegi õige backroll ehk tagarull, sest tagarull käib ilma lohe abita. proovisin siis ikka seda stiilipuhast versiooni ka teha. välja tuli hästi kukkumine parema külje peale ja vasaku külje peale ja selja peale ja näoli vette tuli ka suht hästi välja. mis ei tulnud välja oli tagarull. ikka väike saps on sees enne iga katset ja ilmselt jääb liigutustest puudu see otsusekindlus ja olen natuke liiga pehme ja löts. või on hoog väike või maiteamis. juhendid ütlevad, et ära mõtle vaid tee. viskad laua vastutuult kaarega selja taha ja pea keerad ka selles suunas ning üritad juba maandumiskohta leida. aga ma pead vist ei keera ja kõik on paras virr-varr. kuidas seal midagi valida saab ei kujuta ette. samas ma kokku vast paarkümmend korda proovisin ainult, niiet küll jõuab. hea on see, et laua kaotamine ja kehalohistamine ei on rohkem käpas ja proovida saab ka sügavamas vees.

vahepeal üritasin pükstrapetsiga sõita varvuli. kui vöötrapets liigub ümber keha veidi ringi ja annab varvuli sõiduks mugavama asendi, siis püksid muidugi jalas ei pöörle ja nii mugav pole, aga sõita sai. sain isegi varvulisõidust hüpata kannuli korra. mõnus tunne. hästi huvitav oli ka see, kui startisin varvuli ja sain korraliku tuule lohe alla. hoog muudkui kasvas ja ei osanud seda kohe maha kantida. sõitsin siis algul lohele järgi ja pärast puhta allatuult. nii suurt hoogu lohelaua peal ma pole kunagi tundnud. ikka väga korralik vunk oli sees. lohe jäi lõpuks enamvähem akna serva ja mina kimasin temast allatuult mööda ja kui hoog vaibus siis vaatasin huviga mis nüüd juhtub. õnneks olid liinid piisavalt pingul, niiet lohe sõitis tasapisi allatuult õige koha peale tagasi.

mõedud-mindud. panime muidugi tiba valet teed mööda kuskilt ja tänu sellele sattusime peale sellele õigele surfarite spotile, mis on supelrannast veitsa eemal. koht ise on minuarust huvitav, sest päris mitmekülgseid võimalusi pakkus. samas ei osanud meie veel neid võimalusi oma soovidele vastavalt kasutada ja natuke olime segaduses, et kus on siis lained ja kus on flätt ja kus on sügav ja kus kivid ja kus mis.

andri hakkas siis rääkima, et läheks sõidaks nüüd kuskile saarele, sest siin on saari mitmeid läheduses. meil olid veekindlas kotis telefonid ka kaasas, niiet ilma pikema planeerimiseta valisime ühe saare välja ja hakkasime sussutama sinnapoole.

minek käis kergelt allatuult. andri sõitis ees ja mina paarkümmend meetrit järel tema sõiduvees sõna otseses mõttes. otsejoones ja pedassaar varjas vahepeal tuult natuke ära, aga sõita sai küll ja jõudsime umbes poole tunniga kohale. korra ma jäin midagi vahtima ja sõitsin lauaga lainesse sisse ning kukkusin. peamine mõte oli et lauda ma küll varvaste otsast lahti ei lase, sest mingit kehalohistamist või üldse laua kaotamist väga ei tahtnud. vesi kergelt jahe ka siiski. kõik läks aga hästi ja varsti olime saarel kohal. randusime kohe ühe sildi lähedal, mis teatas et tegu on “kolga lahe maastikukaitseala koipse piiranguvööndiga”. järelikult olime sattunud koipsesse.

rannas oli kohe kellegi käru ja võsas korralik kemmerg. käru me ei kasutanud. otsustasime saarel veitsa ringi ka vaadata. jõudsime kellegi elamise lähedale. suur telk reetis, et elanikud on ka kodus. ja olidki. sellised pensioniealised inimesed. küsisid, et kus me paat on a meil polnd paati vaid olid lohed. aga neil omal polnud lohesidki, aga pidada olema salmistus või kuskil sugulased, kes tulevad ise paadiga kui midagi vaja on. siuke tore seltskond. ehitasid seal oma vanemate majaplatsile väikest suvemajakest, et ei peaks telgis ööbima.

tegime jalgsi saarekesele tiiru peale. pidada olema ca 30ha suurune, niiet väike. teiselpool madalat säärt nägime maitsvat lausikut, kuhu üle sääre tuult ikkagi puhus. niiet enne ärasõitu käisime seda proovimas. väga mõnus ikkagi normaalse tuulega sileda vee peal kihutada. aga hüpata me seal ei osanud, enamus kordadest kukkusime või lausa plärtsatas lohe vette.

tagasiteele asudes sai kiiresti selgeks, et vähemalt mina küll otsejoones salmistusse sõita ei suuda. aga ega polnud vajagi, rohusi all keerasin tagasi ja kündsin teistpidi ülespoole. pedassaarest oli ka plaan minna ümbert, niiet seal tuli ka sik-sakitada. andril läks ülestuult saamine paremini. tal on tema kaalu kohta suhteliselt suur laud ja võib-olla ta oskabki seda tööd paremini. siis kui mina hakkasin pedassaare juures ülestuult rassima, siis vaatasin et andri millegipärast läheb ikkagi altpoolt mööda. järgmise triibuga nägin et tal kukkus seal ka lohe alla. arvasin et tuulevaikuse tõttu niiet mul polnud mingit mõtet sealtkaudu proovida ja jätkasin ikka plaani järgi. pealegi oli tal ka telefon ja salmistus paaditeenus, niiet muret põlnd.

sain ringiga ümber pedassaare ja siis allatuult salmistu poole tagasi. andrit vee peal näha polnud. läksin võtsin lohe alla ja siis ta juba helistaski, et sai kellegi paadiga pedassaarelt salmistu sadamasse ja tuleb sealt vaikselt jalgsi randa. selgus et lohe oli tagasiteel tühjenenud järjest ja käitus juba imelikult. seepärast otsustas ta proovida teist rada, aga lohe kukkus ikkagi alla. lasi lohe lahti ja ujus lauaga saarele, kust juba paadiga lohe veest kokku korjasid ja sadamasse sai.

rahvast oli kah üsna palju – siukest laulupidu mina lohusalus näind põle! mõned üksikud ujujad, keda tuli hiljem, väga palju purilaudureid ja lohetajaid kasutas sõbralikult koos seda veekitsust, mida märgistasid lahte paigutatud kalavõrgud. vähemalt olid need nii mõistlikult pandud, et see kõige magusam osa jäi sõiduks. ülestuult palju ei saanud, seal olid juba võrgud ja teiselpool võrke ka nagu ei täinud sõita. mina sõitsin rohkem merepool seekord, sest kaldapool oli rahvast palju rohkem, merepool olid peamiselt lohelaudurid ja mõni üksik lohteja, kes ei peljanud suuremaid laineid.

sõita oli väga-väga mõnus, aga ühtlasi ka väsitav. mingil hetkel max lõhkus oma lohel ühe liini või midagi ära ja siis andsin oma 12m besti lohe talle ja sain mareki 10,5m 2009 x-bow asemel. minuarust tõmbavad need umbes ühehästi.

rahvast tuli sõitma aina juurde ja siis juhtus korraga üks naljakas lugu. andri kehalohistas (bodydrag) vees oma laua poole, ma olin temast ülestuult mööda sõitmas. aga üks purilaudur tuli hirmsa hooga mere poolt  ja mul nagu ei jäänd muud üle kui minna nende vahelt kuidagi, paraja allatuult haagiga. kui purilaudur möödas oli, siis tõstsin oma lohe madalast jälle üles, aga kuna andri purilaudurit üldse ei näinudki, siis ei saand ta vist minu manöövrist aru ja ei osand seda viimast liigutust kuidagi oodata. tulemuseks oli tagasihoidlik, ent kohutav loheõnnetus (“horrible kite accident”). minu lohe lipsas andri lohe liinide vahelt läbi – vupsti. algul ma arvasin et saab kuidagi mu poomi lahti võtta ja sealt läbi tõsta, aga kuidagi läks nii, et lohed elasid oma elu ja pusserdasid end korralikult kokku. loobitasid ja tirisid. lasin lohe trapetsi küljest lahti ja lohisesin natukest maad järel, kuni leidsin turvanööri päästiku selja pealt üles. andri lasi kah lohe lahti ja nii need kaks siis põiki üle mänguväljaku ranna poole purjetama hakkasid. läheduses olnud lohetajad tulid uurima, et kas on kõik korras ja kas saavad kuidagi aidata. üks tõi andri laua meie juurde. üks teine jälle tuli ja hüüdis, et – mehed, kus te lohed on!? eks see võib olla harjumatu vaatepilt küll, kui kaks lohetajat keset lahte ilma lohedeta lauad käes suplevad. triivisime ja ujusime vist umbes kilomeetri enne kui kalda juurde saime. loomulikult üle võrgupiirkonna (küll mitte üle võrgu). mingil hetkel ühines meie rännakuga veel üks lohetaja, kes ei saand kuidagi oma lohet veest üles, aga ta purjetas kiiresti kalda poole oma lohe järel liueldes. kaldal harutasime oma lohed ja liinid jälle lahti ning läksime sõitsime edasi.

mingil hetkel tundsin et olen ikka suht väsinud juba. suvalise koha peal panin käna ja kui hakkasin lauda jalga toppima siis tükk aega ei saanud, sest üritasin pista jalgu laua peale kohas, kus polnud aasasid. tulin siis kaldale, aga siis algasid hallukad. nägin et tuli bikiinides pruuniks päevitatud tibi ja võttis mu lohe alla. tänasin veel viisakalt ja vajusin varustusehunniku najale puhkama. peale pisikest hingetõmbamist olid hallukad paraku kadunud.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

ah üks lahe loheõnnetus (kerge liialdusega) oleks ka juhtunud. sõitsin andri järel, tema tegi vist hüppe või midagi ja mina siis tegin ka, aga mul muidugi ei tulnud päris hästi välja ja käisin karmahuti vette ning lohe kukkus taevast otse alla, sest poomi hoidsin põhjas ja tuul oli nõrk. viimasel hetkel sain juhtliini pidi nii teha, et ta ikka sai tuult natuke alla ja päris vette ei lärtsatanud. samas kippus ta andrile peale minema vägisi. aga kõik läks hästi. võõraste läheduses siukest pulli ei üritakski muidugist. pärast tuli välja et martti oli ka randa tagasi tulnud koolitama kedagi, aga ma loodan et ta seda ei näinud või ei paistnud see väga hull, sest riielda igatahes ei saand.

pikapeale hakkas teisi sõitjaid ka sinna kanti tulema, niiet omapead harjutamisest sai jälle liikluse jälgimine ja vaatamine et kuda mida saaks ja see pole minu lemmiktegevus. andri oli ka miskipärast kaldale läinud ja läksin parem uurima mis ta seal kükitab. oli teine oma laua küljes ühe jalarihma lahti suutnud saada ja parandas seda. tuul oli langenud ja kuna mul enam erilist isu polnud, siis läks andri minu lohega kruisima.

tuul aina langes ja langes, kuni langes 4-5m/s peale. tõin autost zephyri ja sõitsin sellega. vahepeal oli sellin hetk, kui rannas oli 20 lohet ja ainult zephyriga sai sõita. nagu oleks kuskil kooli aktusel lava peal ja loeks luuletust, sest ilmselt kõik vaatasid seda kuda zephyr ikka sõita jaksab väikse tuulega. õnneks tuul tõusis ja rahvas kobis merele tagasi. kui mul isu jälle täis sai, siis läks andri zephyriga oma isu täis sõitma. paistis et talle ka meeldis.

vahepeal oli mingi imelik nähtus. umbes 10 lohetajat (no 5-6 kindlasti!) kõik üritasid seal ranna keskosa ees igasuguseid hüppeid ja trikke teha. ja siis käisid kaldal lohel sätteid muutmas ja siis jälle tagasi. lisaks oli neil vaja 1-2m kaugusel rannaliivast sõita paremale. mis värk sellega oli, ma ei saanudki aru. vasakul, paremal ja taga ruumi küll, aga kõigil oli ikka vaja just ühes kohas sahmida. hullem kui boracayl.

pärnus olles käisime randa ka vaatamas. seal on kah surfiala ja reegilite sildid väljas, poisid, millele sildid viitavad, reedel polnud. mujal pärnus oli teedevärk üsna segi kammitud, hull tegemine oli et kohale jõuda ja pärast ära saada.

puhanguparadiis oli eile laulasmaal. teel sinna käisime vaatamas ka kakumäe rannas, seal puhus tuul küll üsna õigesti ja vähemalt prognooside järgi pidi olema vähempuhangulisem, aga vesi oli üsna kõrge ja rauakolakad (redelid, riietuskabiinid jms) veele üsna lähedal. andrile tundus et ka lained pole piisavalt kõrged ning läksimegi hoopis laulasmaale. seal oli paras laulupidu, kohati kuni 20 lohet lendamas, tuul keskmiselt 10, puhanguti 15. minule väga ei meeldi suur ülepurjestus, niiet 12 ruuduse jätsin kotti. andrile ülepurjestus meeldib ja tema läks oma 9 ruudusega. ma siis võtsin 7 ruuduse. lasime lohed balloonist täis ja kobisime peale. mina sain 7-sega sõita väga hästi, sain üles- ja allatuult. aga lohesid oli ikka palju ja enamus neist pidi võitlema tuulega, et sõita saaks, niiet tuli natuke rohkem ringi vaadata kui tavaliselt. lõpuks kobisin minema sinna laulasmaa spa poolsesse serva. sealkandis muidugi korralikult ka kive ning ühel hetkel kadus mul tuul ära ja tulin mööda randa kepseldes tagasi. tegelikult tuul ära ei kadunud, vaid lihtsalt hakkas teisest suunast puhuma. pärast proovis marek 7 ruudusega veestarti, aga kui nad andriga seda rahulikumasse kohta proovima läksid, siis peale paari pauku tundus neile, et lohe on kuidagi tühi ning tulid tagasi. tuletabki meelde, et peaks minema seda voolikut nüüd lappima…