ull blog

viimasest sissekandest on möödas rohkem kui kuu ja nüüd siis saabki kirjutada ainult seda tähtsat kraami, mis on sellest kõigest veel meelde jäänd.

lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

reede õhtal käisime annika ja martiniga pärnu terviseparadiisis sulistamas. martinil oli seal küll väga lõbus, sest seal oli lausa 4 toru, kust alla lasta ning selline kärestikumoodi asi ja siis selline ringikujuline koht, kus vesi keerles ja vedas suplejaid endaga kaasa. vanematele inimestele muidugi igast saunad ja massaazhivannid. lasime annikaga ka mitmest torust alla ning ma hüppasin korra alla ühest nelja meetri kõrgusest kohast. seal all oli nelja meetri sügavune basseinike ka. kunagi owd ja dm kursuse ajal olin seal basseinikeses enne ka käinud. ilma kalipsota ülevalt hüpata on ikka veidi teine tunne ja ilma maski ja akvalangita põhja sukelduda on veel teistsugusem tunne. noh ja martin hüppas seal 1,5m kõrguse serva pealt paar korda vette. mina pidin ta siis veest välja õngitsema. esimene kord hüppas kergelt kägaras ja väga sügavale ei kadunud, aga teisel korral oli ilus sirge tikk ja pani ikka päris sügavale. aga ootas rahulikult ja tuli pinnale. ujuda suudab ta meil praegu vast paar-kolm meetrit. vähemalt ei karda. kui ükskord minema saime siis oli tüüp ikka rihm mis rihm.

pärnus olles käisime randa ka vaatamas. seal on kah surfiala ja reegilite sildid väljas, poisid, millele sildid viitavad, reedel polnud. mujal pärnus oli teedevärk üsna segi kammitud, hull tegemine oli et kohale jõuda ja pärast ära saada.

puhanguparadiis oli eile laulasmaal. teel sinna käisime vaatamas ka kakumäe rannas, seal puhus tuul küll üsna õigesti ja vähemalt prognooside järgi pidi olema vähempuhangulisem, aga vesi oli üsna kõrge ja rauakolakad (redelid, riietuskabiinid jms) veele üsna lähedal. andrile tundus et ka lained pole piisavalt kõrged ning läksimegi hoopis laulasmaale. seal oli paras laulupidu, kohati kuni 20 lohet lendamas, tuul keskmiselt 10, puhanguti 15. minule väga ei meeldi suur ülepurjestus, niiet 12 ruuduse jätsin kotti. andrile ülepurjestus meeldib ja tema läks oma 9 ruudusega. ma siis võtsin 7 ruuduse. lasime lohed balloonist täis ja kobisime peale. mina sain 7-sega sõita väga hästi, sain üles- ja allatuult. aga lohesid oli ikka palju ja enamus neist pidi võitlema tuulega, et sõita saaks, niiet tuli natuke rohkem ringi vaadata kui tavaliselt. lõpuks kobisin minema sinna laulasmaa spa poolsesse serva. sealkandis muidugi korralikult ka kive ning ühel hetkel kadus mul tuul ära ja tulin mööda randa kepseldes tagasi. tegelikult tuul ära ei kadunud, vaid lihtsalt hakkas teisest suunast puhuma. pärast proovis marek 7 ruudusega veestarti, aga kui nad andriga seda rahulikumasse kohta proovima läksid, siis peale paari pauku tundus neile, et lohe on kuidagi tühi ning tulid tagasi. tuletabki meelde, et peaks minema seda voolikut nüüd lappima…

panime ennelõunal juba lohusallu, sest õhtuks pidi tuul veidi vaibuma. saime päris kobedalt sõita ja mul õnnestus ka natuke hüppamist harjutada. paar korda sain ikka mitu sekundit rippuda ja see oli väga mõnus. ühtlasi sai muidugi ka rohkem kui kunagi varem harjutada bodydragi ehk kehalohistust, et laud uuesti kätte saada kui oli jalast ära kukkunud.

ahjah, andri tegi ettepaneku võtta natuke suuremaks südameasjaks eestikeelse loheterminoloogia… emm.. noh, kasutamise esialgu.

nüüd siis mõned ettepanekud erinevatelt autoritelt (sõnaraamat, andri, minu isa, mina ise):

heelside – kannuli, kandsõit
toeside – varvuli, varvassõit
bodydrag – kehalohistamine
flat – siledik, lausik
hangtime – rippaeg

eile maal olles tuli see teema jutuks ja siis pakkus mu isa välja varvuli ja kannuli ning palus ära märkida kus ja kes need välja pakkus. annika, kutseline keeletoimetaja, arvas et äkki need on natuke liiga luulelised. mulle need igatahes meeldivad, sest nendega saab asendada lauset praktiliselt muutmata seal praegu koletsevad heel- ja toesided. aga no vaatame, kui lohetajad tulevikus ainult värsivormis suhtlema hakkavad seetõttu, siis pakume välja midagi proosalisemat.

varem, kui ma veel vaene olin (höhö), siis tuli kasutatud autodega sõita. need eriti vaeste aegade odavamad mudelid kulusid kiiresti ära ja tuli ikka uuesti osta. kasutatud auto ostmisel oli alati müüjal selline jutt, et selle autoga on sõidetud ainult väga korralikult, sest see kuulus ühele viiuliõpetajale.

täna käisin mikrobussiga tehnoülevaatusel ja ülevaataja suutis väga viisakalt mõista anda, et ma sõidan nagu viiuliõpetaja -  ega see auto vist palju pöördeid pole saanud? diiselmootori nad nüüd lasevad 1,5 krpm juures 75 kraadini soojaks ja siis vajutavad lapatsi põhja. ega väga palju seal auto taga enam midagi näha siis polnud – kõik paksu tossu täis.

see on siuke naljakas teema. et kui mootor on tahmane, siis võtab rohkem kütust, aga kui pidevalt kõrgetel pööretel sõita, siis ju võtab ka rohkem kütust? nii et igatepidi võtab rohkem kütust ja kes selle kõik kinni maksab, ma ei tea. enne järgmist ülevaatust peaks paar päeva sõitma kõrgematel pööretel, et tahma mootorist välja jõuaks köhida ja piinlikust olukorrast ülevaatuspunktis pääseda.

niiet, igatahes, pill häälde!

viimased paar aastat olin õnnelik windows mobile telefoni kasutaja. sellega sai lugeda posti, vaadata kodukaid, terminaliga servereid torkida kui vaja. kaarte sai laduda kui kuskil midagi ootama pidi. mulle õudselt meeldis see ka, et telefonil oli mini-usb pesa ja kui ühendasin juhtmega arvuti külge, siis hakkas kohe laadima ja outloogiga kontakte ja kalendrit sünkima. ainult et aku hakkas tasapisi lahjemaks jääma ning uus aku tundus kuidagi kallis – üle tuhande krooni.

vahepeal mõtlesin et peaks iphone hankima, aga see on ikka kuradima kallis. kallim kui läpakas, niiet ei raatsinud. kuidagi pooljuhuslikult jäi silm peale ühele peaaegu kõige soodsamale android telefonile – samsung galaxy spica. mulle kui elioni ärikliendile maksis midagi 4300 kopikatega. nüüd olen seda mitmed nädalad kasutanud ja kirjutan siia üles mis ma sellest asjast arvan.

kui eelmine telefon oli mul 2,5″ ekraani ja qwerty klaviatuuriga, siis spical on ekraan suurem ja nuppe vähem. mini-usb asemel on nüüd micro-usb. räägitakse enamus telefone lähevad sellele üle. mulle hetkel on see siiski pigem ebamugav, sest gps ja fotokad kõik on mini-usb otstega ja mul neid mini-usb otsaga juhtmeid ja laadijaid igal pool arvutite juures ja autodes. aga midagi pole parata, tuleb vist üleminekujupid hankida.

android on praegu veel üsna noor telefonitarkvara, aga enamuse mulle vajalikest asjadest on seal olemas. brauser ja google maps gps tarkvara olid kohe peal, terminaliprogrammi ja backgammoni tirisin telefonis oleva android marketi kaudu. päris normaalsete eesti kaartidega gpsi programm on sygic, seda olen nüüd kasutanud ja ajab asja ära.

fotokas, mis on telefonil peal, on üsna siuke nadi. tahaks loota et kunagi on telefonides mitte ainult megapikselid vaid ka natuke optikat. aga võibolla ma pole lihtsalt veel aru saanud mille jaoks see silm seal on. eks suvel kui valgust on õues rohkem, saab proovida.

gprs ja 3g ja kogu see mobiilne interenet on väga mõnna. panin sim kaardi sisse ja kohe sain surfata. ei küsi ka midagi, lihtsalt teeb ühenduse ja asi käib. väga mõnus värk, vaatan hoopis tihedamini windgurut ja kitezone lehte ja veel muidki asju. pm pole midagi uut tehniliselt, sest eelmises telefonis oli see ka kõik olemas, aga just mugavust on juurde tulnud ja see muudab minu jaoks palju.

öhh, mis veel… aku. aku peab vastu normaalse tarvitamise juures 3-4 päeva. aga kindlasti on võimalik see ka päevaga tühjaks pigistada kui kõvasti youtubetada ja gpsitada. aku koha pealt on kõik umbes sama või isegi parem, kui mu eelmise telefoniga tema parematel päevadel. minupoolest võiks telefon olla ka veerandi või kolmandiku võrra paksem ja raskem kui aku poole kauem peaks.

seda, et androidi juured on googlega seotud on hästi tunda. igasugu gmaili ja faceboogi ja kontaktide ja kalendrite tugi on kohe telefonis sees. arvutist saan nüüd outloogi välja rookida ja saan sünkida otse internetti. see on tegelikult suurim ja parim muudatus seoses telefonivahetusega. teine hea asi on see android market. siuke programm, millega saab otsida ja alla laadida lisasofti. väga mõnus. mingeid naljakaid asjakesi olen sealt tirinud. näiteks tallinna ühistranspordi jubin. seisad peatuses ja jubin ütleb mis kell järgmine buss tuleb. saad ka otsida tänavaid kuhu liikuda tahad, siis kuvab need bussid, mis sinna viivad. ma ei tea paljud androidikasutajad jala käivad, aga no lahe vidin ikkagi.

üks tähtis uuendus on ka see, et telefon jaksab mängida divx/m4v videsi. mkv konteinerit praegu ei toeta ja ma ei tea kas 720p sisu mängida jaksabki, aga ikkagi on päris pull mingeid vilmikesi telefonisse laadida ja jälle teinekord igavlemise ajal neid piiluda.

spical on peal android 1.5, aga räägitakse (kuradi kaabakad), et millalgi tuleb sinna ka 2.1 versioon. mitteametlikud variandid on juba liikvel, aga ma ei tea kas ma nii friik enam olen. lisaks käib jutt (on värdjad), et tuleb ka flash 10. elu oleks palju rahulikum kui selliseid asju üldse ei teaks. tegelikult pole mul seda 2.1 versiooni ju vaja (multitouch tugi, uuem kaamerasoft ja popim ui). flash võiks olla. täna just mingi vimeo link brauseris ei töötanud, sest need va vimeod ja zimeod on kõik flashis tehtud. ja kolmas asi mis ajab närvi on jutt ps3 mängukonsooli remote play toest. mõnus oleks telefoniga ps3 juhtida, mis siis, et pult on ka laua peal olemas. ps3 kaudu vaatan kodus vilme telekast. asjad mille kohta on teada ainult see, et neid praegu veel ei saa, teevad tiba tõredaks. tahan kohe!

• Samsung Galaxy Spica

5b juntsu matemaatikavihiku tagakaanel.

naistepäeval läksid naised peale kohvi ja koogi ja lillede kätte saamist ja ära söömist (lilled jäid tegelt söömata) sõbrannadega spa tuurile ja hiirtel võis pidu alata.

palmisaarel oligi kuidagi imelik mõelda, et kiitled kuidas meil-eestis on mitu meetrit lund maas aga lumesurfi pole tegelt proovinudki. täna sai proovitud. sõitsime jüri põllule, mis on vist üks põhilisi lohesõidu kohti tallinna lähedal (käiakse mujal muidugi ka) ja vaatasime kola üle. käisime veel linnast parajamaid saapaid toomas ja võtsime igaks juhuks maxi lumelaua ka kaasa.

väga imelik oli istuda lamedal kõval lumel see lumelaud jalgade küljes ja lohe seniidis. loksutasin seda seal mitu minutit enne kui suutsin kuidagi moodi ette kujutada mis nüüd juhtuma hakkab. lumelauaga olen vist elus ühe korra mäest otse alla lasknud ja lauaga kantimisest lumel olen ainult kuulnud.

esimesel katsel oligi laud lamedalt vastu maad ja kohe kui lohe kuskile küljele tõmbas, siis surus esimese kandi lumme ja sain ilusti kõhuli. pärast lükkasin laua liiga risti ette, siis ei jaksand lohe vedada ja sattusin istuma. lõpuks hakkas instruktori  jutt tasapisi kohale jõudma ning suutsin seda jalga, mis jäi sõidu suuna poole, suruda rohkem sõidu suunda et saaks mingit hoogu. samal ajal tuli ikka kallutada, et laud lamedalt maas poleks.tuli vähem koogutada ja proovida rohkem külg ees sõita, puusad eespool hoida ning ülakeha tahapoole kallutada… samal ajal ikka esimese jalaga veidi sihtida sõidu suunda. kõrvalt vaadates tundus see lihtsam. lõpuks sain ma sõita ikka ka. jess.

lumel on seal peale sulasid päris korralik koorik peal, see kannatas kõndimist täiesti vabalt. kooriku peal oli natuke lumepuudrit. siledamate ja kõrgemate kohtade peal vähem ja lohkudes rohkem. sõites laud all värises ja vibreeris rohkem kui olin oodanud. meenutas paluküla mäest minisuuskadega alla laskmist.

hommikul just mõtlesin et kas tavalise mäe lumelauaga ka saab sõita ja saingi teada et tegelikult ju saab. aga mäelauad on keskelt kitsamad kui otstest ja startides tahtis see justkui sõita mitte otse vaid kaarega. eks selle vastu aitavad tugevad jalad ja oskus neid õigesti juhtida, aga mis lohetamine see oleks kui ei saaks oma saamatuses varustust süüdistada

viimasel õhtul läksime whitebeachile prassima õige varakult, et saaks mõnusalt lamamistoolis päikseloojangut nautida.

leidsime sellise rahulikuma kohakese, kus sai segamatult vaadata, mismoodi päike madalamel laskub. vahepeal ilmusid kuskilt tagantpoolt käekesed, mis tõstsid toolide vahele pisikese lauakese ja natuke aega hiljem tõid samad käekesed sinna klaasid ja õlled. väga mõnus.

üks asi mis siin saarel teha oli vaja, oli batcave külastamine. tänane pärastlõuna näis selleks sobivat. sõitsime motikaga nii kaugele kui motikas sõitis ja kõndisime kruusateed mööda ülesmäge jalgsi. mingi tillukese neljarattalisega tüüp käis ja soovis meid ükshaaval kohale viia, sest minna olevat pool tundi. aga käia oli tore ja see aparaat ei liikunud oluliselt kiiremini kui meie.

see koht ise asus jungles ja mingi naabertalu mees haakis meile sappa, sest tema tahtis meile olla tähtsaks guide. uh, minu jaoks oli see “bisnis” seal üsna koormav. ikka et 50 on sissepääs ja lambirent on 50 ja guide teenus on ülitähtis ja maksab 250 inimese kohta. andri ütles tüübile et ei me tema teeneid ei vaja, võtame kellegi teise kui on vaja sest ta küsib kuidagi palju. tüüp ikka käis kaasas ja sebis lambi. maksime kumbki 50 sissepääsu eest ära ja läksime junglesse. tee peal oli pisikese tabalukuga värav kah. koopa sissepääs ja tee ca 10m sügavusse koopasse oli suurtest konarlikest kividest, mis kaetud teatud orgaanilise ainega. õhk oli veitsa paks ja palav, kivid libedad. meie guide eriti midagi rääkida ei osand ja valgust oli ka parasjagu nii palju, et vahel sain vaadata kuhu jalg või käsi toetada.

koopa lagi oli auguline ja seal oli kobarates nahkhiiri. vahel lendasid nad seal ringi ja ühest pisikesest kohast lendas neid välja ikka  palju. püsisid teised seal lae all ringi sebides meist kenasti eemal. koopa põhjas/lõpus oli vesi ja päris taga servast paistis veest valgus. selgus, et seal on väljapääs merre, aga läbiminek olla vee liikumise tõttu ohtlik ja sinna sukeldujad ei pidand kõik elusalt välja saama.

üles tagasi ronimine oli lihtsam kui alla minnes arvasin. andri vuras nagu orav ees minema ja mina tulin guide kannul ka järele. sealt läksime lähedale randa käsi ja jalgu loputama ning näo pealt higi pühkima. guidele andsime  lõpuks ikka veitsa vähem kui ta küsis. igavene ahnepäts siuke, rääkida ka midagi ei osand.

aga koht ise muidu oli tore ja käiks mõnus ädventsjö.

täna tähistasime tuulevaba päeva snorgeldamisretkega. võtsime whitebeachilt purjeka koos kapteni ja jungaga ning seadsime kursi krokodilli-saare juurde. minek oli vastutuult niiet tehti sik-sakke. sõitsime vast nii pool-kolmveerand tundi kokku kuni jõudsime kohale. seal olid järjest poid põhja kinnitatud nööride otsas olemas ning paat seoti sinna ankrusse.

kärasime vette ja saime kohe tunda päris mõnusat hoovust. vees põhimõtteliselt paigal olla ei saanud muidu, kui paadist kinni hoides, muidu sõidutas kohe ära. aga õnneks polnud hoovus ka nii suur, et üldse hakkama ei saaks. mina sõudsin pidevalt vastuvoolu ja tegin paadi ümber mitu tiiru. vesi oli vast 3-4m sügav ja seal leidus koralle, meresiile, meritähti, väikseid kalu ja suuremaid kalu, mustvalgeid kalu ja värvilisi kalu. ja vahel ujus hoovusega mööda veel igast muud värki nagu vetikatükid vms. tagasiteel sõitsime allatuult ja see käis palju rutem. ahjaa, minnes aerutas meie paadi külje alt läbi pirakas kilpkonn. tüübid nägid ka ja olid ikka väga imestund et ma seda kinni ei üritand püüda sealt. on ikka metslased.

peale merereisi võtsime inglish bakeris väikse eine koos filipiini kastmega, mida eile piknikul riisi kõrvale pakuti. andrile see väga meeldis ja nüüd tellisime kohe ekstra, kuigi menüüs seda polnud. oli täitsa maitsev. seda saaks lihtsalt keedetud riisile peale panna ja oleks roog olemas.

õhtupoole läksime siis sinna kalaturule, kust ostsime neid krevettide suuremaid vendi ja lasime need kõrval ühes restoranis taignas ära küpsetada. hiina uusaasta tõttu on sedasorti rahvast sealkandis veel palju liikvel, aga laua saime üsna kiiresti. minu jaoks jälle uudne kogemus. ja toit maitses kah väga hästi.