lohetamisest on kõige tähtsam asi see, et sain umbes kümnendal katsel sõidu pealt veest kätte pisikese punase pardikujulise liivavormi, millele sõites silm peale jäi. ja ei olnud seda üldse kerge kätte saada. peale igat ebaõnnestunud katset tuli saada veitsa ülestuult ja siis part uuesti üles leida ja jälle proovida. aga ma sain selle kätte ja ma olen ikka päris uhke selle üle. sõitnud olen viimasel ajal pükstrapetsiga, mis ei käi selja ja ribide peale, ei tule üles aga külgedelt teeb “peki” hellaks. hüppeid harjutan väga tagasihoidlikult. ikka backroll pöördega ja ilma aga suht väikse hooga lohe üleval niiet kõva petuga pooleks. ükspäev sain sefiiriga ilmatuma kõrge hüppe juhuslikult.

klassikokkutulek oli sel aastal ka. juubel – 20a põhikoolist. jeerum. kohal oli 10 tegelast, oli lõbus nagu ikka. elevust lisas stiilinüanss – pidulik nagu lõpupidu. nägin kaisma järve peal päikesetõusu ja luigepere toimetamist, ja see oli… ilus. sääsed, parmud ja mingid jõledad kärbsesuurused kollaka-roheka värvikribuga väga valusalt hammustavad ning mitmeks päevaks punnid jätvad tegelased ründasid agaralt. õnneks peamiselt viimase päeva hommikul ja lõunast lasime jalga.

korterisse on köögimööbel ära tellitud. gaasitoru oli vaja natuke ringi teha lasta, aga ei tehtud väga hästi, see teeb natuke närviliseks. täna oli üldse üks huvitav päev. enne kokkutulekut juba otsisin kus on eelmise kokuka pildid ja ega ma neid ei leidnud. arvasin et on ühes kohas. pärast kokukat otsisin edasi ja ei olnud seal kohas midagi. mõtted läksid üldse igasuguste fotode, videote jms failide varundamisele. täna hommikul oli pooleteiseterane ketas laua peal ja sõbralt laenatud dv kaamera kah. arvutil hakkas vent veitsa urisema ja kui väikse müksu talle andsin, siis jäi ventikas vait aga kõvaketas hakkas kolksuma. külm higi kattis keha, aga õnneks sain sellest kolisevast vindist teha koopia. see võttis küll 6-7 tundi, aga ära tegi. niiet pragu arvuti taas töötab uue ketta pealt ja teen sellest juba omakorda koopiat. ei või ikka edasi lükata sihukesi asju. pean välja mõtlema mismoodi välistada võimalus, et ma mingis kiires ruumipuuduses selle backupi vindi jälle üle kirjutan mõttega et ah teen varsti uue koopia ja siis muidugi unustan… nagu juhtus viimane kord.

veel olen tegelenud ilmajaama ehitamisega. lisaks tellisin arduino konstruktorid ja lõpuks sain ära maksta ka harjutuslohe, mille mille arvet ootasime juba ma ei tea mitu kuud. aga kuna ilmajaam veel päriselt ei tööta ja arduino jupid pole kohal ja harjutuslohe ka mitte, siis saab nende asjade taga olevad pikemad lood jälle edasi lükata.

sukeldumas käisime ka paar korda, täitsa lahe. eriti meres. rummus oli vesi jube soe ja see liiga soojaga sukeldumine ei ole nii mõnus. meil muidugi olid kuivad seljas kah. aga meres, heino peal oli see-eest igatahes lahe.

sel aastal oleks mul peaaegu minemata jäänud. lõpuks kõik töö- ja pereasjad ikkagi laabusid ja üks tegelane põhimõtteliselt vedas mu kohale (tema autoga läksime). oi kui mõnus on sedasi käia – lased end aga kohale vedada ja lihtsalt mõnuled. hea et ikka on neid ka, kes asju orgunnivad. retsept!

meie ajagraafik oli üsna täpne, ei olnud kiirustamist, aga polnud ka aega niisama passida, tõime kodilast asjad, võtsime urgest burksi ja sõitsime vanasse kalasadamasse. maasturi parkimisel olid võimalused suuremad kui sõiduautodel – kasutasime neid võimalusi. siis läksime korraks vaatama kas briifingut ka saab.

leidsime kõigepealt ühe valgustatud staabi ja panime kohe oma nimed ka kirja, et see asi tehtud oleks. tegime piirkonnale väikse tiiru peale ja vaatasime vettemineku koha üle ja siis algas briifingutamine. lisaks selgus, et seekord oli asi natuke teistmoodi klubide vahel jagunenud. klubisid oli justkui palju rohkem, nad olid ilusti sõbralikult seal koos aga siiski võis ju kuskil in-your-head mõelda et ehk on keegi kes ei tea täpselt millise klubi nimekirjas ta peaks olema ja mida teise klubi nimekirjas olevad sõbrad sellest arvavad. meie sattusime kuidagi peaaegu juhuslikult seekord livehouse nimekirja, no problem.

briifing oli ära ja saime teada, et vähemalt livehouse oli jaganud rahva tiimideks et tiimipealikud saaksid oma tiimiliikmete muresid lahendada ja vetteminekut-väljatulekut jälgida. me tegime siis kolmekesi oma väikse tiimi ja ma hakkasin ise selle pealikuks kohe. höhö.

asjad panime kokku juba kodilas, niiet lihtsalt selga ja vette. seekordsed buddyd veel nii osavad ei olnud, et ilma mudakeerutamista alla oleksime saanud, aga alla me saime ja ühte tegelast kohe väga ei näinudki. ootasime natuke, udu hajus ja leidsime kolmandagi sõbra üles. lampidega grupiujumist tegime sedasi, et buddy hoidis teise buddy lambikäest kinni oma vaba käega. sedasi rivis me läksime. ujusime veitsa otse ja jõudsime mudapilvest välja, nähtavus oli tegelikult päris kobe. näha oli väga palju pisikesi kalakesi. ma vist polnud nii palju kalakesi korraga veel näinudki. sätendasid lambivalgel ja sebisid seal ringi. neil võis ikka paras hämming olla.

teises kaldas uurisime kai konstruktsioone ja lõpuks tulime pinnale. üks nais-sukelduja oli seal oma lesta ära kaotanud. aitasime seda otsida ja mis kõige imlikum, leidsime üles kah! peetrile lubati selle peale kooki.

aeg oli seal maal ning poistel hakkasid sõrmed külmetama. maabusime, andsime teada et tulime välja ja saime angelika kest saiakese. niiet lestaomaniku ennustus läks täide – peeter saigi kooki. pärast asjade kokku pakkimist luurasime veel veitsa ringi, siis hüüti nimesid ja saime isegi diplomid!

ilm oli väga ilus, päike paistis, näo andis päevaga kergelt punetama põletada. rahvast tuli kah kohale umbes nii palju kui olime arvanud, no tegelt küll natuke vähem, sest juhuse tahtel olid aktiivsemad sukeldujad üldse eestist ajutiselt jalga lasknud. kuid seda enam said vähemaktiivsed seal aktiivselt tegutseda.

eelmisel aastal kui me tegime koristuspäeva, siis polnud meil tegelt üldse mingit sellise ürituse organiseerimise kogemust. suurte sukeldumisklubide üritused on üsna võimsad olnud, dj ja supp ja särgid ja ruupor ja kuulsused, ükskord käis isegi jüri ratas meil käppa surumas. aga me mõtlesime, et meil ongi selline regionaalsete iseärasuste ja mastaapidega värk ja võime seda teha kuidas ise tahame. ja nii ongi hea. sel aastal said meie osalejad ka omale meeneks t-särgid.

kuidasmoodi järgmisel aastal see asi välja näeb ei kujuta ettegi, sest ega meil väga ei ole veekogusid seal raplakandis ja eriti vähe on neist selliseid, kus saaks koristada midagi. aga võibolla teeme jälle samas kohas, kui sinna vahepeal prahti juurde on tekkinud.

mulle selleaastane värk hullult meeldis. tuli kohale selliseid inimesi keda polnud peale owd kursust enam näinudki. see oli ka äge, et koer sai terve selle aja lahtiselt toimetada. kuskile kaugele ta minema ei tõmmanud ja minuarust kedagi väga ei häirinud ka. annika ütles küll et kui tema töökindad maha pani siis koer viis need kohe kuskile kindlamasse kohta.

ürituse pildid diverinside veebis. pilte tegid ülle ja jaune.

sukeldumas käis kokku 30 inimest. enamus sukeldumise proovijaid olid muidugi lapsed, sellised kümneaastased ja sutsu vanemad. vanemaid muidugi ka.

lastega seoses tuleb mulle meelde minu enda esimene “sukeldumine”. olin ise ka umbes kümnene siis ja koht oli sama. üks tädi elas oma perega kohe seal järvekese kõrval ja olime neil külas. tädipojad martti ja marko olid  kõvad ujujad, neil olid isegi sellised kalossiga vene kummilestad. panin need lestad seal serva peal jalga ja hakkasin vees sügavama osa poole minema. lesta otsad läksid kahekorra ja lükkasid mind näoli vette. üritasin püsti saada aga esimesed paar katset tõusta lõppesid ikkagi väikese sukeldumisega. vot selline vahelugu.

umbes sellel ajal kui mina esimesi tutvusi sukeldumisvallas tegin oli suguvõsas palju väikseid lapsi. vahepeal oli neid nii palju, et minul polnud täpselt nende nimedki kõik meeles. korra ühel nii tähtsal suguvõsa üritusel kust mul ära ei õnnestunud viilida, istus neid terve rivi teisel pool lauda ja kuidagi naljakalt see taastuvumine seal igatahes oli. “mai ja mari on mul selged, aga see on vist reeda tütar…” jõudsin märkida ja üsna kähku tuli, et “ja mina olen selle õde!”. aih, terased! aga väga positiivsed ja lõbusad vähemalt.

no ja nüüd oli jälle hull kamp neid sugulasi seal valtu külas ning nendaga sai veidike nalja ka. pärast käisime martti, mari ja kairiga veel sukeldumas. ma arvan et see pilt on tädi reeda tehtud, aga mina pätsasin selle mari näoraamatust.

tegime aowd sügavsukeldumist. meri oli rahulik, aga vee pealmine kiht üsna õietolmune. all oli hämar aga teha nägi kõike. sellel sukeldumisel olime lausa kolmes grupis all. mina tegin kahe inimesega neid katseid, et kui purjakil keegi on või kui kiiresti mõte sügavamas liigub. üks osa oli värskelt õpitud sõlmed värskelt õpitud viisil. tegime seal oma sõlmekesi kui meile tuli külla teine grupp oma lampidega. sellel grupil polnudki vist midagi väga erilist plaanis ja luurasid niisama meite järgi. me siis sidusime nende ümber ka mõned sõlmed ja pakkusime poomissõlme ning lõpuks tegime oma nöörijupi kumbagisse otsa aasa, pistsime ühe ühele ja teise teisele ümber käe nagu lasteaialastele ja läksime ise edasi.

ohutuspeatuse sügavusel rippus tagavaraballoon reguga. proovisime sealt ükshaaval hingata. kõik oli tore kuni äkki ilmus mööda ankruköit alla kirjutustahvel kuhu oli suurelt kirjutatud “käige kõik kanni!”. itsitasime ja saatsime vastuse. kes ei tea kuidas ankruköiepost toimib, siis saatmiseks tuli lihtsalt seda nööri, mille küljes oli kiri, natuke sikutada. vot siuke tähelepanuväärne lugu juhtus.

enne sadama akvatooriumist välja jõudmist selgus, et uue gpsi huvipunktid on muudetud ja polegi vraki koorinaate äkki seal sees. ots ringi, võtsin autost oma käsika kus kõik asjad sees. asukoha ringitippimise käigus selgus et koordinaadisüsteemid on erinevad. süsteem muudetud ja asukoht sisestatud algas merereis.

vrakil oli ots küljes ja see püsis paari pisikese võrgukorgia ilusti pinnal. panime sinna oma otsa külge lihtsalt. asjad selga ja selgus, et paarilisel lisaots susiseb. vahetasime käbe varuregu pealt selle lisaotsa ära. üks mees vette allapoole lainetust ootama. siis mina vette. pahiseb. lisaots. ja täpselt nii lollisti et ei saanud seda kinni patsutada kuidagi. ei ulatanud kinni ka keerama. paariline just sel hetkel vaateväljast eemal. noh viskasin vöö paati ja hakkasin vesti ära võtma. tuli paarimees ja keeras ballooni kinni. regu sulas lahti ilusti. õhku järel 120 baari. sellist tunnet et nüüd jääb sukeldumine päris ära ei olnud kordagi. kasvõi lähme korra alla ja tuleme kohe üles. pekki – kedagi teist polnud ja me võisime teha mis ise tahtsime!

läksime tasakesi alla. sedasi on isegi natuke igav, et ei ole erilist ootusärevust kas ankur on ikka vraki juures või näeb ainult kõhtviburlasi. ots oli ilusti vrakil ja vahtsisime seal veitsa ringi. tegime rahulikult tiiru peale. see vrakk pole väga suur. kolu ja värki seal veitsa vedeleb, nöörijuppe ja võgke leidub kah. mingil hetkel sõitis vist liinilaev sealt mööda ja alla kostus paras mürin.

saime tiiru peale ja tulime tasapisi üles. meie paadi ots, mis poi küljes oli, oli vees üsna pikalt niiet ohutuspeatuse sügavuses vaatasime seda karabiini. arutasime seal et kas võtame karabiini sealsamas lahti või mis. see suhtlus oli üsna koomiline lõpuks.

minu sukeldumise ajaks jäi 18 minutit, sügavuseks 25m ja õhukuluks 120-70, niiet üsna rahule võis jääda.

kihutasime tagasi sadamasse, panime kola autodesse ja võtsime rüübet. minule ilgelt meeldis. taamal müristas.

pikema marttiga käisime ükspäev skautimas (välja tsekkimas) maidla veehoidlat, et näha mis seal siis ikkagi põhjas on. milline on põhi ja kui soe on vesi. lootsime et vast 8 kraadi ikka. ootasime ju aega millal saab uute õpilastega vette. maidlas oli vesi 12 kraadi. väga soe. lähimaks pühapäevaks plaanisime väikse laagri.

laubal, enne seda pühapäeva, käisime eelnimetatud marttiga ikkagi veel paaris meeste kohas sukeldumas. esiteks raplas savikates. see on vist rapla linna ainuke koht kus üldse vahel ujuda ja sukelduda kannataks põhimõtteliselt. tegemist on mingi iidama-aadama (ok, tsaariaegse) savikaevanduse piirkonnaga. servast vaadates paistis vesi isegi enamvähem läbi. sees oli kahjuks nähtavus kehva, ühtlaselt üsna sogane ja nägi vast meetri või poolteist. põhjas paks savimuda sete või midagi. sügavus umbes-täpselt 3 meetrit pluss natuke muda. sukeldumiseks väga ei sobi. uurisime seal kaks suuremat auku läbi, mõlemas sama pilt.

edasi läksime järvakandi kanti, järvakandist umbes 5-6 km eemal, kus on tehtud korralik ujumiskoht ja rannavõrkpalli väljak. minuarust väga ilus ümbrus ja plats, mis asub põhimõtteliselt ikkagi parajas karu… karu kodus. kuidagi irooniline on see, et koht on ilus ja kõik on lahe aga kohale viib kruusatee. igatahes on seal selline liivapõhjaga süvendatud veekogu, kust voolab läbi jõgi. jõgi tuleb paraku rabast ja vesi on rabane, selline pruunikas. olin seal suvi-paar tagasi ujumas käinud, aga ei mäletanud et see nii pruun oli. sisse me sinna igatahes läksime. ja jumal tänatud! üks üllatavamaid sukeldumisi. päike paistis üsna kõrgelt ja selgelt oli näha, kuidas kiired tungivad poole meetri-meetri sügavusele ja seal vee virvenduse rütmis mänglevad. kõlab üsna geilt aga tõesti huvitav vaadata. need kiired maanduvad siin seal erinevatele veekihtidele, mis muudab pildi veel huvitavamaks. virmalised. teine tore asi on seal ca 2 meetri sügavuses lihtsalt selili vedeleda ja lakke vahtida. raske seletada. igatahes üllatavalt lahe.

pühapäeval kui maidlas õpilastega käisime, siis oli vesi 13 kraadi juba ja viimase otsa tegin paljakäsi. ei olnud just soe aga sõrmed külmetama ka ei hakanud. maidlas muidu on selline üsna rohune põhi, vahepeal mingid vetikalaadsed. sees on ahvenaid ja vähke. nähtavus minuarust väga hea, 4-5 meetrit umbes ja sügavus ka kuni 4 meetrit. esimeseks avaveeks või proovisukeldumiseks on väga kift koht. kahe sukeldumise vahepeal grillisime vorstikesi ja logisime.

täna käisime lühema martti ja ainiga ikkagi rummus ka kontrollimas kas poid on alles ja kuda vesi on. vesi oli 10 kraadi, aga nähtavus 1,5-2 ehk pigem sant kui hea. martti läks vette ja nentis, et nojah, fotokaga siin täna midagi teha pole. võttis hoopis kompassi ja lubas meid navigeerida. mina haakisin end kohe talle lesta külge ja ootasin mõnusat sõitu poini. pärast ikkagi selgus et saime ilusasti kolmekesi rahulikult käidud ilma üksteisest kinni hoidmata ja ära kaotamata. esimese poi leidmine võttis veitsa aega, aga kui leidsime, siis ajasime poi punni. see käib nii, et tirid mööda köit poi alla, rõhk surub selle kössi. keerad korgi maha ja lased õhku sisse kuni poi on vee all normaalse kujuga. siis lased poi üles ja pinnale sõites ta paisub ning on lõpuks ilus trullakas. nojah poi all ma mõtlen muidugi tavalist auto tuuleklaasipesuvedeliku kanistrit. viieliitrist.

teise poiga nii kergelt ei läinud, sest köie asemel oli üsna peenike nöör. poi allatirimine tundus palju-palju raskem. tegime siis nii, et kerisime nööri ümber ühe kivilätaka kahekesi. ma ise olin väga rahul sellise leidlikkuse leidumise üle. aga kui poi alla olime tirinud ja minu kord oli seda täitma hakata, siis martti midagi puterdas ja tundus et nöör pääseb valla. kerisin käbe korgi peale tagasi ja jätsin ta rahule. kui poi lahti lasime oli tore vaadata kuidas see umbes raamatusuurune lapik kivi, mille ümber nöör oli keritud, seal põhjas energiliselt breikis.

aga põhikino oli muidugi see, et üsna sukeldumise alguses ujusime mingis suunas ja siis hakkasime vaatama kas on õige koht. mina olin teiste sabas ja vaatan et hm, martti on oma fotoka pannud ühe suure kivilahmaka peale. mõtlen et julge tegu siiski ja pistsin igaks juhuks taskusse. kui nägin, et seal mõningase ringivaatamise järel ta ei üritagi fotokat pandud kohast üles võtta, hakkas mul tuju aina paremaks minema, sest millalgi pidi saabuma hetk, kui ta avastab et on kadund. see hetk tuli üsna sukeldumis lõpus kui ta ühte vähki või asja tahtis pildistama hakata. sebib seal ja näitab et “tema” ja “fotokas”, mina laiutan algul käsi, ise muigan. lõpuks tirisin taskust ta fotoka välja. see nägu oli isegi martti kohta üsna juhm (ja kes meid ei tea, see ärgu arvaku et ta üldiselt rumal inimene on). küsib seal et möhh ja möhh aga krt kuidas ma talle peaks seal seletama et vaata, … vot sedasi. ta oleks parema meelega arvanud, et ma selle talt salaja pätsasin. aga et ta selle tegelikult täiesti labaselt vahepeal ära kaotas ja mina selle sama labaselt lihtsalt leidnud oli, see… selle peale tuleb ikka üsna juhm nägu ette küll.

Käisin kahe Marttiga Sinijärves sukeldumas. Üks Martti tahtis pildistada ja teine oma uut kuiva ülikonda testida. Mina reisisin kaasa ilma mingi erilise plaanita. Ainult regu tahtsin peale hooldamist natuke katsetada.

Peab mainima, et jube mõnus on vahelduseks sedasi käia, et ärkad Tallinnas ja vurad otse Raplasse, kus rahvas juba ootab, varustus, sh minu oma, on juba peale laaditud ja isegi kuum tee on valmis tehtud. Istud lihtsalt autosse ja lased end kohale vedada.

Martti uus kuiv ülikond on sama mudel mis minu oma. Bare on seal vahepeal teinud mõned muudatused. Lukk on veitsa pikem ja jookseb all mitte küljejoonest ette- vaid tahapoole. Pealmine lukukate on ka natuke teistmoodi joondatud, niiet sellega on lihtsam opereerida. Kaelamansett oli justkui laiem, mis tundub imelik. Aga manseti ümber on veel üks riba, niiet kapuutsi serva saab sättida kaelamanseti ja selle riba vahele. Kevlarist-vist põlvekaitsmed on suuremad. Noh ja Martti on enamvähem sama pikk kui mina ning ta lasi sääred kohe veitsa pikemad teha tehases, et LT standarmõõt sihvakale eesti mehele ka selga mahuks.

Sukeldumine oli hästi mõnus. Sujusime väga mõõduka tempoga allikate kohale, vaatasime seal ringi ja vedelesime niisama. Ma mõõtsin allika sügavust, lasin kompuutri selle koha peale kust kraater algab. 7,4m sain. Martti tegi pilte ja Martti mängis oma tasakaalu ja ujuvusega. Peab ütlema et sai päris kenasti hakkama, mingeid probleeme tal küll ei pannud tähele. Väga mõnus. Aga Marttil jällegi oli mingi maskiprobleem, pidevalt pidi seda kuivatama ja lõpuks näitas et tal on sellest maskivärgist juba kõrini.

Põhisündmuseks kujunes regupiinamine. Seal ca 6 kraadises vees proovisin oma lisaregust õhku lasta ühte ja teistpidi, see töötas ilusasti. Kui kord jõudis põhiregu kätte, siis see oli mul siiski liiga tundlikuks reguleeritud niiet kui ta voolama hakkas siis ta ka voolama jäi. Polnud varem vees proovinud seda ballooni kinni keeramist. Näitasin Marttile et keera kinni, keeras. Vool lakkas. Paari sekundi pärast keeras lahti, vool jätkus. Nii paar korda. Lõpuks sain Martti lisaotsa ja lasime veitsa pikemalt sulada. Keerasin kruvi veidike koomale ja umbes 10 sekundi pärast sai ballooni jälle lahti keerata ning enam ei voolanud kuskilt. Üks lahe asi oli see, et tegime seda keset vett hõljudes. Natukene muidugi kõikusime, aga põhja ei pidanud toetama ja pinnale ka ei tõusnud. Sedasi rahulikult neid asju katsetada on ikka kift küll. Pole mingit stressi.

marttil on viimasel ajal mingi naljakas komme kahe tinaklotsi ja nööriga põhjast umbes 30 cm kõrgusel hõluva rõnga ALT läbi pugeda. õpilsed muidu ujuvad ikka läbi rõnga. martti võtab vesti seljast ära, topib rõnga alt läbi ja ujub ise järele. kuna mina pean igas asjas kõvem mees olema, siis ma võtsin lisaks vestile ja maskile ka lestad, saapad, raskusvöö ja kalipso seljast ära, toppisin teisele poole ja teisel pool selga tagasi. kalipsoga majandamine on veitsa keerulisem kui muud asjad, sest ta on väga kerge ja kipub pinnale. tuleb kuidagi sedasi saada et kohe raskusvööga seda põhjas saaks hoida. no pärast uuesti selga saamine on ka kaerajaan. ühel hetkel keset seda sebimist, kui polnud maskigi ees, tuli huulikust täiega vett suhu. huulik oli regu küljest lahti tulnud selle pusimise käigus. lisaregu oli kohe võtta, aga naljakas, et esimene ja ainuke mõte oli et kuidas see krdi martti mul nii salaja regu snorkliga nüüd ära vahetas. igatahes kui martti tahab nüüd paremini teha siis ta peab ujukad ka ära võtma.

täna käisin esimest korda elus autoga “hoolduses”. praktikul täitus 15kkm. kohapeal selgus et ma ei tunne eriti hästi kella, aga ilma asja eriti piinlikuks ajamata sebiti asjad sedasi, et saab ikka kõik asjad ära teha täna, ehkki tund aega hiljem ära tõin auto. kuna polnd varem käinud siis ei teadnudki kas kaasa võtta laptop või jalgratas. keegi arvas et jalgrattaga on natuke pahavõitu netis passida. tahtsin igasugu mootoripesusid ja asju, niiet 2-3 tundi pidi minema. rattaga sain ilusti koju ja pärast tagasi ka.

rattasõiduks kasutasin juba üle aasta keldris tolmunud langevarjukiivrit, millel suurelt ULL otsa ette kirjutatud valgete kleeps-tähtedega. suusamüts kiivri all tuhisesin diagonaalis läbi mustamäe. tibid tee ääres mind nähes sosistasid üksteisele midagi. ega tänapäeval enam neoonliibukatega kellegi tähelepanu ei äratagi, peab originaalne olema.

no mul läks ikka 2,5 üsna tihedat päeva, et paar uut trikki ära õppida, aga no alustuseks käib kah ja eks seal matrixis oli, ma usun, ka mingi filmitrikk.

kursus oli dan hml ja dan hmli. niiet isegi kaks asja. maakeeli öelduna on dan hml neljast osast koosnev kursus: mereelukatelt saadud vigastuste esmaabi, hapniku kasutamine esmaabiks ja hapniku kasutamine esmaabiks edasijõudnutele. lisaks automaatse elektrishoki aparaadi kasutamine. ja pärast nende kõikide asjade instruktorikursus kah.

kursused ise olid huvitavad ja instruktori kursuse osa oli veel eriti huvitav. mingil omapärasel moel. dan ja padi näikse päris head sõbrad või vähemalt head tuttavat olema, koolitamismetoodika on üsna sarnane. ütleme nii, et saime natuke seda koolitamismetoodikat drillida ja et see vähemalt mul küll raisatud aeg ei olnud. isegi kui arvata, et suur osa sellest metoodikast eestis ei pruugi kõige paremini toimida, siis õpetamise õppimise seisukohalt… rõhuga sõnal õppimine… loeb mitte see, kas metoodika on hea või paha vaid see, kui õppimisvõimeline sa ise oled. ja just sellest nurgast oli pilt väga huvitav.