ull blog

kaks head sõidupäeva on olnud. kolmapäeval oli laulasmaal vist umbes 8-12m/s, aga tuul oli kehvast suunast ja kogu armee (20 lohet?) sõitis hoopis lahe kloogapoolsel kaldal. see-eest oli laulasmaal väga palju vaba ruumi ja me saime seal omaette tuuseldada. minu 12-ne oli remondis ja andri 14m jaoks jälle oli tuul liiga suur. tükk aega nihelesin ja passisin, kuni tuli andri sõber marek, kes veel ise ei sõida, aga tõi kaasa oma cabrinha 10,5m crossbow, mida ta mulle sõiduks pakkus. it made my day.

max oli kah kaasas ja lasi üles oma 14,5m ehtsa c lohe aastast umm, 2006 või. tema ka veel ei sõida niiet ma sain tema lohet kah proovida. c lohe on ikka hoopis teise tunnetusega kui kõik need bow-d, mida mina olen proovinud. poom oleks justkui ainult lohe keeramiseks, mingit erilist tolku poomi üles laskmisest pole. kui sain hoo sisse, siis pm võis poomi lahti lasta, power kuskile ära ei kadunud. järgmisel sõidukorral ehk pühapäeval, proovisin seda lohet veel. ja see poweri mitte otsa saamine juhtus üsna kalda ääres niiet mina lasin selle värgi chickenloobist lahti ja kukkus kossti kaldale. siuke eriti kõvade meeste  ja naiste pill tundub.

pühapäeval oli laulasmaal tuul väike. kui mina kohale jõudsin siis oli rahvast meeletult, aga enamus neist seisis rannas käed rinnal risti ja vees sahmis mõni üksik. pumpasin zephyri täis ja jäin kah käed rinnal risti passima ja vahtima. vahepeal, kui keegi teine sõitma läks, siis proovisin kah, võimelda sai kõvasti aga sõita vähe. annika ja martin ja stännu tulid ka randa, päike paistis ja täitsa mõnus oli peesitada. kui koduloomad olid ära läinud, läks ka suur hulk lohetajaid ja siis tuli natuke tuult juurde. siis sain sõita zephyriga ja oli väga mõnus. vahepeal max harjutas zephyriga veestarti ja sõitu, ütlesin talle mõned õpetussõnad ja et nüüd tuleb 10 korda proovida enne ära ei saa. ta siis proovis 10 korda  ja pärast proovis veel paar korda ja tulemuseks sai ta mõned mitmekümne meetrised triibud, mis on minuarust päris kobe tulemus alustuseks.

kuni max harjutas, nägin et andri on vahepeal õppinud toeside sõidu ära ja nii kui lohe tagasi sain, siis proovisin kah. kohe esimesel katsel õnnestus vaikse hoo pealt kergelt hüpates laud ringi keerata ja saingi sõita. muidugi kergelt allatuult ja ilgelt kobalt, aga siiski. siis proovisin veestardist kohe toeside keerata ja see toimis ja siis proovisin pööramist nii, et enne on heelside ja siis peale pööret toeside ja vastupidi. kõik töötas. asend muidugi tahab kõvasti silumist ja asi on väga koba ning paistab eemalt üsna kentsakas, aga pm on see nüüd minu esimene lohetrikk ja ma olen selle üle peris õnnelik.

eila puhus tuult. laulasmaal minuti keskmine 8m/s ja puhangud 12m/s. ennelõunal olid puhangud ilmselt tugevamadki ja sadas rohkem vihma. meie jõudsime kohale just umbes siis, kui osa rahvast sealt rahulolevatena minema läks.

algul proovisime 7 ja 9 lohega, aga andrile tundus 7 väike ja ega mul 9 ka liiga suur polnud, niiet kolisime 9 ja 12 peale üle. oah, ma ei teadnud kas naerda või nutta, sest see tuul oli minu 12-se jaoks nagu loodud. puhangutega käis veel jõud üle ja puhangute vahepeal sai väga mõnusasti lauale ja sõita ka. tuul oli sellisest suunas, et andis sõita väga pikki triipe. kaks kindlat juppi sellel rajal tundusid kuidagi eriti puhangulised.

vahepeal tegime puhkepausi, pumpasin tiba peaballooni õhku juurde ja siis sõitsime veel, kokku saime 3 tundi ja tulime ära peale päikese loojangut. täna on nii mõnus rammestus peal ja windguru näitab tänaseks ühtlast tuulevaikust. pole vaja närvitseda ja saab rahulikult päevakese puhata.

täna jäime lohusallu veitsa hiljaks. tuult oli järel veel minuti keskmiselt 2,8m/s. aga pumpasime zephyri ikka täis ja andri pani kalipso ka selga. lohe läks lendu ja andri läks sõitma. pidi seda küll õhus natuke üles alla pumpama, aga tegi päris mitu triipu vrakini. siis aga langes tuul kuskile 2m/s kanti ning tegelikult vedas, et ta sai randa tagasi kuiva lohega. vähemalt teame nüüd mida see lohe suudab.

eilseks eriti mingit tuult ei lubatud, seega olin hommikul üsna rahulik. aga enne lõunat juba andri hakkab rääkima et kuule peaks minema luusima randa ikka. ja no miks ka mitte?

lohusalus lendas kaks lohet, 9 ning 10,5 ja mõlemad kerged lohetajad. üks käis rannas ja ütles et tuult pole mõtet siin mõõta kuna veitsa kaugemal kaldast alles algab normaalne tuul. et 8 või nii (kaldal näitas 3,5 vast).

meie seda muidugi väga ei uskund ja pumpasime suured lohed täis. esiteks läks andri ja tegi testringi. tuli tagasi ja ütles et kuule on jah taga kõva tuul. siis ma läksin ise andri 14m contraga seda asja vaatama ja vaatasin seda asja päris korralikult, umbes nii paar tundi.

selle lohe tunne oli umbes nagu zephyril minu jaoks. ainult poom oli kõvasti raskem ja kohmakam ja muidugi päris nii maha kantida ei lubanud ja traktori moodi väga vaikselt tuksutada ei saanud. aga väga mõnus oli kruisida ikka.

mina seal lohusalus eriti midagi katsetada ei taha, sest jalad väga põhja ei ulatu ja väikse tuulega lohet üles saada kaugel või lauda taga ajada on tülikas. niisiis ma keskendusin niisama kruisimisele ja ringi pööramisele. lisaks proovisin vahepeal lauda keerata allatuult. kui muidu ikka kallutad lohest eemale ja hoiad laua kandiga vees, siis keerad laua nina lohe suunas ja lähed veitsa järgi. seda kaua teha ei saa, sest ega lohe ei taha vedada kui liinid on lõdvad, aga natukesest täiesti piisas. nii sai ühtepidi minnes vastu tulevate lainete kohal laua ringi pöörata ja mööda lainet alla sõita. täitsa pull tunne. teistpidi minnes olid lained rohkem pikisuunas ja siis sai pikemalt mööda laine serva alla libiseda. väga vahva.

andri harjutas hüppeid. mõni oli tal ikka 2-3 meetrine ja mõnikord sai õigel ajal lohe ära pööratud niiet peale vette maandumist ei vajunud alla vaid sai edasi sõita. aga ta sai ühe korra üsna pikalt sügavast madalasse ka triivida lohe vees.

ahjah, ega meiega koos seal kokku 5 lohet oligi õhus, niiet traffikut polnud ja saime hästi rahulikult seal sõita. ilmselt ülejäänud lohetajad olid kõik katariina kail või kuskil mujal.

17 ruudune ozone vaikse tuule “salarelv” zephyr jõudis kohale ja täna käisin sellega sõitmas.

lohusalus oli parasjagu 4,5 keskmine tuul. lahel oli sõitjaid teisigi. andri läks teele oma 14 ruuduse 2008 aasta cabrinha contraga ja mina zephyriga.

ma kohe ei teagi kust otsast seda asja kirjeldada. igatahes kõik oli väga lihtne. hea rahulik lohe, tõmbab naks lauale ja kruis algab. vastu tuult läks üli-mega ilusasti isegi minu kasinate oskuste ja kogemustega. juba kahe otsaga sain nii palju ülestuult, et hakkasin muretsema veidi – laht saab ju otsa sedas!? üritasin ühtepidi tulla võimalikult palju allatuult ja siis teistpidi ülestuult, nii saime andriga täpselt üksteise suhtes ovaale sõita.

kõik see pull kestis seni, kuni tuul nulli kukkus. mina olin siis kalda all aga andri merel vraki juures. aga ta on varem kah sedasi merelt tagasi triivinud niiet polnud muud muret, kui et ainult vrakile pihta ei triiviks. ei triivinud.

kuna viimati oli lainetega väga vahva kogemus, siis läksime täna jälle. kuigi oli teada, et on korralikud puhangud. 10(19) m/s peaks tähendama umbes sama, kui sõidad autoga rahulikult 100km/h ja siis äkki kiirendab sekundiga 190 peale või midagi sellist. aga no ei me läksime ikka vaatama et kui jube see asi tegelikult on. tuulemõõtja näitas meil 10, puhanguti 15. pumpasime jälle 7 ja 9 täis ja lasime üles. 9 pole mul käes kunagi sedasi rapsinud ja rahmeldanud. aga tundus kontrolli all ja mõtlesin et proovin ikka.

tugeva tuulega on ikka lahe, et ei pea väga vaeva nägema et lauale saada ja peal seista isegi väikse hooga. lohe laperdas kuskil 1-2 vahel ja sai ilusasti üle suurte lainete ka. hoogu väga taga ei ajandki. paar triipu sain sedasi teha kui järsku tegi lohe mingi imeliku liigutuse – pakkis ennast justkui tagurpidi kokku ja siis käkerdas alla, tõmbas uuesti purje pingule ja kukkus sikutama. mulle näis, et ta tegi liinide vahel salto ära ja otsustasin selle asja ära lõpetada. oleks võind rahulikult lahti huukida aga tahtsin sellel lohel chickenloopi katsetada. velcrost lahti ja läks. aga see lohele meeldis, sest ehkki esime serva liinid läksid meetri võrra pikemaks, siis jätkus tal südikust akna serva ronida ja sealt ise lendu tõusta ja sikutama hakata. alati kui üritasin mööda leashi poomi kätte saada et juhtliinist võtta ja edasi toimetada, siis sai ta tuule alla, lendas ja lohistas ning minu töö ja vaev nulliti. lasin leashist ka lahti et kurat mingu siis kibuvitsa põõsasse, kui see tõesti ta kodu ja kindlus on.

see kõik oli kaldast veel parasjagu kaugel, aga mul ilusti jalad põhjas. lohele järele rühmata oli üsna väsitav. keegi kaldal liikus ka päästma, aga enne liiva peale jõudmist jäi lohe ikka vette lesima ja sain ta kätte. tegelane kes kaldal uurima tuli ja oli ka 9-sega sõitnud, kurtis sama probleemi. lohe rannale ja liinid ka ning lauda otsima. mitu-setu korda kõndisin piki randa seda ala kuhu laud pidi triivima ja lõpuks sedasi leidsin kah. ja kohe kui mina oma laua kätte sain, nägin kuidas andril 7 ruudune, mis oli kuidagi tühjaks visisenud, ka temal ennast kokku pakkis ja käkkadi-käkkadi vette tukkuma jäi lõpuks.

pean veel natsa mõtlema ja uurima, (kuigi mida sa sellisest ilmast tahad!?) miks see lohe sedasi tegi, ilmselt oli power väga maha keeratud ja pagide ajal andis seetõttu liiga palju järele. samas kui power peal, siis oleks teistpidi ebamugav olnud? oeh, kahju, et ei jõudnud 7 ruudust ise proovida – pidime linna tagasi jõudma varsti. aga eks teinekord.

praegu meenus ühe prantslase jutt, kes on lohedega sõitnud üsna algusest ja rääkis et alguses polnud mingeid erilisi turvavärke nagu chickenloop ja leash ja isegi konksu vist polnud. a-la mingi polt oli kuskilt läbi keeratud ja kui mingi selline jama juhtus, siis polnudki muud, kui pidi järel lohisema ja samal ajal seda polti välja kruvima. niiet meil on elu ikka paganama mugav ja lihtne!

tänaseks oli lubatud umbes lõunani kestvat mõnusat põhjatuult. läksime siis lohusallu seda asja uurima. algul randa jõudsime, siis vaatasin ja muigasin ja üritasin ette kujutada kuidas meie seal sõidame – lained mingid meetrised, harjad valge-vahused. tuult oli muidu nii, et me oleks saand 7 ja 9 ruudusega sõita aga andri proovis ja ütles et see laine võtab kõik jõu ära ja kiirust ei saa enivei koguda, niisiis sõitsime 9 ja 12 ruudustega.

üllataval kombel õnnestus isegi ülestuult saada. kõige pullim muidugi on üle laine saamine. algul käis see nii, et ei teind midagi ja laine tuli lükkas külili või mattis laua vee alla ja ise panid karsumm vette. kõige mõnusam oli aga sedasi, et lohe oli suht kõrgel ja hoog selline paras aga mitte suur ja kui laine tuli siis tuli teha nagu kükitaks – nagu ripuks kuskil ja tõstaks jalad üles, et laine alt läbi saaks. täiega kift värk.