ull blog

selline vanarahva ütlemine on ebaõnnestunud kalalkäigu kirjeldamiseks. me käisime täna veel jüris sõitmas. jõudsime kohale alles poole kahe ajal ja seal käis kõva sagimine. madalamad kohaks olid juba vesisemat värvi tõmbunud ja läbi lume astudes paistis ka kohati alt vett. tuult see-eest tundus mõnusalt ja lasime balloonist lohed täis. proovisin sõita ka läbi märgade alade ja lausa läbi vee, sai ilusti. kuni tuul langes. viimaseks potsatasin istuma mitte küll päris loiku, aga vette sellegipoolest. päris kobe tunne. vähemalt oli särjesaak korralik.

emhi leht arvas, et kesk-eestis on tuult rohkem ja sõitsime raplakanti kodilasse, kus mu vanemad elavad. seal kahe asulakese vahel on laiad põllud, kus saime sõita kumbki sadakond meetrit. tuul langes ka seal ja lumi oli väga märg, pehme ja raske. võibolla veelauaga oleks paremini läind. õnneks jäi seekord tagumik kuivaks. noh ja nagu maal ikka, kus sellist narrust nähtud polnudki et suured tuulelohed lendavad, seal siis võis näha tee ääres uudistajaid.

5b juntsu matemaatikavihiku tagakaanel.

olen aru saanud, et talv töötab praegu täiega minu kasuks. vees ma hakkama ei saaks veel ja mida rohkem jõuab lume peal harjutada seda rohkem saan lume peal harjutada.

laubal käisime andriga jüris proovimas, aga tuul oleks vast sefiiri jaoks paras olnud kuid mitte meie lohedele. madalamate kohtade peal oli tuult veelgi vähem ja kui andri sealt tagasi jalutas, siis uurisime mobiil-internetist kuidas on lood laulasmaal. pakri tuulemõõtja näitas 8.9ms. panime lohed bussi ja kimasime minema. laulasmaal oli kahe päevaga pilt muutunud, enam polnud ilus lumine sile väli vaid kohati oli lumi ära sulanud ja vesine loik uuesti ära jäätunud. algul ei tahtnud üldse jää peale minna ja andri üritas sõita rannal, aga selle kohta ütles varsti et, et see on edasijõudnutele vist ja pole sugugi lõbus. niisiis käisin ja testisin jääd ja see tundus tugev. pealegi seal ei lähe nii kiiresti sügavaks ja me väga kaugele ei plaaninud minna, tuul oli otse merelt kah. ükshetk märkasime veel meist paremal veel ühte kollast lohet just sedasi madala vee kohal jää ja lume peal sõitmas. mõeldud-mõeldud.

sõita saime. aga ei olnud väga mõnus, see osa kust lumi oli sulanud ja oli jäine, libises täiega. sai sisse korraliku vungi ja eriti vahet polnud kuidaspidi laud ees on, see pani kolinal kasvõi risti üle jää. niisiis tuli seal ka seda täpsussõitu proovida ning üritada jäiseid alasid vältida. pööramistel tuli ikka sageli istuda ja muidugi lumisema koha peal. lume all muidugi vesi niiet väga ei pea nurisema et oleks liiga kuiva tagumikuga jäänud. umbes kell viis keeratu tuul kinni nagu kraanist. kõik kolm lohet kukkusid üsna korraga maha. mina siukest asja enne näinud polnud ja sain korralikult itsitada.

leidsin ka asja, mida oma riietuse juures impruuvida ehk parendada. trapets tõmbab jopet kõrgemale ja vahel jääb vöökoht üsna õhukese riide varju tuule ja külma eest. kaks järgmist päeva andis see korralikult tunda.

…

täna hommikul juba enne kella üheksat lugesin kitezone lehelt, et martti läheb jürisse. vaatasin et mul on ka ishias vist kadunud selleks korraks niiet pean ka minema, kuniks lund veel on. k-rauakeskkost sain u 360 krooni eest talvise töökombeka, mis polnud küll lohesurfi jaoks spetsiaalselt disainitud, aga vöökoht oli kinnine ja sellest esialgu piisas.

jüris kaks lohet juba sõitis. tuulemõõtja siiberdas 3-5 vahet niiet võis asjad kokku panna küll. lohe pumpamiseks kasutasin seekord 1,5L 200bar ballooni, mis sai soetatud kuiva ülikonna argoonitamiseks. minu lohe esiserva toru täispuhumiseks kulus sealt umbes pool. humm. martti proovis ülejäänud 100 bariga oma 10m lohet pumbata kuid natuke jäi puudu. niisiis väga hea lahendus see pole, sest üksi ma ju lohetamas ei käi eriti ja kuidagi tobe on sõbramehed pika ninaga jätta. 6L 300bar balloonist jätkuks mitme peale mitmeks korraks, aga seda randa tassida on jälle natuke raskem. njah.

aga lohetada sain ikkagi. tuul oli veitsa puhanguline küll ja põld selline naljakas. kõrgematel kohtadel üsna jäine ja madalamates kohtades palju pehmemat lund, mis hästi lauda ei kanna aga peal on kerge koorik. igatahes tegin lausa kolm sõitmist ja vahepeal puhkasin. viimasel korral olin poomi veoliinide ja juhtliini vahelt läbi pannud ja muidugi enne lohe üles tõmbamist väga ei kontrollinud ka. väike jenka ja võiks öelda, et tasub kontrollida.

ahjaa, peaaegu läks meelest. kui jürri jõudsin siis panin auto ukse tagantkätt kuidagi nii kinni, et nimetissõrme ots jäi tibake ukse vahele. lund jahutamiseks ei tulnud õnneks kaugelt otsida.

eile saime laulasmaa flätil proovida ozone zephyr 17 lohet. see lohe on tehtud just väikse tuulega sõitmiseks, pind on suur ja lohe ise on hästi kerge. nagu enamus moodsaid lohesid ehk lohi on ka see ühest august pumbatav ja need nöörid mis on lohe küljes, on ka hästi lihtsad. seal pole mingeid liikuvaid plokke jms. mind huvitas rohkem see, et saaks sõita ka sellise pisikese tuulega, sest enamasti kui meie tahame minna lumele siis ongi täpselt 2-3ms.

laulasmaal oli ka täpselt selline tuul kui sinna jõudsime ja polnud mingit probleemi lohet üles saada. sai täiesti rahulikult sõita, ei pidanud üles-alla sahmimagi. minul oli tunne väga mõnus. kui meelde tuli siis sain rahulikult end sirgeks ajada ja korralikult trapetsile toetada. lumi oli veitsa sula ning eks selle tõttu oli kantimine ka natuke lihtsam, sain kohe ilusasti ülestuult ka. merejää lume all oli vesine juba, niiet ringi pööramiseks väga ei tahtnud maha istuda enam ning harjutasin hoo pealt pööramist. pooltel kordadel tuli välja, teistel pooltel mitte. aga asi seegi.

ma ei saa ikka märkimata jätta kui märkamatult see lohetamine naha märjaks ajab ja sellise treenimata keha ära väsitab. huhh. iga kord kui käin proovimas siis ei saa aru kuidas see võimalik on ja kui kodus paar päeva hiljem juhtun suvalist lohevideot nägema siis ka ei saa. ma saan aru et need kes hüppavad ja sahmivad… aga lihtsalt niisama sõites? õnneks ei pane ise eriti tähelegi ja sellist suure kannatamise tunnet pole.

andri oli ka kohale jõudnud. tema on 20kg kergem ja tundus et sõit oli veelgi lõbusam. tuul tõusis ja kuskil 6ms juures lasime sefiiri alla. tõime 9 ja 12 lohed välja ja bootisime üles. saime need kah kumbki üksi üles ja veel tükk aega sõita kuni tuul ka nende jaoks liiga suureks läks.

kui flätile jõudsime, siis polnud jääl ühtegi jälge, aga kui ära tulime siis oli see ilgem sea songermaa. päris äge, röhh-röhh.

täna läksin jälle. tuul pidi olema vaiksem ja oli kah. algul oli nii vaikne, et ainult üks 17m zephyr sõitis nagu rong. aga natukehaaval tuli tuult juurde ja sain proovima minna. algul muidugi ei osand selle väikse tuulega kuidagi lohet majandada. kui oli vaja järsult poomist keerata aga poomi üleval hoida, siis see tundus kuidagi ebaloomulik ja tahtnud tulla. vastupidi aga ei töötanud. tuli võtta see ebaloomulik kuid töötav variant mida tungivalt soovitati ja õigesti tehti. nii kui minema sain siis kihutasin kuskile karu kanni ehk kaugele ära suht allatuult. aga sain natuke seda mängimist harjutada ja funi ka suure ja raske töö vahele. lõppes nii nagu pidigi lõppema, et lohe kukkus maha ja ei saand seda enam ise lendu. aitajatest olin end eraldanud pika vahemaaga. võtsin laua alt ära, sain lohe lendu, aga kui lauda jalga hakkasin häkkima siis lohe muidugi läks uuesti lumele päevitama.

martti (ainola) tuli ja sõitis kõige selle kiuste selle lohe ja lauaga rahulikult parkla juurde tagasi. kurtsin et nüüd tahaks puhkust, aga neile kes sõita ei oska pole puhkust ette nähtud. ja see oli tõsi – tulin siis läbi mitte niiväga kõva koorikuga lume, iga viies samm vajus läbi kooriku ja väsitas mõnusalt. tulin aga krt tuju oli ikka hea. pealegi üks teine saatusekaaslane nägi seal samasugust vaeva ja see lisas meeleolule vürtsi veelgi.

peale hüdreerumist ja banaanide närimist ja naha kuivatamist auto tagaluugil ja selle saatusekaaslase ponnistuste vaatamist tuli jõud tagasi ja tundus et tuul on ka suuremaks läinud. läksin jälle proovima ja sain ikka päris palju sõita. nii palju et jalad olid nagu pulgad juba. sain igast asju harjutada, seda hoo kogumist ja lohega vähem mängimist  üles-alla ning hoopis poomiga reguleerimist. natukene kantimist ka, aga kuidagi füüsiliselt ebamugav oli see kantimine. maiteagi miks. võibolla sellepärast, et laual on sidemed mäe konfis ehk varbad pole piisavalt väljapoole ja sedasi on raskem. jah, muidugi oli süüdi ikka laud ja mina ise olen osav…

jalad ja kann on nüüd nii valusad et ei tea kas homme liigun rullimise või veeremise meetodil. lisaks on väike merehaigus. monitori tahab mind üle arvutilaua tirida, lükkan küll klaviatuuri eemale ja kallutan end tahapoole aga kasu pole. väga mõnus.

naistepäeval läksid naised peale kohvi ja koogi ja lillede kätte saamist ja ära söömist (lilled jäid tegelt söömata) sõbrannadega spa tuurile ja hiirtel võis pidu alata.

palmisaarel oligi kuidagi imelik mõelda, et kiitled kuidas meil-eestis on mitu meetrit lund maas aga lumesurfi pole tegelt proovinudki. täna sai proovitud. sõitsime jüri põllule, mis on vist üks põhilisi lohesõidu kohti tallinna lähedal (käiakse mujal muidugi ka) ja vaatasime kola üle. käisime veel linnast parajamaid saapaid toomas ja võtsime igaks juhuks maxi lumelaua ka kaasa.

väga imelik oli istuda lamedal kõval lumel see lumelaud jalgade küljes ja lohe seniidis. loksutasin seda seal mitu minutit enne kui suutsin kuidagi moodi ette kujutada mis nüüd juhtuma hakkab. lumelauaga olen vist elus ühe korra mäest otse alla lasknud ja lauaga kantimisest lumel olen ainult kuulnud.

esimesel katsel oligi laud lamedalt vastu maad ja kohe kui lohe kuskile küljele tõmbas, siis surus esimese kandi lumme ja sain ilusti kõhuli. pärast lükkasin laua liiga risti ette, siis ei jaksand lohe vedada ja sattusin istuma. lõpuks hakkas instruktori  jutt tasapisi kohale jõudma ning suutsin seda jalga, mis jäi sõidu suuna poole, suruda rohkem sõidu suunda et saaks mingit hoogu. samal ajal tuli ikka kallutada, et laud lamedalt maas poleks.tuli vähem koogutada ja proovida rohkem külg ees sõita, puusad eespool hoida ning ülakeha tahapoole kallutada… samal ajal ikka esimese jalaga veidi sihtida sõidu suunda. kõrvalt vaadates tundus see lihtsam. lõpuks sain ma sõita ikka ka. jess.

lumel on seal peale sulasid päris korralik koorik peal, see kannatas kõndimist täiesti vabalt. kooriku peal oli natuke lumepuudrit. siledamate ja kõrgemate kohtade peal vähem ja lohkudes rohkem. sõites laud all värises ja vibreeris rohkem kui olin oodanud. meenutas paluküla mäest minisuuskadega alla laskmist.

hommikul just mõtlesin et kas tavalise mäe lumelauaga ka saab sõita ja saingi teada et tegelikult ju saab. aga mäelauad on keskelt kitsamad kui otstest ja startides tahtis see justkui sõita mitte otse vaid kaarega. eks selle vastu aitavad tugevad jalad ja oskus neid õigesti juhtida, aga mis lohetamine see oleks kui ei saaks oma saamatuses varustust süüdistada