viimasel õhtul läksime whitebeachile prassima õige varakult, et saaks mõnusalt lamamistoolis päikseloojangut nautida.
leidsime sellise rahulikuma kohakese, kus sai segamatult vaadata, mismoodi päike madalamel laskub. vahepeal ilmusid kuskilt tagantpoolt käekesed, mis tõstsid toolide vahele pisikese lauakese ja natuke aega hiljem tõid samad käekesed sinna klaasid ja õlled. väga mõnus.
üks asi mis siin saarel teha oli vaja, oli batcave külastamine. tänane pärastlõuna näis selleks sobivat. sõitsime motikaga nii kaugele kui motikas sõitis ja kõndisime kruusateed mööda ülesmäge jalgsi. mingi tillukese neljarattalisega tüüp käis ja soovis meid ükshaaval kohale viia, sest minna olevat pool tundi. aga käia oli tore ja see aparaat ei liikunud oluliselt kiiremini kui meie.
see koht ise asus jungles ja mingi naabertalu mees haakis meile sappa, sest tema tahtis meile olla tähtsaks guide. uh, minu jaoks oli see “bisnis” seal üsna koormav. ikka et 50 on sissepääs ja lambirent on 50 ja guide teenus on ülitähtis ja maksab 250 inimese kohta. andri ütles tüübile et ei me tema teeneid ei vaja, võtame kellegi teise kui on vaja sest ta küsib kuidagi palju. tüüp ikka käis kaasas ja sebis lambi. maksime kumbki 50 sissepääsu eest ära ja läksime junglesse. tee peal oli pisikese tabalukuga värav kah. koopa sissepääs ja tee ca 10m sügavusse koopasse oli suurtest konarlikest kividest, mis kaetud teatud orgaanilise ainega. õhk oli veitsa paks ja palav, kivid libedad. meie guide eriti midagi rääkida ei osand ja valgust oli ka parasjagu nii palju, et vahel sain vaadata kuhu jalg või käsi toetada.
koopa lagi oli auguline ja seal oli kobarates nahkhiiri. vahel lendasid nad seal ringi ja ühest pisikesest kohast lendas neid välja ikka palju. püsisid teised seal lae all ringi sebides meist kenasti eemal. koopa põhjas/lõpus oli vesi ja päris taga servast paistis veest valgus. selgus, et seal on väljapääs merre, aga läbiminek olla vee liikumise tõttu ohtlik ja sinna sukeldujad ei pidand kõik elusalt välja saama.
üles tagasi ronimine oli lihtsam kui alla minnes arvasin. andri vuras nagu orav ees minema ja mina tulin guide kannul ka järele. sealt läksime lähedale randa käsi ja jalgu loputama ning näo pealt higi pühkima. guidele andsime lõpuks ikka veitsa vähem kui ta küsis. igavene ahnepäts siuke, rääkida ka midagi ei osand.
aga koht ise muidu oli tore ja käiks mõnus ädventsjö.
täna tähistasime tuulevaba päeva snorgeldamisretkega. võtsime whitebeachilt purjeka koos kapteni ja jungaga ning seadsime kursi krokodilli-saare juurde. minek oli vastutuult niiet tehti sik-sakke. sõitsime vast nii pool-kolmveerand tundi kokku kuni jõudsime kohale. seal olid järjest poid põhja kinnitatud nööride otsas olemas ning paat seoti sinna ankrusse.
kärasime vette ja saime kohe tunda päris mõnusat hoovust. vees põhimõtteliselt paigal olla ei saanud muidu, kui paadist kinni hoides, muidu sõidutas kohe ära. aga õnneks polnud hoovus ka nii suur, et üldse hakkama ei saaks. mina sõudsin pidevalt vastuvoolu ja tegin paadi ümber mitu tiiru. vesi oli vast 3-4m sügav ja seal leidus koralle, meresiile, meritähti, väikseid kalu ja suuremaid kalu, mustvalgeid kalu ja värvilisi kalu. ja vahel ujus hoovusega mööda veel igast muud värki nagu vetikatükid vms. tagasiteel sõitsime allatuult ja see käis palju rutem. ahjaa, minnes aerutas meie paadi külje alt läbi pirakas kilpkonn. tüübid nägid ka ja olid ikka väga imestund et ma seda kinni ei üritand püüda sealt. on ikka metslased.
peale merereisi võtsime inglish bakeris väikse eine koos filipiini kastmega, mida eile piknikul riisi kõrvale pakuti. andrile see väga meeldis ja nüüd tellisime kohe ekstra, kuigi menüüs seda polnud. oli täitsa maitsev. seda saaks lihtsalt keedetud riisile peale panna ja oleks roog olemas.
õhtupoole läksime siis sinna kalaturule, kust ostsime neid krevettide suuremaid vendi ja lasime need kõrval ühes restoranis taignas ära küpsetada. hiina uusaasta tõttu on sedasorti rahvast sealkandis veel palju liikvel, aga laua saime üsna kiiresti. minu jaoks jälle uudne kogemus. ja toit maitses kah väga hästi.
täna sattusin junglisse. läksime union beachile paadiga, lootuses seal tühjal rannal mõnusalt surfata. osa rahvast pidi sinna sõitma lohedega ja osa pidi sealt tagasi sõitma lohedega vms.
meie siis pumpasime lohed täis ja üks paadimees aitas agaralt andril lohe lendu. aga lasi kuidagi ilma märguandeta lohe lahti ja ikka vedas et midagi hullu sellest ei tulnud. teisel katsel hoidsin ikka ise lohet ja andri üritas sumada vette. aga seal oli sügav ja oli raske liine pingule saada. lõpuks ikkagi saime lohe lendu ja ta läks sõitma. mina vaatasin ringi et krt nii küll ei julgeks riskida nende vennikestega ja jäin esialgu äraootavale seisukohale. mingil hetkel vaatasin et andri on päris kaugel rannast juba eemal allatuult ja jääb seal servas oleva kaljunuki ligi. siis oli tal lohe vees ja justkui ei saandki seda püsti. ma siis ei hakand oma lohega jamamagi ja panin selle igaks juhuks kotti ära et pärast segadust poleks. üks tädike tuli veel rääkima et sinu sõber või jne, aga kui nägi et ma lohe kotti panin siis vist arvas et mul sõbrast poogen (ei tea kas arvas et peaks lohega päästeoperatsiooni alustama?). ma siis läksin ranna lõppu ja sealt mööda treppi mäe otsa vaatama et kus ta seal nurga tagasi siis on. aga polnud. mingi metsarajake viis läbi suure ja palava jungli järgmise kaljukese otsa ja sealt järgmiseni. sealt ta lõpuks paistis kenasti suure liivaranna poole parvetamas lohe vees.
jõudsin kohale samaks ajaks kui andri lohega kaldale jõudis. viga polnud tal midagi, lihtsalt üks liin oli vees üle lohe serva läinud (lineover) ja ei saanud uuesti startida. korjasime lohe kokku ja hakkasime tagasi jungle poole sättima. siis märkasime et ka mööda vett on kahemehekanuul päästeoperatsiooni eksekjuuditud. näitasime küll et kõik on timm ja me lähme jala. nad ikka tulid meid juhatama. juhatasid palju nõmedamat ja pikemat teed mööda – eks tuleb lasta kõigil kasulik olla.
jõudsid kohale ka lohedel tulijad, toimus söömaaeg, aga tuul oli juba vaibunud niiet me ei hakanud rohkem jamama. harutasime liine ja hängisime niisama. päris mõnus hängtaim igatahes.
hommikul oli tuuleke tagasi ja läksime kohe proovima. vesi oli madalavõitu niiet pidin jälle kaugele marssima. mõned päris toredad triibud sain, aga maitea, ikka tundus et vähe on vunki või ma ka ei tea. eks ma siis ikka proovisin agressiivsemalt startida ja see lõppes ikka nii, et kui lohe alla powerzonesse lendab, siis sikutab ilge hooga allatuult, aga siis läheb lohe vette ja hoog saab otsa ning vajun lauaga vee alla, siis tõmbab lohe uuesti ja mina panen ilusa kaarega laua pealt mauhti vette. ühel korral sain hea kõhuka ja teisel korral sain siili käsivarde läbi lükra. eriti valus polnd ja tundus et väga sügavale ka polnud “hambad” ulatunud. tulin vaikselt välja siis.
andri tuli seekord väga ülbelt maanduma, vilistas ja hõikas eemalt ja siis sõitis peaaegu liivani välja, astus laualt maha ja ulatas lohe alla. lohe ilus kuiv ka, sest vette see polnud läratanudki. kuradi raisk ma ütlen.
siin käis jutt, et islakite organiseerib sõidu naabersaarele, kus saab tühjemas rannas lohetada ja kõvemad tegijad võivad sealt siis ise allatuult koju lohetada. me vist saame ka kaasa minna. näis.
update: meresiili hammustuse esmaabi on siin kalamaji või kuidas seda spellitaksegi. igatahes väike roheline sidruni sugulane. hõõrusin seda peale ja loodan parimat.
täna polnd tuult eriti. tundub eesti punt ikka sai kamba kokku ja läkls sekole. windguru näitab neile sinna korralikku tuult ka. see on hea.
kuna harjutada ei saand siis läksime mööda teed üles mäe otsa. sealt oli kena vaade kogu saarele. mineku ja tuleku käigus õnnestus nüüd veel natuke käsivarsi ja kaela põletada, aga see on juba kökikas.
enne loojangut timmisin lohe liine. üks, mida parandati, on natuke lühem ja kiiruga sai tehtud mingi häkk, aga kuna me saime liiniparandajalt sellise õige jupi ka, millega sai natuke ilusamini asja korda teha, siis nüüd seda tegingi. mõnus nokitsemine.
õhtul tahtsid poisid minna kalarestorani, aga mina pidin veitsa internetis tööd tegema ja üldse olin kahevahel kas jääda koju üksi kvaliteet-mossitamist tegema või minna ka whitebeachile. mossitamisest ei tulnud kahjuks midagi välja, niiet läksin.
käisin ära anka vihjatud smokesis, mis oli täitsa tore kohake ja toit mida pool-umbes tellisin, oli maitsev. teistega sain kokku d’malli taga piitsil, kus joodi juba kokonutte. kuskilt olid nad leidnud ka ühe kanadalase, kes ka laine- ja lohesurfar.
õhtul tuli kuidagi välja, et andri on vist saare suurim siga ja kuna ta ise selleks väga palju polnud kaasa aidanud, tekitas see korraliku pahameele, mida ta nimetas hüsteeriaks. igatahes nõudis selline olukord sportlike eluviiside hülgamist ja hoopis joomaminekut. ostsime siis aga ikka rummi rohkem ja kokonutti rohkem ja läksime whitebeachile liiva peale seda rüüpama. esimesel korral ostsime kokonutid turult, aga siis uuristasime ise taskunoaga augu sisse, kust sai jääd, ananassimahla (umm, pina-colada… ärge tüüdake õigekirjaga), aga seda oli paras ainult üks kord proovida, et oleks proovitud, niiet seekord ostsime lahtihäkitud kokonutid koos kõrtgega hoopis baarist ja kallasime lihtsalt rummi sisse. maitsev. kui neid olime kaks tükki ära joond siis läksime edasi pummeldama, kohatsime teist meiekandri prantslast ja tema sõpra, kes selgus, et ka juba 9 aastat lohetand, aga sellegi poolest selline tagasihoidlik ja sõbralik. northi tiimraider pidi vist olema, aga lennuvirma kaotas ta pagasi koos kahe uue lohega ära, niiet selline vend pidi siin siis sõitma rendilohedega, höhö… kuku klubis bändi jälle polnud.
tagasiteel kukust kohtas veel paari kohalike bändi mängimas, kuni on baaris kliente. ostsime sealt siis õlut ja kuulasime seda värki. eks nad olid ka juba päris täis, aga mängisid sellegi poolest veel edukalt. kui hakkasid kola kokku korjama, siis läks andri uurima kas ta saaks ka natuke trummi lüüa ja muidugi said nad veitsakese siis seal jämmida .
koos reisi selgroo murdmisega otsustasime muuta taktikat. loobume hilisõhtustest kõvadest pummeldamistest, uimastitest, naistest ja rokenrollist ning läheme puhkama kell 22-23, ärkame kell 6 koos kukkede ja kanadega ning lähme vette enne kui see hullumaja lahti läheb.
mõeldud-mõeldud. hommikul ärkasime kell kuus ja läksime vee äärde. tuul puhus ilusasti aga keegi kurat oli unustanud õhtul basseini põhja korgi tagasi panna ja meri oli veest tühjaks voolanud (low-tide). otsustasime tunnikese edasi magada. tunnikesega oli tsimarukese vett tagasi tulnud, aga kuna juba lohesid sõitis, siis läksime kah peale.
mina ikka veitsa oma kättemaksu-lohet (12m nemesis hp 2009) kardan ja läksin alul andri 9m warooga. vesi oli ikka madal küll. jalutasin vööst saati vette ja hakkasin proovima. oli kohe tunda, et tuult on veitsa rohkem kui varematel katsetel. sain hopsti lauale ja jalgade värisedes korraliku triibu ja lõpuks näo naerule. järgmise katsega panin mõnusa maoka ja kaotasin goggled ära (muidugi ei pand külge seda kollast korgitükki, mis oli kaasa antud). aga et päike oli veel selja tagant-küljelt, siis polnd prille väga vajagi. sain veel mitu-mitu sõitu teha. pidin lohet küll üles-alla liigutama ja noh ega sealt midagi stabiilset ja graatsilist näha polnud, aga kurat… täitsa äge värk raisk.
ühel korral sain lõpetuseks mõnusa litaka kuidas nüüd öeldagi… tuharale? mingi kivimoodustisega madalas vees. sain kergelt marraskile paikselt, aga ei midagi hullu õnneks. nüüd ma siis tean miks rahvas neid ca 1k+ eek sufripükse kannab. minu lühikese säärega spordipüksid kanni eriti ei kaitse.
tulin kalda poole ja andsin lohe andrile tagasi. mõtlen natuke mis nüüd teha, oma lohega ikka hästi ei julge minna. hea kui saaks selle vahetada mõne samasuure aeglasema õpilaslohega nagu kahoona või midagi. eile vaatasin et need tulid veest välja väga ilusti rahval ja õpilased sõitsid suht rahulikult. nemesisel on esimene toru peenike ja sellel on veel tehtud igast nippe, et lohe rutem reageeriks. a mulle praegu vist sobiks midagi uimasemat.
nii, positiivsed uudised räägitud, kirjutan ka eilsetest elamustest.
eile oli rahvast merel palju, nagu ikka, aga läksin ikka proovima andri lohega. vesi oli kõrge ja tuul natuke väiksem kui arvasin. lisaks unustasin ma vist peale püsti saamist lauda sõidusuunda sihtida ja jätsin selle risti ette. muidugi polnud lohel rammu mind sedasi kässar peal ja pidur põhjas kuskile sõidutada. andri lohel oli küll power peale timmitud, aga seniidis pidi ikka sebima et ta seal seisaks. korra ta raisk kaldus mul lauaga tegelemise ajal ära ja muidugi liinidesse ühele teisele lohele. oi, sealt tuli päris korralikku hispaania aktsendiga sõimu. aga mitte väga roppu õnneks, ikka stupid ja why did you do that you supposed to keep it in 12 o clock vms ja ikka uuesti ja uuesti, mina et kuule sorry, went out of control… a sealt ikka et junou ju kud kill mi ja nii edasi. tema lasi oma lohe minema selle asemel et mu liinide alt läbi ronida, mis poleks olnud üldse raske. ma kerisin oma liinid kokku ja lasin tema lohe kaldale lähemale kust see üles korjati. mutt tuli ja õiendas ikka edasi. kaldal hõikas talle üks vanem kohalikku lohetamist reguleerivasse komiteesse (bww vms) kuuluv härra juba ka midagi et olgu tasem ning teatas et tema kui kogenud sõitja peaks ise natuke vaatama ja arvestama algajatega. lohutas mind et kõik on ok ja see mutt on lihtsalt natuke liiga keevaline. ega tunne just väga palju paremaks ei läind kuni… tuli tunnist tagasi meie prantslasest naabrimees teatega, et tema sai täna 3 lohet maha tulistatud ja läheb selle puhul õlut jooma. höhö.
üldiselt ongi siin nii, et algajad harjutajad lasevad ikka iga päev iga üks mõne lähedalt mööda sõitva hero liinidesse oma lohesid. ja herod ei õpi ka, miks neil on vaja sõita nii lähedalt allatuult eest läbi?
kohalikud eestlased plaanivad homsest minna 3 päeva 2 ööd kestvale tripile ühele väikesele saarekesele, kus on pudrumäed ja piimajõed ehk täitsa sile vesi ja ainult meie ise. hinna sees on söök ja jook ja transport, magedat vett pesuks on kaasas piiratud koguses ja igasugune abi on ka suht kaugel. vist isegi telefonilevi pole. andri tahab minna aga mina pole asjas väga kindel veel. uurin äkki on siin mingeid lihtsamaid variante natuke väikseme traffikuga kohti leida.
täna hommikul saatis ristok sõnumi, et on haige. andril triibutamine juba käpas ja tema läks triibutama, aitasin tal lohe üles kaldast väikse varuga, et kui läheb käest ära siis ei lohise kohe mööda liiva ega riivi palme. tal justkui läks suht hästi, sai jälle mõned head pikad triibud piki randa. aga eks ikka palju oli passimist ja ootamist seal “kiirteel”.
pärast jäi lohesid veidi vähemaks ja mõtlesin et prooviks ka, sest kui hull see ikka saab olla. võtsin andri lohe ja ta aitas mul selle samamoodi vees üles. ilusti akna servas püsis ja kõmpisin sedasi laud näpus üle “kiirtee” sinna riffi poole kus on vähem rahvast. esimesel katsel sain korraks lauale aga laud läks vee alla (raskus valel jalal?), siis proovisin veel ja kui lohe vette lärtsatas, siis läks ikka väga kaua aega enne kui selle uuesti üles sai. tüüp passis otse allatuult ja ükskõik palju ma sealt poomist või veoliinist ei tirinud, tema sealt ära ei läinud. vesi oli mulle seal vööstsaati. lükkasin kannad liiva ja rippusin trapetsis. vähemalt seda sai harjutada. kui lõpuks lohe kuidagi serva peale tõusus, akna äärde purjetas ja ta lendu läks, siis sain veel mõned pikad sekundid käkerdada laua peal. lõpuks panin ikkagi lohe pauguga vette niiet esimese toru ventiili kork minema lendas ja lohe tühjaks läks. andri lohel pole seal seda kuuli ka, mis sellest asjast ülepeakaela ventiili peaks tegema. igatahes kerisin poomi kokku, rullisin lohe kuidagi käkrasse, laud peale ja tuldud teed jalgsi läbi vee kaldale tagasi. päike paistis juba madalalt niiet ega väga ei näind kuhu ma lähen ja päris õigesse kohta tagasi ei jõudnud. lõunat olin unustanud süüa ja tuju polnud suurem asi.
õhtal läksime kaubatänavatele, et andri saaks mangosid jms puuvilju varuda. puuviljad kotis, istusime sisse ühte kohta peatänava ääres, kus ainult kohalikud näisid söövat. menüü oli seal imelik – topsilog ja bacsilog ja hotsilog. aga kui küsisin ühte neist siis nad ei tahtnud anda, ei saand aru ka mis värk on nende logidega. lõpuks igatahes sain riisi ja siukest guljashimoodi asja, pudeli pepsit ja vett ja see asi maksis kokku 75 peesot, mis on natuke alla 20 krooni. praegu just vaatasin, et see silog suffiks tähendab igasugu värki koos praetud muna ja riisiga. (http://en.wikipedia.org/wiki/Tapa_(Filipino_cuisine)). ja ma arvan et topsilogi ei antud kuna neil olid lihtsalt munad otsas.
homme peaks olema hiina uusaasta. seda siin vist eriti ei tähistata, aga eks me näe. täna õhtul pidada ühe eestlase sünna olema seal villas kus ristok elab, niiet ma kahtlen väga et hommegi mingit koolitust tuleb. igatahes lähen siis jälle paugutan teiselpool kiirteed.
ostsin poest seda kuulsat odavat rummi ka. 5 aastat vana pruun 0,75l pudelmaksis 82 peesot ehk umbes 20 krooni- topsikuid ei raatsinud osta, sest see tundus kuidagi imelik, et topsid on 2 korda kallim kui pudel rummi. niiet jah – hoirassaa ja teateküll.
eila vees ei käind – kreemitasin ja niisutasin. andri tegi korralikud triibud minu lohega ja ma sain neist natuke pite ja väiksed videoklipid. õhtul kosutasime end mõne õllega whitebeachil ja ostsime kaela ja näo kaitseks elastsest riidest torud. avastasime et ninad ja suud hakkavad veitsa pakatama eelmise päeva põletamisest ning läksime veidi ekseldes kodo ära.
täna mässisin end hommikul sisse kui muumia. randmete ümber elastikside ja kaela ümber toru. pikad püksid võtsin ära vahetult enne vette minekut. tuul oli väiksem või sama mis eile, aga igatahes väiksem kui üleeile, niiet minu lohe power pidi olema suht peal ja see tundus vees seisteski imelik. traffikuhirmu enam polnud. sain mitmeks korraks lauale ja paar korda pisikest triipu ka vedada. seda tunnet, et nüüd sõidan, aga veel polnud. tuul jäi vaiksemaks ja lohet ei saand enam veest üleski. tulime kaldale. sedasi tulles tuli ujuda üle ühe teise saatusekaaslase lohe liinide ja pärast veel üks väiksem pusimine. kalda ääres ka üks sõitis tasakesi üle vees vedelevate liinide, aga kinni midagi ei jäänd niiet oli hästi. tõmmasin kaldal pikad püksid jalga, korjasin ülearuse kola kokku ja tulin kodo end loputama. andri läks mo lohega sõitma.
indy ütles et ega need kohalike poodide kreemid muuks kui kreemitamiseks ikka ei sobi. et ainuke kindel variant on ikkagi ise kodust kaasa võtta ja siinmüüdavatest brandidest pidi sobima vast ainult nivea. niiet jah, kes veel pole saanud öelda, et “ma ju ütlesin, et tuleb määrida”, see saab nüüd öelda, et “ma ju ütlesin et oleks pidand kodus juba valmis ostma”. kõik nõuanded on aga siiski teretulnud, sestsoovitatud lükraostu üle on mul küll väga hea meel. selg ja kõht on endiselt korras ja sesmõttes on timm.
…
andri tuli nüüd sõidust, ütles et oli saanud ühe poole ranna pikkuse ilusa sõidu teha ja oli kõigist mööda sõitnud ilgema kimaga. lõpuks aga kui lohe vette kukkus, siis sõitis keegi liinidest üle ja lõhkus veoliini ära. eks me nüüd siis vaatame kust saab uue liini või kas saab olemasolevat parandada.
