ull blog

kodila kooli klassi kokkutulek on meil üsna vankumatult nüüd iga kolme aasta tagant toimunud. kahekümnest lõpetanust on alati vähemalt 13 tegelast kohale tulnud, niiet hääbumise märke veel näha ei ole. huhh, kuna järgmisel suvel saab üsna ümmargune number, siis ilmselt tuleb veel erakorraline juubeliüritus.

need kokkutulekud toimuvad alati kusagil piisavalt privaatses looduskaunis kohas ja kestavad reede õhtust pühapäeva pealelõunani. eks see reede õhtu ikka üsna kõvaks peoks kätte ära läheb meil alati. ülejäänud aja sisustamiseks on ka alati mitmeid toredaid võimalusi nagu rabamatk või proovisukeldumine, niiet minuarust ongi see kokkutulek nagu siuke mõnus puhkusenädalavahetus vanas tuttavas seltskonnas.

pilte tegid jane, lana ja toivo

annika külvas kevadel kodilas paar peenart. eelmisel aastal pani ta hernepeenrale kumbagisse otsa kaks tokki ja vahele keris heinapressinööri. kui herned sinna ennast toetama hakkasid siis vajusid kepid kokku ja nöörid vajusid enamvähem vastu maad. kui ma neid herneid sealt pätsamas käisin siis otsustasin et järgmisel (sellel) aastal aitan ka natuke. ja nüüd siis ongi… niiöelda “tehtud!”

laupäeval oli valtu külas öökulli järvekese ümber palju sagimist – küla päev. igasuguseid asju tehti – triatlonit ja veest kaldale kaugushüpet ja võrkpalli ja mäkke jooksu ja olid töötoad ning viimaks, aga mitte viimasena, ka sukeldumised.

sukeldumas käis kokku 30 inimest. enamus sukeldumise proovijaid olid muidugi lapsed, sellised kümneaastased ja sutsu vanemad. vanemaid muidugi ka.

lastega seoses tuleb mulle meelde minu enda esimene “sukeldumine”. olin ise ka umbes kümnene siis ja koht oli sama. üks tädi elas oma perega kohe seal järvekese kõrval ja olime neil külas. tädipojad martti ja marko olid  kõvad ujujad, neil olid isegi sellised kalossiga vene kummilestad. panin need lestad seal serva peal jalga ja hakkasin vees sügavama osa poole minema. lesta otsad läksid kahekorra ja lükkasid mind näoli vette. üritasin püsti saada aga esimesed paar katset tõusta lõppesid ikkagi väikese sukeldumisega. vot selline vahelugu.

umbes sellel ajal kui mina esimesi tutvusi sukeldumisvallas tegin oli suguvõsas palju väikseid lapsi. vahepeal oli neid nii palju, et minul polnud täpselt nende nimedki kõik meeles. korra ühel nii tähtsal suguvõsa üritusel kust mul ära ei õnnestunud viilida, istus neid terve rivi teisel pool lauda ja kuidagi naljakalt see taastuvumine seal igatahes oli. “mai ja mari on mul selged, aga see on vist reeda tütar…” jõudsin märkida ja üsna kähku tuli, et “ja mina olen selle õde!”. aih, terased! aga väga positiivsed ja lõbusad vähemalt.

no ja nüüd oli jälle hull kamp neid sugulasi seal valtu külas ning nendaga sai veidike nalja ka. pärast käisime martti, mari ja kairiga veel sukeldumas. ma arvan et see pilt on tädi reeda tehtud, aga mina pätsasin selle mari näoraamatust.