varjualune
eelmisel aastal, tuleb tunnistada, mina lennuväljale ei jõudnudki. polnd aega. sel nädalal nüüd vaatasin et nii, jääkarusid on vähe, õpilaste jaoks vesi külm, ilmad aga ilusad – võiks minna.
tuli tiba meelde tuletada kuidas kõik see asi käib, videod ja värgid. kobida lennuväljale. kahe aastaga on nurmsis kõik muutunud, ainult lennurada ja peldik olid tuttavad. maandumiskoht on teine, uued infrastruktuurid – palju magamiskohti, korralik pakkimisruum, orgunn jne. ilmselt nii see hüppamine siis tänapäeval käibki.
korraks oli väike hirm, et lähen kohale ja ei tunne seal kedagi. asjatult. palju vanu tuttavaid. uusi herosid on peale tulnud, üsna asjalikud. paugutavad piu-paudega ja mölisevad nagu mehed muiste.
minul enam enda isiklikku kama ei ole, ma siis alustuseks võtsin tänapäevase õpilaskama. sakslaste balance-260, student cypres ja puha. seljas natuke mugavamad vast kui vanad õpilaskamad olid, aga noh, nojah. rahvas käis ja lõõpis et vaata siis et kohe varu lahti ei tõmba. ei mul oli isegi parem plaan. kukkuda niisama kildijagu ja näppida vahepeal meduusi rõngast. ilm oli soe ja tuuline, turbukaid oli oodata, aga näha oli et need suured varjud siiski liiguvad vastutuules õiget pidi. erilist hirmu polnd. lennukis oli ka üllatavalt mõnus, ei raputand jne. vabalangemine oli plaanipärane. noor instruktor laavakivi tuli järgi ja vahtis ohutus kauguses. väga hea kui ikka on selline korralik reference ehk pidepunkt. kukusin ja katsusin meduusi. 1500 vehkisin ja viskasin. väga ilusasti läks see vari lahti, rahulikult ja kenasti otse. ei mäleta millal ma viimati õpilaskamaga hüppasin, aga see oli siiski vist törtsu kabedam pill kui vanad. täitsa korralikult annab pööritada ilma eriti kõrgust kaotamata. aga no need on uued ka. maandumine oli sesmõttes igav, et mingit maakiirust ju ei olnud. popsti enamvähem otse maha. maas muidugi tahtis tuul kupli kuusikusse vedada. kahmasin ta ikkagi kokku ja üritasin tulla coolilt varju üle õla hoides. ei olnud kerge, ei olnud. aga ilu nõuab ohvreid. ma ei saa tulla kuppel süles nagu maiteamis.
peale hüpet oli kerge pööritus kõhus. vist pole kere harjund selle tsentrifugaaljõuga mida kupli all natuke saab. jõin ja käisime söömas. pööritus läks käbe üle. tuul ei läind vaiksemaks väga.
õhtapoole sain küüned taha alo isiklikule kamale. sabre2 190 – minul oli enne sabre 190 ja sabre2 samasuurt olin ennegi tahtnud proovida. alo varjul on see lahe automaat, mida lülitad sisse ja välja nagu wc lampi. javelini ranits istus seljas muidugi mõnusalt. teise hüppe plaan oli teha seda kombineeritud kompleksi. laualusõnad olid tagurpidisalto, ühele poole pööre, edaspidisalto ja teiselepoole pööre. refrääniks meduusi katsumine. seekord lendas ly järgi ja mul jälle tänuväärt pidepunkt olemas. asjad tulid kenasti välja ja kui lõpetasin oli minu 1500 käes. sabre2 avanes närvilisemalt, nagu nullikad ikka. tuli kotist välja ja kukkus sahmerdama, järgmine faas oli veitsa aeglasem, see kus kuppel õhku täis läheb ja slaider alla kobib. selle käigus üritas kuskilepoole pöörata. aga üldiselt täitsa tore. slaider surnuks ja juhttropid välja ja ringi kablutama. teised olid seks ajaks ammu kuskil all. ainult trumm pidi kusagil peale wingsuiti lendu oma varju avama varsti-varsti. ilmselt ma talle natuke tee peale ette tuterdama jäin kui ta üritas kupli all tagasi sõita, aga ruumi ja kohti maandumiseks oli seal piisavalt. tuulega sellise varjuga on naljakas maanduda. siuke tunne et tuleb kuidagi kiiresti maa lähemale. eks ta tulebki, aga kuna maakiirus pole nii suur siis see petab. tõstis täitsa korralikult. võiks öelda et sõitin kuskile meetri kõrgusele riiulisse. pärast maandumist oli sebimist ja kannatamist, et cool välja näha. pärast jälle väike pööritus pööritamisest.
eks paari aasta pärast jälle.
Pildid Pille ja Ly SLK veebist
