ull blog

ajee, oskan ma jah kung-fud. kultusfilmis matrix on selline lahe koht, kus peaosaline on kuskile masinasse ühendatud, silmad on kinni, keha ainult väriseb. viie minuti pärast teeb silmad lahti ja teatab – “i know kung-fu!”

no mul läks ikka 2,5 üsna tihedat päeva, et paar uut trikki ära õppida, aga no alustuseks käib kah ja eks seal matrixis oli, ma usun, ka mingi filmitrikk.

kursus oli dan hml ja dan hmli. niiet isegi kaks asja. maakeeli öelduna on dan hml neljast osast koosnev kursus: mereelukatelt saadud vigastuste esmaabi, hapniku kasutamine esmaabiks ja hapniku kasutamine esmaabiks edasijõudnutele. lisaks automaatse elektrishoki aparaadi kasutamine. ja pärast nende kõikide asjade instruktorikursus kah.

kursused ise olid huvitavad ja instruktori kursuse osa oli veel eriti huvitav. mingil omapärasel moel. dan ja padi näikse päris head sõbrad või vähemalt head tuttavat olema, koolitamismetoodika on üsna sarnane. ütleme nii, et saime natuke seda koolitamismetoodikat drillida ja et see vähemalt mul küll raisatud aeg ei olnud. isegi kui arvata, et suur osa sellest metoodikast eestis ei pruugi kõige paremini toimida, siis õpetamise õppimise seisukohalt… rõhuga sõnal õppimine… loeb mitte see, kas metoodika on hea või paha vaid see, kui õppimisvõimeline sa ise oled. ja just sellest nurgast oli pilt väga huvitav.

jälle kuuke mööda läind. oma lõbuks sukeldumisi pole teinud ja see on olnud viga, sest suure maapeal kuivamise ja palja peaga õues trööpamisega on õnnestunud endal nina taaskord nohuseks saada.

valmistume talveks. võtsime maal kartuleid. ema teeb keldrisse moose, salateid ja mahlu. ehituspoisid soojustavad ja kõbistavad kuuri kallal, et saaks oma kolaga sinna enne külmade saabumist sisse saaks kolida. täna tegin ka sellel suvel kolmanda sõidu jalgrattaga.

muidu üldiselt on siuke tunne, et asjad kõik liiguvad jube aeglaselt. aga las liiguvad aeglaselt, saab kannatlikkust treenida. vähemalt ei pea nurisema liigse rapsimise pärast.

noh ja nii see elu siis veerebki. ise olen rahul.