ull blog

jeerum kuidas aeg lendab ja vesi voolab. millalgi võtsin elu eesmärgiks ujuda kunagi 400m vabatehnikas ära ajaga 8:40, aga ega ma pole seni kordagi harjutanud küll. ok, eile hakkasin proovima. käesoleva treeningu esialgne eesmärk on ujuda see 400m järjest maha ilma vahepeatusteta ja vahepeal peatumata. esimesel katsel õnnestus 250m maha ujuda kuidagi. põhiline häda on tempoga, ei leia kuidagi seda õiget tempot, mille juures ma veel normaalselt hingata suudan. teine väike peetus on sellega, et vesi kipub kurku ja sisse hingates ninna. kuidas ja miks vesi kurku satub ei tea, väga imelik igatahes. tempo kohapealt leiutasin nipi, et kui paremalt hingan, siis tuleb teha hästi suur kaar parema käega ja vaadata lakke. siis püsib tempo enamvähem stabiilne ja rahulik ning on aega ka hingamiseks ilma et vett kurku pritsiks. höhö, nüüd on endalgi huvitav jälgida, kas ja millal järgmine katse tuleb.

eelmisel pühapäeval nägime rummus, et ekskavaatori juurde on veetud jäme terastross ja peale veest väljumist oli kaldal mingi onuke, kes näis asjaga seotud olevat. käis ilmselt tsekkamas, ega keegi ei tegele tema trosside hiivamisega.

noh me mõtlesime, et võiks natuke neid trosse hiivata küll, sest ega meile pea ilmtingimata meeldima, et keegi oma suures rahaahnuses töötegemise asemel ühtesid eesti tähtsamaid sisemaavrakke ära tahab hiivata.

reede öösel oli ilm külm, tuuletu, läbi õhukese lauspilvisuse säras täiskuu. puudus vaid kusagil mäe tipus kuu taustal uluv hunt. karjäärile oli peale tekkinud 1-2 cm paksune jää. jää oli täpselt nii paks, et sealt sai läbi astuda ja vajadusel käega altpoolt puruks lüüa. või lihtsalt turjaga alt välja pressida, vähemalt siis, kui jalad on põhjas. eelmisel talvel ootasin väga sellist sukeldumisvõimalust, käisime mitu korda proovimas, aga jääd polnud ja vesi oli sogane, kui jää tekkis, oli ta korraga 10 cm paks.

marssisime hiivitsad hõlma all läbi jää nabani vette ja tsumasime lambivalgel alla. natuke justkui kaldusime kohe kaldteest kõrvale, sest see kaldtee on peale ühe roomiku väljatõmbamist nüüd muutunud. algul leidsime ühe vana trossihunniku, aga see polnud see, ujusime kompasside järgi edasi ja leidsime õige trossi ka. vaatasime mööda trossi veitsa edasi, ühest liitekohast mööda ja veel natuke. siis proovisime natuke trossi saboteerida, aga see oli nagu hane selga vesi kahjuks. mõtlesime, et läbi sellise jää pinnal tagasi minna küll ei tahaks, pöörame parem otsa ringi ja vaatame, kuhu on kaldapoolne ots peidetud. pöörasime otsa ringi ja varsti märkasin, et mu lamp hakkab vaikselt lahjemaks jääma. õigemini üsna kiirelt. väike mure ja ärevus tuli peale ja ligi hakkasid kippuma igasugu mõtted. siiski jäid nad sellise stressialge tasemele. kustutasin lambi ära ja jätkasime ühe lambiga, valgusviht trossil, mina poole mehepikkuse jagu eespool. mingil hetkel hakkas ka teine lamp hägusemaks jääma. küsisin, kas üles, sest päris pimedas on üles minna ikka veidi jama, aga minu lambis oli veel surtsakas valgust järel ja vaikival kokkuleppel jätkasime teekonda kuni üks lamp päris pimedaks jääb ja siis tõuseme minu lambi viimaste valgusräbalate saatel pinnale.

valgust jätkus kuni trossi lõpuni. enne lõppu liitusid kaks trossi, st põhja on neid laotatud vähemalt kaks, kuhu läheb teine, ei teagi praegu – võibolla ka teise kopani juba nöör paika seatud… tõusime mööda trossi kalda ääres üles. arvasin, et äkki on parem seal auku mitte jäässe toksida ja minna sisseminekukoha lähedusse, aga ega ei saa sellises olukorras inimesele ette heita soovi natuke värsket õhku hingata ja kindel olla, et jää selle koha peal siiski liiga paks ei ole altpoolt läbimurdmiseks. ei olnud. minul ju valgust polnud ja ma eriti ei vaadanud, milline see jää altpoolt välja näeb, aga kui lõpuks nägin, siis näis ta ikka nii 3-4 cm paks ehk täpselt selline, kus peal võiks vabalt hüpata. ühe vahepeatusega leidsime lõpuks oma sissetuleku augu ka üles enne, kui valgus täitsa ära kadus.

hästi veider, kuidas mingis situatsioonis hakkab pea tööle. kohe, kui esimene asi juhtub, siis hakkab pommitamine, et kui nüüd veel juhtub see ja too ja kolmas?! tekib tunne, et õhku justkui ei tule õigesti ja iga krõbin tundub kuidagi kahtlane. samas tead, et aju lihtsalt nii töötabki ja sind üritatakse meelega närvi ajada, et sa põgeneksid potentsiaalsete ohtude eest kaugele ära. sellisel hetkel paistab välja, kas on kogemust ja närvi piisavalt, et selliseid asju teha või on õigus su instinktidel, mis käsivad kodus diivanil istuda ja telekat vaadata ning arvata, et oled iseenda peremees.

varustust lahti harutades selgus, et mu lambi akukanister oli ikkagi vett sisse lasknud ja/sest juhtme pistik oli üsna lõdvalt kinni keeratud. eks selle pärast nii kiiresti tühjaks saigi. ilmselt tuleb lamp viia võõrutusravile – ikka ei saa nii, et esimesel võimalusel tõmbab end täis ja kustub kohe ära!

ka sel pühapäeval kostis juba varahommikust kilkeid ja naeru basseiniveerel… st sõbralikku sõimu ja plätserdamist… ühesõnaga sukeldumas käisime jälle seal!

sukeldumisvirmade veebides küsitakse viimasel ajal – “kas tunned soovi elada huvitavat elu sukeldumisparadiisis… siis tule dm ja idc kursusele!” muidugi tahame elada huvitavat elu sukeldumisparadiisis niiet kindlasti on vaja järgmised kursused ette võtta. et kursusteni on veel üle kuu aja aega, siis mõtlesime ikka veidi meelde tuletada ja läbi proovida need peamised harjutused.

printisin kodus 20 harjutusest koosneva scuba skill circuiti välja, selle, mida dm kursusel tahetakse näha demonstratiiv-tasemel, pistsin kilesse ja basseini kaasa. oeh. sellega on tegelikult vist enamus öeldud. osasid asju tegime mitu korda, sest alguses ma näitasin marttile, siis näitas martti mulle ja siis tundus mulle, et krdi lohakas värk ja kui see oli minu ettenäitamise tulemus, siis peab liigutuste konkreetsust ja selgust veel peale keerama ja igasugu muud sabinat maha tuunima. muide üks esimesi asju on õige tinakoguse määramine. tegime selle tõesti ära, marttil oli 4,5 kg ülearu alguses, mul oli paras kogus, aga vee all sellise ideaalse kaaluga harjutusi teha on raskem – ei püsi põhjas. teine asi on see snorkel. maskiharjutuste juures see muudab pilti ikka tublisti segasemaks, aga standard nõuab…

vahe, kas teed lihtsalt mingit protseduuri või tahad seda näidata nii, et vaataja saaks aru miks ja mismoodi täpselt tuleks teha, on ikka palju suurem kui tundub. ühtepidi peaks juhtima tähelepanu olulistele punktidele, teistpidi aga ei ole hea liiga palju vehkida, sest siis ei pruugi vaataja üldse aru saada mida sa seal õiendad. mis on oluline ja mis ei ole, see on vaja ära otsustada enne kui käed ja jalad liikuma hakkavad, sest ilma mõttejõuta need esialgu päris õigesti siiski ei liigu.

umbes-täpselt aastajagu olen edasi lükanud ülenäomaskiga mõne asja järele proovimist basseinis – tegin selle ka nüüd ära. esiteks ühegi kapuutsiga ma seda tööle ei saanudki nii, et mask oleks kapuutsi serva peal, nagu ta vist mõeldud on. otsaeest keskelt rihma alt kuskilt tuleb pidevalt natuke läbi. tuleb ikka panna vastu nägu ja kapuutsi serv peale või hankida eraldi kapuuts ning selle näoauk ülenäomaski jaoks parajaks trimmida. proovisin ka maski äravõtmist vee all. peale näost eemale tõmbamist tuleb hull pahmakas õhku kohe, aga see jääb kiiresti ise vakka olenemata sellest mis asendisse mask jääb. edasi varuregu suhu ja taskust tavaline mask asemele. proovisin proovimise mõttes ka ülenäomaski vee all uuesti ette panna – jah saab. lihtsalt lükkad rihmad eest ära, surud maski vastu nägu nii, et ülemine serv on tugevamini vastus, vajutad purget, maski sees algab hull orkaan ja tuisk korraks, aga üsna kiirelt on suurem vesi väljas ja saab hingata. siis hoiad aga maski edasi vastu nägu ja teise käega sebid rihmad. sellist asja, et mask läheb vett täis, ei õnnestunud mul saada – kui tirid kuskilt serva lahti, sisi hakkab sealt kohe õhku välja puhuma ja vett sisse ei tule.