ull blog

algul mõtlesime minna ikka merre sukelduma, sinna martti osmiku lähistele vanasse sadamasse, aga oli tuuline. niisiis panime sauna sooja ja tomtom juhatas meid otseimat teed pidi karujärve manu.

jõudsime siis järveni – järv oli alles, aga paadisild oli kaldale veetud ja kalda ääres oli mingi hull jääsupp. tuldud-mindud ehk kui siin juba olime siis ikka läksime sinna sisse ka.

alguses proovisin ülenäomaski ja uue kaputsiga, aga midagi oli sellel konfil viga, sest nägu oli küll kuiv, aga kapuutsi alla pumbati pidevalt külma vett juurde ja see oli päris ebamugav. ronisime välja, õhk kinni, ülenäomask küljest ära ja tavaline regu otsa, kapuutsid ka ringi ja tagasi.

uuesti vette minnes oli kohe selgelt tunda mis vahet on ülenäomaskil ja tavalisel – nägu hakkas korralikult külmetama. mask kippus uduseks ka. proovisin siis kangelaslikult külmas vees teha maski loputamist vee all. teadsin küll, et see on väga külm, aga oli natuke veel külmem ikkagi. minu kompuuter näitas 2, marttil 1 kraadi sooja.

kogu karujärve jää oli tuul puhunud kalda äärde just sellele kaldale kust meie vette läksime. tuul oli nii tugev, et jäätükid olid ristipidi üksteise vastu pressitud, selles supis oli päris huvitav kõndida.

järjejutt “pühapäeval bassus” jätkub, lühidalt eelnenust… eelmine kord tegime andrile introt ja kaklesime marttiga. tänases osas…

harjutasin ballooni kinni ja lahti keeramist. algul niisama, pärast ilma maskita. seejärel harjutasin vesti seljast ära võtmist ilma maskita. samal ajal harjutas martti ballooni salaja kinni keeramist. kui olin vesti selga saanud ja mõtlesin veidi puhata ja selgus, et ega ei saagi enam hingata, siis kuidagi teadsin, et õhk pole otsas vaid martti keeras selle kinni. imelik. tahtsin veel imestama hakata et kuidas ta küll nii salaja suutis, aga imestamiseks oleks olnud vaja veidi õhku ahmida… kõik need emotsioonid ja asjad tuli edasi lükata ning hoolimata mitteviitsimisest uuesti vestihõlmad lahti teha, ballooni ülespoole lükata et teise käega kraanini ulatuks ja see lahti keerata. ahjah, martti oli vahepeal harjutanud jalgade köiega kokku sidumist.

ega ta, reo, ise ka kergemalt ei pääsend kui hakkas ilma maskita toimetamist proovima. kohe leidus sõbrakäsi, kes maski ära peita aitas, ballooni kinni keeras ja raskusvöö pannalt lahti katkuks.

pärastpoole käis basseinis martti sõber profifotograaf. ma ütlen, sellel inimeste edevusel ei ole mingeid piire – nüüd on meil endist siis proffe promopilte vaja, et kui ägedad mehed me basseini serva peal välja näeme?! aga no kui on vaja, siis peab saama – ma ei oska muud öelda.

ja lõpetuseks väike piltmõistatus: mis toimub pildil? ja lisaküsimus ka: mitu inimest on pildil?

ps! seda pilti ei teinud proff, vaid amatöör – anka

kandsin mõned viimased sukeldumised logiraamatusse ja avastasin, et nüüd olen ma siis maa peal tagasi otsaga, sest õhus ja vees on oldud samapalju kordi. 151. ilus sümmeetriline number ka, kas pole? olen ikka mõelnud kirjutada loo ja võrrelda langevarjundust ja sukeldumist, aga teha seda siis, kui olen mõlema asjaga sama palju kokku puutunud. nüüd on see siis käes, aga kuidagi hakkab see targutamise tuhin üle minema… see lugu aga kirjutamata ikkagi ei jää.

eelviimati käisime martti ja andriga basseinis. marttil käivad vahepeal sellised hood, et tema peab igatahes vette saama. andri tahtis niisama sukeldumist proovida ja näitasime siis talle kuidas käib. umbes selline intro, nagu mulle tehti. marttiga proovisime vahepeal jälle allveekaklust – mina olin james bond ja tema oli tombraider, höhö. põiklemisosavust on vahepeal tulnud juurde, enam ei käi nii lihtsalt, et tõstad teisel regu suust või maski eest. kraani kinni saada on ikka ka raske. samuti ei lõhu enam nii kergelt käsi ära. kraani kinni keeramisest nii palju, et kui martti mul õhu kinni keeras siis ma igatahes seda lahti ei saanudki esimese hooga. käsi sedasi kookus kukla taga on väga nõrk.

nüüd laubal käisin abiks kalevspas introtamas. 4 m basseinis on ikka hoopis teine asi. mina sain jõudu proovida ühe umbes omavanuse meesterahvaga, kellega ei olnud mingit muret. lisaks oli kaks naisterahvast, kah noored. ühel oli väike hirm ikka ka, sest kuskil kuurortis oli natuke segane ja ebameeldiv kogemus tekkinud. minu jaoks muidugi huvitav, natuke nagu psühholoog või nii… jah, see on lihtsalt põnev. ja lõppes ka kõik hästi, loodan et sai väikse julguse ka tagasi. viimase tegelasega oli ka põnev, kuna meid kiputi basseinist vaikselt välja pressima igasugu suurte plastikpalli atraktsioonide ja administraatoritega, aga kuidagi väga ei seganudki see sehkendamine ja saime ilusasti hakkama. pealegi sügavas otsas oled veidi nagu omas maailmas. üleval ujuvad inimesed, nad on ikka pinna küljes kuidagi kinni ja ei saa nad kuidagi vees rahulikult ringi liigutud. all toimetavad sukeldujad ja mõtlevad omi mõtteid, vahel muigavad pinnal-pimeduses rassijate peale.