ull blog

marttil naine pani juba tähele, et igal reede õhtul on mees kuskil ära. hull rutiin on kujunenud – juba teist reedet järjest läksime rummu väikest talvist öösukeldumist tegema.

seekord oli meil gren ka kaasas ja lisaks grenile oli mul mingi väike nina-kurgu-kõrvaprobleem ka kaasas. vees oli seda kohe tunda, tasakaalusta palju ja kuidas tahad, vasak kõrv ei teind ühtegi krõbinat. oli selline tuim, aga mitte valus. käemärke peab öösel näitama nii, et suunad lambivalguse selle käe peale, millega märke näitad. vasakul pool kõrva lähedal käib maskilamp. martti sai kohe aru, et maskilambiga on probleem ja tahtis seda süütama hakata. mina sain aru, et ta sai aru, et mul on seal maski või kapuutsiga probleem. lõpuks võtsin ikkagi tahvlikese välja ja kirjutasin milles asi ja mis plaan: “kõrv (vasak) jamab. ootame 2 min”.

minul oli lambi aku nõu korgile seekord silikoonmääret vahele määritud ja et asi liiga hea poleks, siis fiksaatorkruvi ära kaotatud. kaas sai kinni pandud nende karvase servaga plastmassribadega, mida ma kaablivitsadeks nimetan. umbes sama hea asi kui isoleerpael, aga parem. grenil oli mingi naljalamp. pm samasugune nagu minul pealamp, ainult et tal pole led, vaid mingi hõõgniidiga variant. õnneks näitas üsna kitsast kiirt, nii et hea otsimise peale võis teda ööpimedusest aimata.

seekord keerasime aiast paremale. vahepeal oli küll tunne, et ei leiagi midagi põnevat. aga leidsime küll ühe soojaku. martti jälle filmis. uksed-aknad olid lahti, lae all hõljusid elektripirnid. tagasiteel jäi ette korstnaga katel ja mingi järgmine roomikmasin. mootor, ma kahtlustan, oli sellelgi tuksis, sest mootoriplokk oli lahtine – 4 silindrit ja kolvid sees ilusasti. kõrval mingi suur kompressor või generaator. veel natsa edasi mingi jurakas raam. kas mingi suur saan või midagi.

gren ahmis õhku ikka tuntavalt kiiremini kui teised, nii et ei tahtnud väga pikalt tagasiteel peatuma jääda. mingi hetk ta just toksib ja näitab stopp-märki, aga justkui midagi tegema ei hakanud. ma muidugi arvasin, et tempo oli tema jaoks lihtsalt liiga kiire. jäime veitsaks toppama. siis näitab martti, et stopp, tema hakkas kohe kapuutsi kallal midagi meisterdama. läksime veel edasi, gren jälle sikutab, aga hoiab käsi koos, lamp ka käes. mina ei saand aru mis ta tahab. läksime veel veidi, jälle sikutab – no ei tal midagi ikka pidi viga olema. uurin siis lähemalt kõiki eenduvaid kehaosasid. kuivade kinnaste jämedatest sõrmejuppidest justkui pöial oli teistest eraldi, ju ta üles tahtis. näitan marttile ka, et üles – tema oli puha hämmingus, aga vastu ei punninud. üles me tulime, paar-kolmkümmend meetrit enne kallast. siis alles selgus, et lestapannal oli valepidi olnud ja sellepärast stopp, ja hoog oli ka liiga sportlik. mina arvasin, et mul on kõige nõrgemad jalad ja mingit allveesporti pole juba ammu harrastanud. ju mul on nii head lestad lihtsalt, voolujooneline konf ja efektiivne ujumistehnika, nii et suur kiirus ja väike õhukulu on paratamatud.

eelmine nädal oli niru, kuna maisaand kottigi tehtud mis ma teha plaanisin. aeg libises märkamatult, koguaeg justkui tegin midagi, aga mitte seda mida teha olin plaaninud. olenemata sellest kui suur hunnik tehtud asju maha jäi jääb meelde ikkagi tegemata asjade tühi auk.

nädala lõpuks oli sellest enesepiitsutamisest kadunud igasugune entusiasm ja huvi elu vastu maal. nädala lõpupoole hakkas martti helistama ja rääkima et ikka on vaja minna sukelduma. ma olin nii tüdind et ei suutnud isegi selgesõnaliselt ära viilida.

reede õhtul kui oli juba täitsa pime, parkisime bussi rummus müüri äärde maha ja vaatasime ringi. tuul puhus, lainetas, ega midagi eriti näha polnud. ajasime kola selga. enne vetteminekut kustus lamp ära. sudisin ja hakkas põlema – midagi seal akuvärgi juures jamab. panime strobo ühe posti külge et näeks kustkaudu koju saab ja läksime vette. alustuseks sain maskitäie vett. kobisin pinnale, nina ikka vett täis – üks polnud viitsinud maskiserva kapuutsi ääre alla sebida. paksude kinnastega muidugi tülikas ka, teinekord joppab et ei pea väga sebima, aga mitte seekord.

marttil oli see videofotokas kaasas, see oli ministatiivi ja vasktoru ja teibi abil ühendatud uw d8 pööratud käepideme külge. niisiis käepide on käes, lamp on allpool ja fotokas üleval. selline unkonventsionaalse väljanägemisega, aga nagu selgus, päris praktilise konstruktsiooniga lahendus.

vesi oli üllatavalt selge, nähtavust ca 3 meetrit. ma olin oodanud umbes poole vähemat. ujusime aiani ja pöörasime vahelduseks vasakule. jõudsime lagunenud soojakuni. uhh, mina teadsin et sealkandis peaks olema üks terve soojak, nüüd siis mingi lauahunnik ainult. praeguseks ongi selgusetu mis värk seal on, kas seninägemata koht või on tõesti üks ära lagunenud.

siis tegin mingi imeliku asja. mõtlesin et ujume nüüd sinnapoole, kus ülejäänd kola on. kompassimine oli täielikult minu õlul seekord. ja kurat panin 180 kraadi vales suunas, ma ei tea miks. üsna varsti sai selgeks et vale suund ja pöörasime ringi, siis leidsime veel mingi roomikmasina veermiku ja mingi pealmise kihi, kus olid juhtkangid ja mõned pedaalid.

kalu ja vähke nägime päris palju. ühte vähki martti provotseeris ja see siis siblis seal tagurpidi, sogajutt järel. kui suuremad kalad minema sööstsid unepealt, siis jäi neist ka tihtilugu väike sogajuutt järele. nii võis näha kalu, keda enam näha ei olnud. tagasiteel kohtasime ühte suurt haugi. noh minujaoks on kõik haugid suured, sest nad on suuremad kui ahvenad. marttil sai sel hetkel muidugi fotoka aku tühjaks, 6 kraadi ikkagi, ja seda haugi sai ta peale ainult natuke.

kalda ääres vedeles veel veel üks naljakas kaadervärk. nagu laudadest kokkulöödud peldik, ainult et paadi kujuga. üks ots terav ja üks külg lahtine. lauad üsna tihedalt löödud, aga millegipärast ristipidi. pinnal hoidis seda värki hunnik tühje plastikpudeleid. pinnal püsimise all ma mõtlen seda, et pära oli natuke veest väljas, muidu rippus sedasi püstipidi ninaga allapoole.

külma ilmaga külmast veest tulles on bussis ikkagi väga mõnus end lahti toimetada varustusest. ma tean küll, seda ma olen juba mitu korda öelnud, aga sellise asja uudsus pole lihtsalt veel kadunud. lisaks on ikka väga tore peale väikest kümblust natuke linnupetet võtta. nojah, ja sedasi siis õnnestuski üks ilus, täiesti pekkis nädal ära rikkuda.

õiged mehed muidugi alla 30 m vette üldse ei lähegi, aga ma olen küll viimased paar nädalat sattunud maksimaalselt 8 m peale. ja see on vahelduseks täitsa tore.

lisaks sügavusele on ka varustuses väike samm lihtsuse poole tagasi – üks tavaline seacsubi vest, standardne regukomplekt ja mask. ei midagi tehnilist ega edevat. see-eest ülim mugavus nii kamaga majandamise kui ka sukeldumiste osas.

üks selliseid madalsukeldumisi toimus vanal-tuttaval pakri paeastangul, aga sedakorda mitte kaldalt turnides vaid paadist. need astangud on enamasti väärt ka seda mägironimise vaeva, aga paadist mugavalt sisse ja välja summides on selline üritus puhas nauding. tookord olime kolmekesi ja igaüks tegeles iseendaga. kes proovis videokaameraga sitikaid filmida, kes oma fotokaga midagi korda saata ja kes siis muu kui mina ise vedelesin täiesti niisama. tundsin, et isegi mõte seisab. vahepeal hõljusin lihtsalt mingi suvalise koha peal ja põrnitsesin neid vee-elanikke ja kivikesi.

järgmiseks sai käidud suur-pakri külje all ühe karile aetud ja pommitamise märklauaks olnud aurulaeva vrakil. tõsise vrakisukelduja jaoks see muidugi ei kvalifitseeru ei vrakiks ega sukeldumiseks, aga meid see ei kottind, et vesi oli 4 m sügavaimas kohas ja katlal korstna ots paistis veest välja. sellel vrakil oli kohti, kust sai läbi ujuda. lihtsalt mingid ukseaugud ilma katuste ja seinteta. proovisin siis kui kõva vrakitaja ma olen ja üritasin kuhugi vastu hõõrumata sealt läbi ujuda. alguses lihtsamatest kohtadest ja lõpuks väike sik-sak muster. väga kõva käpp ma ei ole, 30 m peal pealt kaetud ja pimedas võiks veidi libedamalt see värk käia.

nooja me käisime veel owd õpilastega meretunnitamas ka sealkandis. eks päev kiskus juba õhtule, ilm oli veidi tuuline ja nähtavus kiskus väidetavalt kehvemaks. samas polnd mina sellist asja avavees näinud, et grupp tegelasi sukeldub rodus – mina pole üldse selle grupiga kooski ja ikka näen neid! noh enamasti peab nägemiseks asjast vähemalt kinni hoidma. ma arvan et üks 8-10 m pidi see läbipaistvus olema. jah, inimestest peab ka rääkima. väga tore, et juba owd kursusel saavad tegelased paadist sukelduda. paadis asjade kokku sebimine ja buddy-süsteem on muidugi ikka veel ähmased ja hägused. aga ega ei võigi nõuda kohe perfektsust vaid näha edasiminekut ja arengut ning seda kiita, sest tegelikult arenevad need tegelased sellistel käikudel väga palju ju. * on nad muidugi ikkagi!

täna käisime marttiga järlepakandis mingis karjääris. suvel oli raplast tallinna viiva viljandi maantee peal mingi ümbersõit sellest karjäärist mööda. rahavas seal ujus ja koht jäi silma. pidime juba ammu sinna minema aga alles nüüd kuidagi kiirmenetluse korras sai teoks. alguses keerasime liiga vara maanteelt maha ja seal oli tunne, et järv on suure sügiskuivusega ära auranud. siis jalutasime veidi ringi ja kaugemalt paistis natuke rohkem vett. kobisime sinna. vesi oli sogane, 1-2 m nähtauvs ja umbes absoluutne sügavus võis olla 3 meetrit. enamjaolt põhjas põlvekõrgune rohustik. kalu vähe, mõned karbid ja mõned kalad. martti leidis omale kollektsiooni kaks lanti juurde. üks oli nagu mingi valge solge ja teine nagu suur haaknõel. mina sain omale kohe alguses pihku ühe poole meetri pikkuse tollise pvc torujupi. sellega oli mõnus osutada ja torkida ja buddyle pähe koputada. kompassi järgi me seal tüürisime. panime aga kursi paika, lasin tunde järgi edasi ja peanupud välja. siis uus kurss. igal pool sama värk, sesmõttes igav. korra ujusime läbi heinamaa – sellised pikad kõrred kasvavad põhjast pinnale. martti nägi pärast välja nagu takutuust või vetevana ja pobises läbi regu, et võta see hein ära, aga mina itsitasin, proovisin tema enda fotokaga seda filmida ja koputasin toruga talle vastu pead.

üks oluline osa viimastest sukeldumistest on väikesed muudatused orgunnis. bussikesega on ikka jube mugav asju majandada. tagumised istmed on välja loobitud kõik peale ühe, see on ka tagurpidi keeratud niiet saab rahulikult seal taga end riide toppida, pärast lahti ka koorida. tuul ei puhu ja külm ei näpista, märg pori ei määri saabast, asju ei pea panema maha niiet peale sukeldumist on igasugu sodi varustusel hulka vähem. igatahes on nii väga timm käia küll, aga eks selle raha eest peabki olema.

halloo?

jah, meil läheb siin hästi!