augustis tellisin omale tsehhist sellise lambi, millel aku ja lambipea on eraldi. aku on vööpeal või ballooni või seljaplaadi küljes ja lamp on näiteks parema käe selja peal mingi käepidemega. noh et ei peaks mingit suurt kolakat käes tassima ja kui tahad mõlema käega midagi meisterdada, siis ei peaks seda kuskile suvaliselt rippuma jätma.
põlduri tiigis on nüüd jälle sügiseste vihmade tõttu hullult palju ja mis veel parem – vesi on hästi selge. eile varaõhtul tegime seal onupoig-siimule väikse intro ja hilisõhtu, kui päris pimedaks läks, tegime marttiga väikse öösukeldumise takkapihta.
ma ei läbe oodata selle loo lõpuni ja ütlen kohe ära, et jube lahe öösukeldumine oli, üks parimaid igatahes! kohati oli introtamise tõttu vesi kaldaliivast sogane, aga ülejäänud osa oli jällegi üsna selge. vedeled keset tiiki, ümberringi pime, vaatad ühele poole, näed kallast, vaatad teisele poole, näed ka. sitikad askeldavad ringi, ujurid ründavad lampi, martti hõljub kuskil. mitte kusagile kaugele ujuma ei pea, midagi ei jää nägemata, igale poole jõuab, aega on, oeh… mõnus!
lamp näitas sama hästi kui marttile laenatud UW Kinetics D8. mul polnudki vaja, et lamp oleks väga võimas, D8 võimsusest piisast täiesti, aga vaja oli, et oleks mugavam kasutada ja seda ta, see uus lamp siis, ka on. vahepeal tegime toa pimedaks ja vaatasime mis juhtub, siis tegime toa pimedaks ja ujusime kottpimedas kuskile eemale, et teisele üllatust valmistada, tegime tiigile paar tsõõri veel peale ja siis tuli idee ujuda tiigist väljuvasse kraavi, et vaadata kuidas vesi üle truubitõkke vuliseb. omaarust ma ikka orienteerusin seal päris hästi, aga no ei leidnud kuidagi seda kraavikohta. lõpuks midagi leidsin ja ujusime sisse. nagu mingi väike koobas, umbes meeter sügav ja 2 lai, põhjas rohelus. mingi aja pärast sai selgeks, et see pole ikka õige kraav kuhu ujusime, sest truupi ei tulnud ega tulnud. jäin mõtlema ja uurima mis värk on. pisemad vees ringihõljuvad osakesed voolu suunda ei reetnud, küll aga olid pikemad rohukõrred voolu suunas kooldus ja muidugi olin ujunud vastuvoolu.
pärast ikka leidsime teise kraavi ka üles ja observeerisime truubist alla voolavat vett. üle tõkke voolas vesi umbes 5 cm paksuselt. tekkis tunne, et saab vaadata läbi selle allavoolava veesamba, aga too oli ikkagi natuke liiga õhuke. igatahes on öösel, kui pinnavalgus puudub, see veealune värk hoopis teistmoodi ja mulle rämedalt meeldib. tähesadu tegime kah, loodusele ohutu keemiline valgus lasti pulga seest välja ja laotati laiali. suuremad tükid kukkusid põhja ja ujurid ning muud satikad kukkusid ennast kohe nende vastu hõõruma. väiksemad täpikesed hõljusid ringi. kosmos!
eriti ägedaks tegi kogu asja see, et niisuguse laheda elamuse jaoks ei pidanud kuskile kurat teab kuhu aafrikasse rändama või kuskile hüüratusse sügavusse tungima, vaid sai maakodust 2 km kaugusel olevas napilt 3-4 sügavusest sellise kaifi et sure ära.