seened ründavad meid metsas ja majahoovis, ronivad purki ja panni peale.
need konkreetsed seened, mis maja ees murus kasvavad, pannile kindlasti ei satu, sest me sööme rohkem kuuseriisikaid. ema on neid viimastel päevadel metsast toonud suure ämbri ja kilekotiga. seeni on hästi palju. ei tea kas kuskil on mingi tuumajaam jälle plahvatanud salaja?
müügiks on tegelikult ainult kaks asja, mida mul viimase aasta jooksul eriti enam vaja pole olnud, küll aga võivad need kedagi teist veel ustavalt teenida. tegelikult ma võiks neid rahulikult edasi hoida, aga mul on lihtsalt raha tarvis.
müüa langevari
ranits: Javelin J3, must, kollane poptop, 06-1993. sobib hästi pikemat/paksemat kasvu langevarjurile
varuvari: PD 160R, hall, 01-1993. kasutatud 2 korda
põhivari: Sabre 190, tumeroosa, 1991. lineset vahetatud, tutikas slaider
AAD: Cypres on sees ja ma ise hüppaks sellega, aga ta on aegunud niiet teistele ei soovita. selle võin ka endale jätta.
komplekti hind mitte alla: 20k, enampakkumine.
müüa auto
koodnimi (tagaluugile kirjutatud): freetibet
golf II 1984, 82kw, 3 ust, punane, sõidukorras, üv puudub. kaasa talverehvid.
mõned sillapuksid ja õlid tasuks ära vahetada, võibolla siit-sealt veitsa värvi ka lisada, aga muidu täiesti töökorras värk. ükstalv ta ei läinud mul käima korra ja ostsin kohe teise auto. pärast selgus, et mingi juhe oli lihtsalt lahti tulnud.
hind mitte alla 7k, enampakkumine.
kõige parema meelega müüks kõik selle värgi korraga ühele isikule, kes võib soovi korral osa asju teistele edasi müüa. kui ühtegi niisugust pakkumist ei tule, siis võib freetibeti ka eraldi müüa, höhö.
hoolimata eilsest ja tänasest lainetamisest käisime seal martti saaremaakodusadamas sukeldumas. ega erilist plaani polnud – lihtsalt ringi luurata mis seal on. näha igatahes suurt midagi polnud, ainult liiva, kive, üksikuid rauakolakaid, üks lagund vrakk ja kohati tõeliselt paksult millimallikaid põhjas vedelemas.
kehva nähtavusega ma tavaliselt hoian kuskilt d-rõngast või asjast kinni, aga see on ikkagi üsna tüütu. leidsime mingi jämeda kolmesoonelise juhtme ja sealtsamast ka ühe metallist sööginoa. kiirelt koorisime juhtme otsast pealmise katte ja siis tegime otsad ka paljaks nagu naksti. pärast ma sebisin selle paarimeetrise juhtme ühe otsa enda külge ja teise otsa panin mingi pika jämeda poldi ja andsin marttile – nii oli meil ärakadumise mure lahendatud.
ülejäänu aja ujusimegi sedasi ringi, et martti navigeeris või mis iganes ta tegi, mina lihtsalt lohisesin järel ja vahtisin ringi. korra leidsin mingi köiejupu, lauanoaga nüsisin otsad ära ja harutasin kolm lõime lahti. sellised valge-hallikirjud ussid jäid. martti minu toimetamist ei näinud. siisiis keerasin kõik kolm juppi kaheks kokku ja keerasin keskkohtadesse sõlme peale. tulemuseks oli selline väike improviseeritud kuusjalg. sobival hetkel ujusin marttile ligi ja lasin selle tema peakohalt alla kukkuda. lahedalt ehmatas alguses, see tegi kohutavalt nalja! naerdes tuli maski vett ja hea, et sinna ära ei uppunud. peab tunnistama, et veitsa veider on tegeleda korraga itsitamise ja uppumisega.
eila, kui kogu muu sukeldumismaailm puhastas veekogusid sinna inimtegevuse poolt tekitatud saastast, siis meie käisime karujärves hoopis introsid tegemas. sest eks iga töö tahab ju tegemist.
mina polnud enne neid introsid võõrastele inimestele teinudki, nüüd oli hea võimalus koos instruktoriga see asi ka ära proovida.
et inimesi pidi kokku olema 10, siis mõtlesime, kuidas logistiliselt asjad kõige paremini sujuma panna. teada olid inimeste nimed ja mõõdud ning see, milline varustus meil kaasas oli. panime paberil paika, kes mida kasutab ja kellega jagab ja briifingu käigus tehti sellest juttu, nii et igaüks teadis, kust ja millise varustuse ta saab. esimestele andsime ise kätte asjad ja teised juba teadsid, kellelt mida saavad. väga mõnusalt sujus.
muus osas oli see introtamine isegi veidi lahedam, kui owd õpilastega basseinis. sest intro klient teab, et ta ei pea midagi tegema, ainult hingama rahulikult ja laisalt lestasid liigutama. põhiline mure oli ainult sellega, et maskid kippusid uduseks minema ja noh eks need rendimaskid on, nagu nad on. pinnal proovisime, kuidas on regust hingata, seejärel nägu vees vaadata ja hingata ja siis läkski sõiduks. minul oli esimene vend selline ilus-priske sajakilone, aga tina oli tsimarukese liiga vähe kahepeale, nii et lasin kõik õhu välja, mis sain, ja pidin teda ise ka veel pidevalt balloonist alla suruma. veitsa väsitas, aga polnud hullu. järgmistele sebisin natuke tina ka taskutesse ja mida edasi, seda mõnusamaks muutus. suuremat mehemürakat on vee all muidugi raskem juhtida ka. veitsa imelikult see tundus, aga kui hoida ühe käega ballooni kaelast ja teisega kannast ning vähehaaval seda ballooni keerata, siis toimib selline juhtimine üsna hästi.
nähtavus oli ka väga hea, ainult et põhjas eriti midagi vaadata polnud. kui midagi vähegi põnevamat näha oli, siis sai sinnapoole tüürida, nii et inimesele mingi väike avastamisrõõm tekkis. havi laip, 1-kroonine münt, kivikesi täis topitud sokk jne. sissemineku paadisilla all elutsesid ka mõned vähid. osad said neid vaadata ja isegi kinni püüda. pärast lasime nad jälle vette tagasi. üks suurem vähipurakas tahtis peale taasveeskamist mulle kinni hakata sellisest kohast, kust ükski mees ei taha vähi poolt kinni hakatud saada. aga noh, lõbus oli.