ull blog

viimased nädalad on pidevalt midagi toimunud. ideed ja asjad tulevad kurat teab kust ilma erilise planeerimiseta. enamasti tulevad piisavalt usaldusväärsetest kohtadest ka, niiet ei pea kahtlema kas aeg saab olema meeldiv. kõige selle juures on aga mulle natuke harjumatu see, et järellainetus ei jõua mulle üldse järele. või kui vähemluulelisemalt öelda, siis pole mahti millegi üle järele mõelda, sest juba ootavad uued toimetused.

peale toila kandis sukeldumist tuli umbes samasugune sukeldumine välja bungsbergi juures. enamus rahvast natuke vähemkogenud (kui toilas või mina) ja ma veitsa põdesin, sest ei viitsinud lapsehoidja olla vaid ise tähtis olla. juhtus nii, et olin ühe paarikesega mingis mõttes koos. läksin seekord paaditäiest kõige esimesena, mitte enam teisena, alla. see oli huvitav aeg iseendaga. tavalised regud ja mask olid seekord, sest fullface/apeks on hoolduses. tina oli 2kg vähem, aga ikkagi oli liiga palju, sest pidevalt pidin õhku lisama ülikonda ja vesti. lambi panin maskile õigele poole ja sellega nägi, aga laskudes ühtlasi suure lambiga sihtida, õhutada ja kompuutrit vaadata ikkagi pole võimalik selle suure lambiga. niiet lamp tuleb ära vahetada siin pole pääsu. all ootas taas liiv ja kivid ning ankrukett, vrakki polnud. meie läksime alla aeglaselt ja ülejäänud tegelaste instruktor jõudis põhja samal ajal kui meie. tema põhimõte on, et kui all vrakki pole siis seda otsima ei hakka, läksime üles. ma liikusin viimasena, sest mul õhku kõige rohkem ja mulle meeldis seal olla. ei teagi miks. ohutuspeatuses oli hull trobikond koos, enamus rippusid köiel, osad hõljusid kõrval. mina hõljuda ei saanud, tasakaal pole paigas. kui jäime kahekesi greniga, siis lasin oma dekopoi ka välja. noh läks kah. nöör on kerge ja keris end ühele kuskile külge sujuvalt. aga ei midagi hullu. pärast sain paadist head nõu, et panna nööri otsa väike kalameeste tinatükk.

saaremaal käisime mrt juures jälle. mrt autoga, niiet ei pidanud ise midagi tegema. mootorsae ta unustas maha niiet kirve ja ketassaega võtsime maha kaks puud ja tegime koogukaevule uue koogu… või mis selle nimi on. marttil on selline põhimõte, et sadu aastaid on enne teda sedasi vett võetud ja tema ei hakka ka seda traditsiooni rikkuma. selle pärast oligi vaja teha vana asemele uus kook mitte lasta kaevu elektripump.

pärast käisime sukeldumas kah. üks kohalik onkel teadis seal ranna ääres mingit vrakki. tema ujus ees ja meie kolmekesi anka ja mrtga järele. ta muidugi algus pani veitsa vales suunas ja meie uhasime järele, anka väsis ära veitsa ja muutus tõredaks. lõpuks leidis onkel vraki üles. seisis seal mingi kõrgema osa peal püsti keset merd. anka tundis end ebamugavalt ja mina tundsin end jälle lapsehoidjana ning lõpuks korjasin talt tina ära ja ta ujus kaldale ning snorgeldas seal. meie marttiga aga uurisime vrakki rahulikult. sügavust oli 6 m asemel 4,4 maksimaalselt. valgust ja nähtavust ilmatuma palju. see oli aurumootoriga laev olnud, minu arust nelja silindriga. vöör oli terve, keskpaigas katel ja mootor enam-vähem aga tagumine osa valgus laiali. millimallikaid ujus kõikjal. mul oli kuiva all vähe riideid niiet lõpuks polnud tina vajagi, seljaplaat andis piisavalt raskust. kuradi mõnus oli seal seigelda ja uurelda. mrt tegi olympuse veekindla aparaadiga (see, mille korpus peabki kohe vett kuni 10 m) videot sealt kõvasti, seda võite minna nüüd raplasse tema arvutikauplusesse arvutiekraanilt vaatama.

järgmiseks sattusime mohnile ja vaindlo saarele. mohnil oli tuuletu kuid tuule puudumist kompenseerisid sääsed… eriti õhtul, niiet me söötsime sääskedel kõhud täis ja pugesime telki. järgmisel päeval lösutasime vee ääres ja laisklesime niisama. pärast sõitsime vaindlo suunas minema. see vaindlo on nagu keri saare koopia. saare kuju on hästi sarnane ja ehitised seal peal ka. ainult saun on ära lammutatud ja juurde on ehitatud radarijaam ja saarel elavad vahetustega paar inimest, kes seda kaadervärki valvavad. ohh, dill muidugi rääkis imelugusid sellest saarest, sest nad olid seal paar päeva tagasi juba käinud, aga noh päevad ei pruugi olla vennad. kõik mis seal pidi olema oligi täpselt nii või isegi parem. selline aidasarnane maja oli hotell/motell, pererahvas väga külalislahke ja noh, saar ise väga tore. seal saarel on üks suur, kas äkki 7m kõrgune rändrahn ka. pool on vees ja pool kaldal. tahtsime sinna otsa ronida. esimese hooga sain kohe veitsa üle poole aga siis sai otsa kas jalaalune või käealune või hulljulgus niiet tulin alla. osad koorisid jalad paljaks ja platerdasid lihtsalt üles, eks oldi enne ka ronitud kaljudel. mina sidusin paelad kinni ja proovisin uuesti. päris oma jõuga ei saand, aga eks selleks sõbrad ongi niiet sain sinna üles ja pärast alla ka tervete kontidega.

uhtju… kurat ma ei mäletagi enam kumb, kas põhja või lõuna, küllap ikka põhja-uhtju. see on siuke saar, nagu kariibi mere piraatides oli kasutusel kapten jack sparrow üksikule saarele mahajätmiseks. palme polnud, olid mingid eestimaa puud ja põõsad. samuti polnud maha maetud viskilasti, see-eest oli veitsa prügi ja linnilaipu. aga see selgus hiljem. esialgu oli näha huvitava kujuga liivakruusa rannariba. vee servas oli see sõmer materjal nagu vesiliiv. vajusid põlvist saadik sisse. aga tore oli. ühe koha peale oli liivast moodustunud selline kaar, millest moodustus justkui väike vann, selline paar meetrit lai ja meeter sügav. põhjas natuke rohtu. oi sinna oli lahe sisse plärtsatada. mulle kohe meeldis seal.

loodus, tehnoloogia, ajalugu

rahn

näss

uhtju

noh need minu sügavsukeldumised on ennegi naljakad olnud, seekord kah.

plaan oli küll väga suurejooneline. rahvas plaanis kuskilt toila sadamast rendipaadiga kümmekond miili merele kimada ja seal teha rikastatud õhuga hea nähtavusega vees üks pikem külastus ühele huvitavale vrakile. aga nojah…

rendipaadi kajalood polnud siiski päris see õige, vraki asemel näitas ta suurt kalaparve ja üldse toimis see asi kuidagi imelikult. teiseks oli ankur mitte haraline vaid lapik ühe külje pealt eenduva labaga. igatahes see ankur ei haakunud kuskile taha, isegi kui me seda üle vraki lohistasime. nii me siis läksimegi lõpuks lihtsalt ehku peale alla vaatama, kas on vrakk või ei ole.

tegelikult oli see mu esimene rikastatud õhuga (eanx 32) sukeldumine. sealse sügavuse juures oleks kohe hapniku osarõhk napilt normi piires, veidi isegi üle soovitava piiri (ppo2 1,5). lisaks polnud ma oma topeltballoonide ja ülenäomaskiga veel käinud sellises sügavuses, kuhu ta justkui mõeldud on. seni olin lihtsalt harjutanud ja tundsin end juba päris mugavalt.

läksime esimestena alla, mina veitsa ettevaatlikumalt, paariline päris tehnilise varustusega läks veidi eespool. üsna kohe oli tunda, et tina on mul veitsa liiast, aga polnud hullu. lisaks oli nähtavus ikka paras sitt – paar meetrit vast, aga see võis all ka paraneda. ülenäomaski vaateväli on kitsam ja maski lamp tuleb sellel kindlasti panna vasakule poole, et sellega kompuutrit või manomeetrit saaks vaadata ilma erilise kehaväänamiseta. noh ja see suur lamp on ka nii pagana tüütu.

nii ma siis laskusin – üritasin näha sügavust, hoida köit, vaadata ette alla ja reguleerida ujuvust. task overload veidi üle mugavuse piiri, aga ei midagi hullu. varsti läks veel pimedaks ja külmaks ka. 26 meetri kandis tegin väikse mõttepausi, aga otsustasin siiski minna edasi ja vaadata mis seal all siis on. läksin alla välja ja mida ma näen – ivar passib põhjas, hoiab ankruköiest kinni. ankur hüppab lainetuse taktis poolemeetriste sammude kaupa edasi nagu hobune. sedasi ta seal ratsutaski selle ankruga, saatjaks valged krevetisarnased elukad, keda ta hiljem pinnal kõht-viburlasteks nimetas.

triiviva ankruga polnud muidugi erilist pointi lisanööriga, mis meil kaasas oli, vrakki otsima minnagi. ainuke lootus oli, et ehk triivime otse vraki peale. mõtlesin et ootan siis ka seal veidi ja hingan oma nitroxit. kompuuter muidugi lärmas, et kuule-kuule, see segu on veitsa liiga kange. aga seda ta tegema pidigi. vaatasin seda ratsutamist veitsa pealt ja üritasin aru saada, kas ma olen täie mõistuse juures veel. mäletan selgelt, et viburlasi oli ikka päris kõvasti põhjas ja sooja oli 6 kraadi jne, aga kerge ärevus ja õrn narkoosike võis ikkagi ka olla. näitasin, et kuule ma lähen nüüd küll üles. öeldi ok.

aargh, alla minekul õhku juurde lasta oli tülikas, ülesminekul seda välja lasta oli veel tülikam. tegelikult enne 30m eriti midagi välja laskma ei pidanud, siis alles hakkas midagi paisuma. kuskil sealkandis, kus vesi taas soojaks läks jäi jällegi käsi puudu. korra võtsin inflaatorist kudiagi hooletult kinni ja lasin kogemata vesti õhku hoopis juurde. ja siis kohe jälle välja. veidike peale seda panin tähele, et maski regust läheb õhku välja ka siis, kui ma ei hingagi. vaatasin kas mask on ikka ilusasti ees, sest siis ta pumpab aga õhku juurde, et maskis oleks piisav rõhk. no ei tea, igatahes peaks siis see õhk väljumagi kohast, kus ta näost eemal on, mitte regust. ühesõnaga midagi mul seal hakkas jamama. no tore.

üldiselt on protseduur selline – kui primary regu jääb voolama, siis keerad parempoolse ballooni kraani kinni ja võtad backup regu. ülenöomaski puhul on veidi keerulisem, sest vahetamine võtab veitsa rohkem aega ja tuleb hankida teine mask kah. mul oli no-stop sukeldumine ja olin teel üles, vaatasin manomeetrit, et kui kiirelt mul õhku kaob. tundus, et väga hull asi pole ja vool polnud eriti tugev. ta võis veel muidugi tugevamaks minna, niiet koukisin tagavara maski ja regu välja ja tegin rihmad ka lahti ning katsusin,kas ulatun kraanini. ulatusin, aga otsustasin switchida alles siis kui on kindel, et ma ilma selleta pinnale ei jõua. jõudis lopelt. hingasin rahulikult edasi ja tegin isegi ohutuspeatuse. pinnal lasin vesti täis ja palusin paadist kellegi selle kraani kinni keerata. õhku jäi 2×12 balloonidesse 80 baari, umbes sama palju voolas välja ka.

teised tüübid polnud veel laskumist alustasin ja peale uudiste kuulmist loobuti. polnud enam aega uuesti otsima hakata ka.

mina sain igatahes sellega oma viimase deep-diver kursuse sukeldumise kirja ja see läks tõesti asja ette. nüüd on ka selge, mismoodi oleks vaja see kama ringi konfida – vesti ja kuiva vollad ära vahetada, pealamp vasakule, manomeetrile varrukale kumm, kuhu saaks vajadusel vahele pista. hankida korralik lamp, millel on aku kuskil balloonide küljes ja valgust tootev osa sangaga parema käe peal. vesti inflaator kipub ka uitama minema, sellele ma veel head lahendust ei tea. regud peab üle laskma tsekkida, mingi kamm seal peab olema. ja noh, tina on ka vaja vähem panna.

update: regu ja mask käisid hoolduses, 1. astmel vahetati välja filter ja üks membraan. filter oli kergelt mingit oksiidi täis, ilmselt vett saanud korduvalt. membraan oli jäigaks muutunud. madalrõhk oli ka üle 11bar, mis seletab ka voolamist. näomask võeti ka lahti ja uuriti läbi, aga seal polnud kahtlast midagi. madalrõhk timmiti 1. astmel nüüd 9-9,5 peale.

tagurpidi seetõttu, et ma kirjutan seda lugu tükk maad hiljem ja peale palju värskemaid lugusid. vahepeal lihtsalt seedisin seda natuke.

antslas on mägra vanaisa ehitatud majake ja tihtilugu mäger suvitab sealkandis. nüüd ta siis kutsus oma reisilt eluga naasmise puhul rahva jälle kokku, tegi ettekande khmeeride poppkultuurist ning pakkus üritustena välja veel murakate korjamise ning peaaegu kohaliku ürituse – lindalevi külastuse.

tema need ürituste kutsed on alati veidi naljakad, sest sisaldavad tihtilugu kuidagi veidraid ettevõtmisi, mis on ühtaegu ootamatud ja huvitavad ning ei nõua mingit erilist ettevalmistamist. ning lisaks enamasti viiakse kõik ellu ka.

lindalevile läksime antslast jalgsi. läbi küla, siis mööda jalgrada, üle raudtee, siis natuke metsavaheteed ja veel ühtekokku umbes viis kilomeetrit põldude-metsade vahel. umbes kümnekesi. täpselt nagu noortel on kombeks kevadeti-suveti ringi hängida. lindalevi ise oli päris lahe. selline minu jaoks täielikus karupesas, mulle täiesti tundmatud “artistid” ja külastajad paistsid enamjaolt lihtsad maainimesed. esimene pilt oli sealt selline, et üks täitsa vindine üle mustas nahas rokiaustaja toetas end ühe käevarrega lava najale, teisega viskas näppu ja muidugi tuustis tukaga. vahepeal vaatas kas teda ikka vaadatakse. teisi inimesi sel ajal pinkide ja lava vahel liikumas üldse polnud.

pärast läks muidugi hämaramaks, me trimpasime õlut, külastasime ohtralt meesteveetseed jne, vahtisime lõket, kiikusime suure kiigega ja kui tuli lavale keegi “ruhnu karu”, siis läksime rokkima. tuntud rokiviisid tuntud eesti lastelaulude sõnadega väga hästi väljapeetud esituses, ütleks ma kui ma oleks mingi rokikriitik, aga kuna maitea rokikriitikast halligi, siis oli lihtsalt lahe. jalgsi tagasi ka.

aga enne lindalevit käisime vähe väiksema kambaga rabas murakajahil. mannergutega. ma sain saagiks peaaegu kolmandiku mannergutäit. ja suutsin vältida kõiki puuke ja muid inimsööjaid. polnud kaasas kella, kompassi ega isegi oma übermoodsat gps-ide ja asjadega telefoni. päikese järgi sai välja tuldud. ojaa, vana indiaanlane oleks selle üle uhke.

foto mägra albumist

mrt otsustas sel aastal oma sukeldumisalast edukatsiooni täiendada aowd, efr ja rescuediveri kursuste jagu. aowd orienteerumist läksid nad tegema ühte maardu kandis asuvatest karjääridest.

maardu ise ei kõla väga ökoloogiliselt puhtalt igatahes. mul on tunne, et olen kuulnud mingit lugu ühest sealkandis asuvast radioaktiivsest või mingil muul moel tugevalt saastunud karjäärist. see konkreetne karjäär, kus meie käisime, asub maardu järvest paar kilomeetrit narva poole. karjääri kaldad on kivised ning seetõttu ei lange sealt pidevalt kruusa vette. vesi on ühesõnaga pealt vaadates väga puhas ja selge. taimekesed kasvavad seal ja kalakesed ujuvad. järelikult peaks kannatama sukelduda ka.

vesi ongi päris selge ja läbipaistev kuni umbes viie meetrini. sealt edasi on selline kurjakuulutav kollakas hägukiht. umbes taoline, nagu rummu karjääri taga lõpus tuhamäe kõrval, kus enne karjääri vett täis voolamist oli mingi reoveebassein…

instruktoriks oli mrt valinud terje ja terje pundis olid mõned dm kandidaadid, kes eelmisel aastal aowd sukeldumisi veel tegid ja mõnda ma mäletan lausa esimestest owd meretundidest, kus ma ka värske dm kandidaadina käisin abiks. niisiis on järjekordne ring täis saamas. väga põnev on seda asja jälgida sedasi ning võrrelda ja üritada meenutada, missugune ma siis ise tol ajal tegelikult võisin olla.

mrt pandi buddy-paari ühe tsikiga ja mina siis ujusin nendega kaasa ja vaatasin mis teevad. nad pidid ujuma kompassi järgi edasi tagasi ja pärast ruudukujulist mustrit. meile mrtga oli üsna harjumuspärane, et kui midagi jääb segaseks, siis võtakse taskust tahvel ja räägitakse asjad sirgeks. aga no seekord oli nõnda, et läksime alla mingi suure kivilahmaka peale, mis sobiks hästi algus- ja lõpp-punktiks. tegid oma edasitagasi otsad ära ja siis ma joonistan ruudu, kus on näha meie asukoht ning esimese külje nurk. mrt vaatab seda, aga nägu jääb ikka sama juhmiks ette nagu ennegi. tema arvas, et sedapidi ei ole võimalik ujuda ja kallas tuleb ette. no kuidas sa seda seal kindlaks teed? lasin tal siis omal valida nurga, et ujugu kuidas tahab, peaasi, et tagasi jõuab. noh ja siis ujus ruutu mitte otse-vasakule-tagasi-paremale; vaid otse-paremale… üle kivide ja kändude viis teda kannatuste rada püha tõeni, tuli tõdeda. seda enam tundus imelik, et ta jõudis ikkagi õigesse kohta välja – loll küll, aga viie sai. meie tibi ujus kolm külge väga ilusasti ära. siis tekkis hämming. hakkas justkui valesse suunda minema, krabasime ta kinni ja hakkasime asja uurima. tema konsooli küljes olev kompass ilmselt ajas jama. vahetasime kompasse ja ta sai ka ikka üsna lähedale õigele kohale.

pärast ujusime mrtga niisama ringi, kohtasime kalu, lante, tamiili, kive, hägu ja parajat posu mingeid karpe. karbid olidki kõige põnevam stuff seal. kasvasid sedasi püsti, mitte lapiti nagu lestad. huvitav kas need merekarbid, mida norras korjatakse kasvavad samamoodi? siin nad kasvasid küll sedasi kobaras. ühel poole ruutmeetri suurusel platsil oli neid kümmekond. nagu taimed. aga nad ei ole ju taimed vaid elukad. sellise hägusa põhjaga karjääri kuulsuse taustal sarnanesid need karbid natuke alieni kookonitega. kriipi.

sinna peab korra kindlasti veel minema, näiteks oma fotokat katsetama. loodetavasti on seal igal ajal ilus-puhas… vähemalt esimesed 5 meetrit.

ahjah, ma tegin seekord veitsa pilte ka pinnal. fotokal oli, nagu alles hiljem selgus, iso pandud 1600 millegipärast ja veitsa säbrulised jäid, aga no tühja sest.

pildid ripuvad praegu siin.