ull blog

käsi värisema ei hakanudki ja uni oli hea. mingeid “aga mis siis, kui…” mõtteid ei tekkinud. eile räägiti jälle väiksest õhtusest hüppamisest ja kuna mu varu oli juba koos ja muidu ka sobis, siis hüppasin kampa.

plaan oli ikkagi sama mis eelmine kord. margusja oli jälle kaasas ja minul modifitseeritud kompleksi plaan. välja, ootan margusjat veidi, meduus ja kõrgus, pööre, meduus ja kõrgus… nii tunduski see kompleks palju asjalikum, saab lisaks ka avamisasendit kui sellist timmida või, nagu öeldakse, lihasmälu värskendada. kõik läks nii, nagu plaanis oli, 1200 viskasin ja margusja sai video peale kuni tropid sirgeks läksid ja ma üles kadusin.

teise hüppe tegin kajakaga, eraldi välja, plaan lihtsalt levelile ja natuke lähemale. mina tahtsin lihtsalt näha, mis kajakas teeb. alla liikudes tõmbas ta jalad perse peale ja vajus alla koos tugeva tagasilibisemisega. nii et lähedale me ei saanud, 1500 läksime laiali nagu plaanitud.

kolmanda tõusu ajal hakkas päike juba loojuma ja mul polnud erilist vabalangemise isu, tahtsin hoopis rahulikult oma kupliga üksi lennata. astusin 1500 välja enne 5 sekundi tegelasi, kukkusin lihtsalt ja nautisin, kuidas tuule vihin tugevneb. kuradi mõnus on ikka üksi kupliga ringi paarutada. tundub imelik, aga ega sellise keskmise suurusega kupliga ei olegi väga tihti võimalik ise valida, kuhu ja millal maanduda. st maandud siis ja seal kus on ruumi.

mul on ju varjul uus padi ja slaider talvest. eelmise padja või noh cutaway kaabli otsad olid minu arust natuke lühikesed ja pärast avamist kippus lühem ots vabaotsa kanalist välja kippuma. häiris. uus enam ei kipu ja ei häiri. ja vanal slaideril hakkas kangas natuke ühe krommeti siseküljelt narmendama ja see ka mulle eriti ei meeldinud. uue slaideri sain rootsist. ma ei teagi, kas see on pd tehasest või tegid selle rootsi riggerid, igatahes on ta valget värvi ja kahe kill-linega. ja tihedam, sest vari avaneb nüüd hoopis teistmoodi kui varem. kui elukas on kotist välja saanud, siis ei lenda ta liraki kohe laiali, vaid slaider hoiab veel hetke koos, enne kui kuppel hargnema hakkab. tulemuseks on palju pehmem avanemine. paraku sealtmaalt, kus kuppel õhku täis minema hakkab, on ikkagi raskesti kontrollitav, aga see ei tähenda et ma teda kontrollida ei üritaks, kanni ja vabaotsaga natuke ikka juhin ja mingit täispööret ega isegi 180 nende kolme hüppega ta mulle ei visanud. aga ega palju muidugi puudu polnud. noh vähemalt pole asi halvem kui enne.

kuuldavasti oli vanasti ilus traditsioon, et mingi jama või muu tähelepanuväärsega hakkama saanud inimene ostis näiteks kasti õlut, millega meelitas vanemaid tegijaid korraks maha istuma ja pajatama oma kogemusi ning arvamusi-arusaamu sellistest asjadest. praeguseks on kastitraditsioon vist sellist tähendust minetamas ja kahtlemata huvitavad ja kasulikud pajatused, mida kogenumatel rääkida-öelda oleks, kaovad interneti infokülluse infokaosesse erinevates blogides. kahju.

väike parandus: varuõhtul ikkagi kodilas selline heade tavade järgi õlle ja kaljalibistamine toimus, täitsa tore oli, raisk. aga noh lihtsalt nendest arvamustest on kahju, mis õllelaua asemel internetti kaovad.

talvel tellisin varjule uue slaideri ja padja ja nüüd paar viimast nädalat oli plaan ikka hüpata ka sellega see suvi korra. eile õhtul pakiti mul varu ka uuesti kokku ja täna olingi nurmsis platsis.

hüpe ise pidi olema hästi lihtne, lihtsalt kukkuda ja proovida neid põhilisi asju, kompleksi näiteks. margusja oli ka samal tõusul ja sai mind filmima tulla.

ülesminek oli kuidagi jube vaevaline. õhk soe ja hõre, lennuk raske, küll venis. väga ei raputanud aga ega mugav ei olnud. samas siin polnud midagi uut, enamasti on mul ikka lennukis olnud piisavalt ebameeldiv, niiet väljasaamine on alati kergendus.

väljas oli muidugi väga mõnus kohe ja tuju läks kohe rõõmsaks. eriti veel et margusja seal üleval rippus, nagu kokku lepitud. tegin siis väikest kompleksi. saltodega jäin enamvähem rahule, pöörded olid veitsa karvased ja aeglased, aga no mis sa ikka tahad. pidin 1200 avama hakkama, et see ka lindile jääks. vehin siis ja hakkan avama, aga kurat ei leia avajat kuidagi. või noh, meduusi. ei leia. ilmselt pool alateadlikult kummardusin seda vaatamagi, tegin mingi üle selja naljaka käkkermäkkeri, aga no pekki, ikka ei ole meduusi kuskil. mul kombe ka paras lohvakas ja olen arvestanud, et see võib mingis konfis lõdva kangaga mõne käepideme ära katta küll. võibolla nii oligi, sest seda kuradi meduusi ma ju ikka olen enne ka loopind üle saja korra ja kahe korraga peaks muidu ikka üles leidma. all juba olid kuused suuremad kui kunagi varem vabalangemises ja kuplid lendasid ringi. eks neid mõtteid taolistest olukordadest on peast läbi jooksnud aegade jooksul, niiet ega mingit uut mõtet ei tulnudki, tõmmasin rõnga ära. asend oli seks ajaks ilus ja hetke pärast olin ikkagi varju all.

siis hakkas kell jälle teise kiirusega tööle, kuidagi enesestmõistetav tundus, et see vari sõidab ja sellega ma nüüd maandun. margusja tegi väikse tiiru peale mulle ja noh juu ma midagi sela hüüdsin, et kõik on korras vms. keerasin noka maandumisplatsi poole, pistsin rõnga taskusse, võtsin pidurid ja vaatasin et saaks minema. vabakotti mul tegelikult tol hetkel ei tulnud üldse meeldegi, see tuli veitsa hiljem kupli all meelde, aga no siis ma seda igatahes enam ei näinud. tegelikult mul oli ikka sellel hetkel see vabakott üsna poogen, sest kurat mida sa endalt ikka tahad, kui käid nii harva hüppamas. enne maandumist korra proovisin kuidas see asi fleerib, tundus et fleerib küll ja selle tarkusega ma maha läksin. täitsa hästi lendas ja maandus see kuppel muidu.

maapeal jälle sõbrad vastas, küsimas, mis juhtus, nojah, üks tobedamaid põhjuseid varu panekuks, sellest tobedam oleks veel ainult varu mittepanemine. ega siin midagi arutada polegi, driver error. sest täpselt selle konfiga ma olen üle saja hüppe teinud (sama kombe, samad ranits, sama meduus…) ju oli lihasmälu kadunud ja otsisin valest kohast… kuigi ega mu mõistus ei taha hästi selle vastusega leppida, aga mis tal üle jääb.

vabakoti leidsin ka metsast üles. selleks tuli teda tunnikese pikkades nõgestes otsida, siis üles leida kuskil kõrgel põõsaspuude otsas. ronisin üles, päikseprill ees, nokats peas ja nutitelefon vööl, leidsin mingi kuivanud pika roika ja upitasin vabakoti alla. ronimise ajal mõtlesin küll, et no see oleks täisvärk, kui nüüd mingi luu ära murraks…

nutitelefon või nutifon – see väljend ilmselt kaob varsti üldse ära, sest kõik asjad on nii nutid, et kole kohe. igatahes eelmine, qtek 8100, oli mul nutifon, sest sel ajal oli pihuarvuti funktsionaalsus mobiiltelefonis veel midagi erilist. aga nüüd on see pigem tavaline ja ilma nutita on telefon lihtsalt retro.

eenivei, selle qteki juures hakkas mul puudu jääma võimalusest võsast ssh kliendiga mõnes masinas midagi kiirelt korda ajada. ei saanud sisestada korralikult paroole (pimesi mingeid tähti ja numbreid ja kirjavahemärke ja mixed-case). niisiis hakkasin otsima uut.

selgus, et just värskelt olid turule saabumas (hinnakirjades olemas, aga lettidel veel mitte) sihukesed telefonid, millel on peaaegu kõik, mida ma hetkel ihaldada oskasin. gsm, 3g, wifi, bt, puutetundlik ekraan, qwerty klahvistik, gps ja muidugi mälukaart. soovitavalt mini-usb kaudu laetav ja süngitav. ja nihukesi telefone oli lausa 4 tükki valida, tegelikult 2+2, sest üks oli hp ja teine fs ning kummalgi oli kaks mudelit – teine on lihtsalt sisseehitatud fotokaga. minu eelistus oli ilma fotokata. seega fujitsu siemens pocket loox t810. hind üle 8k.

mulle meeldib veel see ka, et siin pole eriti mingeid sahtleid ja klappe ja peal on mobile windows, kuhu on lihtne leida tarvilikke programmikesi. muidu oleks võib-olla isegi ühte nokia asja vaadanud, kus gps vist küll puudus, aga aku pidavus ja kaal olid paremad… minu päts kaalub ligi 200g ja aku peab normaalse kasutamise juures paar päeva.

kõige vajalikum ja raskemini leitav programm, mille sinna ise panema pidin, on pocketty 0.4.5 cf1, mis oskab ssh1 ja ssh2 ning on prii programm. lisaks on tal oma väike onscreen klaviatuur, mida saab sisse ja välja lülitada. teksti suurust saab ka valida. käsureaeditoride puhul on see üsna oluline, sest see programm ise käib täisekraanil ja esc või ctrl nuppu selle qwerty klaveril pole.

natuke siunamist ka, muidu on liiga roosiline. helistamise osa on telefonil üks nõrgemaid aga ajab asja ära, mul pole helistamine ka kõige tähtsam funktsioon. pigem sõnumite saamine, kell ja kalender. siis usb on ver 1.1, igatahes see aeglane. ja sd mälukaart on küll sdio, aga ei toeta hcsd ehk neid uuemaid ja kiiremaid ja suuremaid kaarte ei söö, aga neid ei söö täna veel eriti miski. noh ja esimese stiiluse kaotasin ka kohe esimesel nädalal ära.

kogu see pocket windows on veel natuke selline paikaloksutamata kivi. osa asju on omal kohal ja töötab ilusasti, aga näiteks wifimajandus ja üldse kogu see võrguvärk on veitsa segane. ilmselt need asjad tahavad harjumist. mida rohkem hakkab telefon sarnanema arvutiga, seda rohkem hakkavad telefoniprobleemid sarnanema arvutipobleemidega.

mäger läks reisile ja meie, kährikud, kolisime kohe tema korterisse sisse, et saaks oma urus rahulikult remonti teha.

homme tuleb mäger tagasi, pilt, mis vastu vaatab, on täpselt samasugune kui jaanuari alguses. tühi tuba, mina ja läpakas. ka oma korteris on enam-vähem sama pilt. noh, ainult vanad asjad on asendatud uutega. vannituba ja wc ja aknad ja must põrand. aga tegelikult on korter täpselt sama elamiskõlblik või -kõlbmatu kui varem.

muidu ei pane aja kulgemist tähelegi, aga et see kõik siin uuesti samas seisus tagasi on, see paistab kohe silma.