ull blog

vabariigi aastapäeva jääsukeldumise tarbeks pandi seekord rummus jää peale ilus suur telk püsti – et niigi veitsa jahedavõitu ilmaga tuul sukeldujaid ei kimbutaks. telgi komplektis oli isegi kaks ahjukest. auk saeti jäässe sedasi, et üks osa august jäi telki ja teine osa välja. päike sai ilusasti vett valgustada, eriti paistis see silma hämaras telgis.

sukeldumise juures kõige lahedam vaatepilt oli üks suvine poi köis, mis ekskavaatori pealt otse püstloodis pinnale läks. ehkki meie auk oli veitsa eemal, läksime ikka vaatama kuhu see köis viis ja siis nägime seda nn jääsukelduja unistust – köie ots läks lihtsalt jää sisse ja mingit auku selle ümber polnud. huvitav kui kaua peaks all olema, et selle -15 kraadi juures auk ära jäätuks… ega ta vist ei jäätu, kui otse augu all ringi lased, ülestulevad õhumullid hoiavad vee liikumises.

dill, kes kogu selle orgunniga väga aktiivselt seotud oli, aktiveeris omale selle käigus ka väikse seljavalu ning ise vette ei saanudki. see-eest jäi tal rohkem aega filmimisele.

• film
• meelise pildid

sinijärves olen vist juba 3 või 4, igatahes mitte vähem kui 5 korda sukeldumas käinud, aga selle sõsarjärvi nagu rohelinejärv või rohejärv ja veitsa veel eemal olevasse valgejärve pole seni jõudnudki.

kamad sai selga aetud suure vuhinaga kui selgus paar tõika – nimelt osal rahval oli tervis veitsa nõrk (pohmell?) ja siis ei tahtnud mootorsaag ka töötada. läks käima aga jäi kohe seisma. järve entrance juurde oli keegi uuristanud poole ruutmeetrise augukese nagu saunade juures on vahest. sauna asukoht jäigi seekord selgusetuks. olukord muutus üsna kurvaks, sest ivari macheeta pritsis küll palju vett, aga auku suuremaks ei teinud.

lõpuks sain sae käima ja saagisin V kujulise kujundi. artur astus serva peale ja kolmas külg murdus ise lahti. üks serv ja nurk tuli veel ära saagida, et kaane augu pealt maha saaks.

üks tõbine sai selle peale terveks ja otsustas ka vette tulla. nii saimegi kaks paari kokku ja sumasime kahe köie otsas minekut. nähtavus oli sama mis sinijärves, st väga hea ja valgust oli ka piisavalt, et heledal lubjapõhjal tumepruuni vähki näha. paraku peale selle vähi me muid kalu ei kohanudki.

sukeldumise ametlik osa sai läbi ja ülejäänd tegelased kobisid välja, aga ma ikka ei saanud muidu, kui pidin end tagurpidi keerama ja seda freefly asja harjutama. esimene minut või sedasi kulus imeliku tunde üle muigamisele. edasi harjus juba ära ja sai ringi liikuda. jalgadest liikumisel erilist tolku pole, kätega kahlates liikusin nagu mingi uhvonaot seal. jääkaanest saetud serv, nii paar meetrit pikk, ühest otsast mingi 40 cm lai ja teisest peenem… süsta noh. hüppasin selga, lestad tagumise serva taha kinni ja kätega aerutama. liikus mis mühises. tahtsin lõpuks uhada otse jääaugu peale ja sealt lupsti välja hüpata või siis vähemalt end nagu jetiga õiget pidi keeraga. aga nii kui üks ots sai üle augu serva, muutus see kergeks ja poos end kinni. uuuh.. üles-alla, kerge-raske, hüppama-laskuma, see on kõik peapeal – gravitatsioon on ikka üks võimas värk, eriti, kui teda eriti ei ole….

sügisel läks meie vetes nähtavus ikka käest nii ära, et hakka või heegeldama. külmadega tuli õnneks jää peale ja vesi sai lõpuks rahu sellest pidevast loksutamisest.

laupäeval oli ilm väga ilus, külma 8 kraadi, päike sätendas kui me dilliga üle sileda jää astusime päikseprill ees nagu kaks kuningat vaatama, mida üks teine kambake seal nii kahtlaselt askeldab. askeldatigi pisikese kirvekesega auku jäässe ja osa rahvast oli kangesti sukeldujate nägu, isegi tere kuulsime. vaatasime ringi ja läksime autosse tagasi, sest meil oli parem plaan.

ootasime autos kuni saabus ülejäänud osa seltskonnast ja siis polnud muud, kui võtta pagasnikust saag ja lumelabidas ning superkang, minna jääle, saagida ilus auk saag pagasnikusse tagasi panna. jää vaid 15-20 cm paks ning augu kaevamine käis ludinal.

osa rahvast tassis kola kelgu peal augu äärde, aga teine osa viskas varustuse selga ja kõndis lestad näpu otsas üle jää. suu läks naerule, meenutades eelmiseaastasi pikki retki sissikelkudega nii et veri kurgus.

vette ja allasaamine käis kah mõnusalt. isegi ei tekkinud näole külmashokki. all oli paar huvitavat elamust. korra jäin selja taha vaatama, kuda köiega lood on, kui järsku tundus, et nüüd kukun täiega alla. silmanurgast paistev väike pilveke tõusis üles ja pettis täitsa hästi ära. nähtavus üldiselt oli muidugi normaalne, 3-4 meetrit vast ja vesi 2 kraadi.

kui üles jõudsime, siis keerasin ikka pea alaspidi ja seisin veitsa jää peal ning mõmisesin omaette. see on ikka veider mis veider. lahe on lestaga pritsida jääaugu ääres luuravat koera, enam nii lahe pole, kui miski sellest lestast kinni haarab ja sikutama kukub. uuesti on lahe, kui pea veest välja pistes kohe kuuma teed ulatatakse.

ronisime välja ning kohe auto juurde, et alles seal kola lahti võtta. kolmsõrmkindad ja kapuuts ei lasknud külma veel ligi, aga auto juurede jõudmise ajaks jõudis ülikonna volla ikkagi jäätuma hakata. vest täie värgiga kohe pagasnikusse ja muu kola ka otse autosse. lukk lahti, kapuuts ja kõige viimaks kindad maha ning kohe ülikonnast välja pugema. käed külmetama hakata igatahes ei jõudnudki. väga mugav.

seekordne sukeldumisjärgne tshill toimus üldse linnas suupistete, sauna, söögi ja piltide vaatamise saatel. hea seltskond pole muidugi mingi haruldus, kuid väga väärtuslik sellegipoolest.