ull blog

juba mõnda aega oli väike plaan põnn basseini meelitada ja vaadata, kuidas talle see vee all nägemine ja hingamine meeldib. jõuluvaheajal tegime selle triki ära. marttil oli ka laps kaasas, poisid enamvähem ühevanused ja nö waterskillid ka sarnased – vesi meeldib aga ujuda veel väga ei oska.

laste basseinis alguses martin ei tahtnud nägugi vette panna ja kui pani, siis pärast puristas ja hõõrus silmi tükk aega. ise demonstreeris mulle mõni päev tagasi, kuidas tema 30 sekundit hinge jõuab kinni hoida. kui ta need kaks asja lõpuks kokku viis, siis läks edasi üsna ladusalt.

varustust kokku pannes selgus, et olin vesti ikkagi maha jätnud, aga kruvisin regu otse ballooni külge, sest polnudki plaanis ringi uhada  vaid lihtsalt ära proovida. minu scubapro mask on ikka väärt investeering, seni on ta eranditult kõigile, kes proovinud, asja ära ajanud, alates suurtest mehemürakatest ja lõpetades kaheksaaastastega.

poiss rippus redeli küljes, vaatas ja nägi seal. regu suus ja pea vees kippus redeli küljes ära hõljuma. vahepeal kippus siniseks minema, aga mitte õhupuudusest või suurest hirmust, vaid jahedast veest. aegajalt käis lastebasseinis soojendamas.

vahepeal sain proovida, kas ja kuidas on võimalik ilma vestita balloon kaenlas ringi ujuda. bassini ühest otsast teise ja tagasi ujusin ära ilma probleemideta. paigal püsides jääb kopsumahust neutraalse ujuvuse jaoks natuke väheseks ja vajub põhja. aga põhimõtteliselt toimib. olin ikka mõelnud, kuidas vanasti ilma vestideta saadi. noh saab jah, natuke kergem balloon äkki ja saab küll.

kui martti ära külmus ja oma vesti laokile jättis, krabasin selle ära ja tegime martiniga basseinile väikse tsõõri peale. küll siblis ja sõudis. marttil on üks regu kahemeetrise vooliku otsas ja sellise konfiga on kahekesi ringi kolada väga mugav. lühike voolik kipub ahistama.

üks kiftimaid asju akvalangiga basseinis on lasta lisaotsast altpoolt õhku neile, kes üle ujuvad. võõrastele muidugi ei tihka, aga oma kambas on sellega väga lahe veidi elevust tekitada. eriti kui rahvas ilma kalipsodeta ringi laseb. teisel kohal on selline nipp, et ujud marttist mööda ja graatsilise liigutusega võtad talt maski eest ära.

• väike jõulumuuvi divx
• väike jõulumuuvi mpg

tõesti ei tule meelde, millal viimati kunstisaali sattusin. see pidi ikka väga ammu olema, sest mind kunst kui selline vist väga ei huvita millegipärast, nagu ka sport.

aga nüüd korraldas üks sõber, keda polnud tükk aega näinud, väikse peo oma doktorikraadi ja reisilemineku ja varsti saabuva sünnipäeva puhul. pidu algas viinistu kunstimuuseumis, kus hr koguomanik ise meile juhtus natuke rääkima endast ja viinistust ja muuseumist ja mõnest huvitavamast maalist. väga äge, ei olnud vaja teha nägu, tead peast kõiki rembrandti töid jms.

ja see polnud veel kõik, peale näitusekülastust põneva giidi saatel pidi toimuma väike klaverikontsert. nojah, ja siis peoperemees istus suure tiibklaveri taha ja hakkas mängima selliseid päris lugusid, niiet vaatad ja kuulad ja imestad. ühe loo mängisid koos tõnniga, kes basskitarrega bassi kitarretas. just see lugu meeldis mulle kohe eriti, praegu pole siia faili üles panna, aga natuke nagu see sinnerman. kõva värk. ahjah, mina ei teadnudki, et ta pilli mängib. aasta või natuke rohkem tagasi oli tal tulnud hull klaveriisu, hakanud mängima ja tegid poistega bändi jne.
muu pidu oli ka hästi tore, toimus seal läheduses ühes suvilas. hommikul kella 14 ajal hakkasime ära tulema ja tulime mööda seda põhjarannikut ümber hara lahe ja käisime vaatasime koljunuki üle ja tapurla miljonipeldiku ka. need väikesed rannakülad on endiselt hästi kiftid.

seda, et äntus nii palju kalu elab, poleks osanud eales arvata. hea kui ma seal seni valgel ajal 1 kala näinud olin. nüüd ujusime ringi ja iga meetri peale oli vähemalt üks kala – ahvenad, mingid ahvenamõõtu aga ilma tumedate vöötideta kalad, keda me särgedeks kutsusime ja siis muidugi haugid. hauge oli vähe, 3-4 vast nägime.

seal kalakonservis läks meil igasugune orienteerumine nii käest ära kui minna sai, joodiku kombel komberdasime kalu imestades järve ühest servast teise ega tahtnud kuidagi allikakraatriteni jõuda. aga need kraatrid polnudki öösel midagi niiväga põnevat. üks tobe konn ujus seal ainult, tahtis ujuda läbi seina.

siis kui külma valgusega hullasime ja lambid ära kustutasime, siis tuli taas vana-hea kosmose tunne peale. ümberringi tähed ja põhjakontuurid jne. üks tarkusetera on selline, et peale aktiveerimist ei maksa kohe lahti lõigata neid torusid, sest reaktsiooni käigus ilmselt muutub vedelik soojaks ja jahedas vees lidub soe vesi kohe pinnale ära. muidugi üsna huvitav on vaadata ka seda helendavat veevooli ülespoole liikumas.

nojah. pärast tulime välja, tegime lõket ja grilli, jalad saime hästi poriseks. kustutasime leegid ja tulime ära.

ahjah, marttil oli allveefotokas ka kaasas. õigemini allveekorpusega tavaline digiseep, aga alguses me seda proovisime ja alguses me proovisime ka palju sodi üles keerutada niiet välja ei tulnud muud, kui kaldal tehtud epu-pildid.

ühe väikese maakooli jaoks ei ole 155 aastat järjepidevat tegevust üldsegi nii vähe… ütlesid aktusel pea kõik sõnavõtjad, nii et see jäi kohe meelde. minu jaoks on see kool kogu aeg nii vana olnud, nagu elu. maakooli rolli suuremal pildil ei oska tegelikult ka veel hoomata. aga seda, et inimesed, kes kooli ajal üritanuks igast aktusest ära viilida, olid nüüd kohale tulnud sellise massina, mis ei mahtunud ära saali ega rõdule, ei oska ma nimetada muuks kui suureks armastuseks. oh kui pidulik! aga direktor laulis ja õpetajad tantsisid, õpetajad on nooremaks jäänud, st noori õpetajaid on palju.

kodila koolil on ka nüüd uus direktor, ka siin on juurde ehitatud ja ringi kujundatud. ma ei räägi uuest sööklast, garderoobist jms kapitaalmahutuslikest töödest, vaid sellest, et eesti keele klassis ei ole enam koidula pilti seinas kahe akna vahel, kus ta alati oli, vaid on üleval servas reas paarikümne eesti kirjaniku pildid. nende seas ka kivirähk. ma veel ei teagi, mis sellest arvata, igatahes käib kool endiselt ajaga kaasas. aga koidula oleks võinud ikka alles jääda, leian ma siiski.

meie klassist oli kohal 60%, kaks aastat noorema venna klassile tegime igatahes seekord ära, höhö. üldse on nooremad kuidagi lurumad, peab tunnistama. ah ei, nii ei saa öelda, hästi kift oli värk. vahepeal kippus korralduskomitee natuke vindiseks jääma ja kunagi ei või teada, kuidas uued inimesed sellises olukorras end välja suudavad mängida, aga ei väga hulluks asi ei läinud seekord. ega me ise ka väga üle ei pingutanud. tants ja trall, nigu ikka.

padi dm no 506966, eile sain litsentsi kätte. sellega on siis nüüd ühelpool. kursus oli täitsa fun ja selle käigus läks, nagu ivar kohe alguses reklaamis, suvi täitsa perse. ega tõepoolest polnud suurt probleemi aja sisustamisega, tegevust tekitas see kursus päris palju. mina olen küll päris rahul.

padi divemaster on padi esimene profitase, need ei või midagi õpetada, aga võivad õpetamisel assisteerida ja võivad läbi viia teatud praktilisi harjutusi. meie oludes on vist põhilised tööd, mida elukutseline dm võiks teha sertifitseeritud sukeldumisrahvaga sukeldumas käimine paadiga või kaldalt. lisaks võib läbi viia scuba review nimelist asja, mis on teisisõnu väike meeldetuletus kursusel õpitud praktilistest harjutustest. ja muidugi kõige huvitavam peaks olema nn introde tegemine. see on nagu tandemhüpe, räägitakse lühidalt mis sinuga nüüd juhtuma hakkab, antakse akvalang selga ja minnakse vette. ujuvuse, sügavuse, aja ja õhuvarude jälgimisega klient ise tegelema ei pea – saab päris hea ettekujutuse, mismoodi see sukeldumine käib ja mis tunne on vee all hingata. aga hoidke hoogu, seda teenust minu käest hetkel veel osta ei saa, enne tuleb veel natuke padile raha maksta ja instuktori järelvalve all 5 introt läbi viia. niiet koguge raha ja püsige lainel.