ull blog

sain nüüd lõpuks oma uue kalipsoga vette. ära sai tellitud juba suve keskel, tuli teine üsna nobedalt, nii 3-4 nädalaga kohale, aga kuradi kurat, xl saabas polnud mitte 45-46 vaid 43-44 ehk siis mulle väike.

järgnes pikk otsimine ja ootamine, kuidas saaks saapad kohapeal ära vahetada. lõpuks nüüd saigi ja vette ma läksin.

kõigepealt eestlaetavasse pressitud neopreenist ülikonda on väga midagi muud, kui turjalukuga trilaminaati astumine. lisaks ei ole uus kuiv mulle üldsegi liiga suur, nagu oli eelmine. paar korda proovisin kuivalt selga ajada seda värki ning lõpuks lugesin ikka manuali ka läbi. muide väga lahe manual on bare poolt kaasta antud! seletatakse punkt punktilt kuidas sisse ronida ja kuidas välja saada. lisaks kuidas lukku ja õhuklappe hooldada ning kuidas hoida. ma kohe pean siin tähtsamad punktid välja tooma, mõni võibolla ei teagi ju.

sisseminek käib järgmiselt – paned ühe jala sisse ja tõmbad ilusasti üles välja. siis paned teise jala ja tõmbad jälle sääre korralikult sirgu ja üles välja. siis tõmbad kalipso omale rinnani üles ning raskem osa võib alata. nüüd on ka paras aeg käemansette talgitada. talgikott oli muide kaasas. pistad vasaku käe varrukasse ja sebid läbi manseti. tõmbad luku üle õla. siis paned parema käe küünarnuki kalipsosse ja torkad sealt käe varrukasse. nüüd peab vaatama, et luku otsi väga laiali ei rebiks. vasaku käega peab aitama serva üle õla ja vajadusel tegema seda järkjärgult ning metoodiliselt. kui õlad sees, võtad kummalti poolt pead luku ülemisest servast, mis on kukla taga, kinni, pea ette ja lõug vastu parempoolset rangluud, vajadusel kükitad veitsa ja tõmbad luku serva üle pea. siis aitad peopesadega neopreenmanseti üle pea ja sebid selle serva sissepoole kahekorra. luku esimene osa pannakse kinni vasaku käega. paremaga ei ulatagi. ja kui lukku kinni tõmbad, siis väike sõrm jookseb mööda kalipso sisemist poolt, et vältida alusülikonna vms riiete luku vahele jäämist. ja lukku ennast tuleb ikkagi iga kord määrida sellise pehme parafiinitaolise asjaga, mis on kõvasti pehmem kui valge majapidamisküünal. peale määrimist tuleb paar korda lukku kinni-lahti tõmmata, et määre sulaks hammaste vahele.

väljasaamine on veel raskem. lukk lõpuni lahti ja kaelamansett üle pea. siis hakkab parema käe välja sebimine. vasakuga aitad serva üle õla ja sebid kätt varrukast välja jälle järkjärgult ja tasapisi, vaatad et luku otsi väga ei lõhuks. parem käsi väljas, siis on edasi juba väga lihtne.

hooldamise kohta on selline jutt, et lukku tuleb enne iga kasutamist määrida ja lateksist käemansette talgitada. luku otstesse soovitati natuke silikoonmääret panna, aga ei mingil juhul aerosooli ega vedelat variant ning üldse igasugu petrooleumi jms õlivärki asjast eemale hoida. lukk peab hoidmisel alati lahti olema ja kõige parem on hoida ca 10cm läbimõõduga toru peal. manuaalis on isegi väike õpetus kuidas sellist asja teha. et võtad aga jämeda toru, lõikad paraja jupi ja pistad nööri läbi, teed nöörile sõlme ja saad sedasi konksu otsa riputada.

sukeldumisel erilist vahet ei tundnudki, natuke ehk oli jäigem, aga ei saa öelda, et oleks liikumist seganud. kaelal ei hakanud külm, kui vette läksin. kahekorra keeratud neopreen on ikka midagi muud, kui õhuke lateks. sisselaskeklapp on teistsugune ja teise külje peal, mul enne oli vasakul, nüüd paremal pool ja uuel tuleb nuppu alla vajutada, vanal said sõrmedega ümber klapi hoida ja ühe sõrmega serva peale vajutada. kuidagi kindlam tundus vana variant. seekord tegin siis nihukese tüki ka ära, et enne esimest kasutamist keerasin klapid küljest ära üldse ja panin tagasi. ja hakkan seda nüüd tegema iga mingi arvu sukeldumiste järel, et see tihendivärk seal liiga ära ei harjuks kinniolemisega, kuni lõpuks enam üldse lahti ei tule. mul on tunne, et eelmisel kuival hakkaski lõpuks õlaklapp vett sisse laskma ja seda asja lahti keerata enam ei õnnestunud mõistliku jõuga.

ainke asi, mille kallal võiks norida, on natuke lühikesed sääred. alguses oli plaan, et lõikab vanad saapad küljest ära sedasi, et jääb ca 5 cm saabast sääre külge ja saan pikemad jalad. aga millegipärast tehti töö ära ikka by the book mitte ja minu erisoovi eirati. seekord polud enam mingit huvi edasi jännata, sest kurat ma tahan ikka sukelduda mitte kalipsopedereerida. aga vaatab, millalgi ilmselt ma selle 5 cm sinna vahele veel suran.

ja soojem on ta tõesti. all oli ainult soprase alusülikond ja 11 kraadises vees oli soe, oleks võinud isegi vähem ehk all olla. tina panin 10 kg asemel 12 kg, aga seda oli tegelt natuke palju, järgmine kord proovin 11 kiloga. meenus, et korra ju olen bare alusülikonda ka kasutanud, see on tõesti õhem, nagu manuaalgi väidab, aga pidada sooja pidama sama hästi kui paksud, kuna bare oma on rohkem kihiline ja kihid on need, mis sooja kinni hoiavad. ühesõnaga nii peaks saama sama sooja vähema ruumalaga ehk vähema tinaga.

öääh, ma ütlen. pole kahtlustki, et see on väga jama aeg, aga vähemalt saab kaks punkti sellegi eest. viie punkti jaoks on vaja ujuda alla 6:30, mis on umbes poole kiiremini kui mingu hetke tippmark. nii totaalset muutumist, mis võimaldaks mul sellist aega ujuda, pole kindlasti plaanis, aga no ühel päeval võiks nelja eest ehk 8:40 selle ära kühveldada küll. täna läks alguses kohe hingamine pekki, sest alustasin krooliga. siis äkki tuli veel mingi jorss minu võistlust segama ja loomulikult, loomulikult võttis siis natuke seda ringi vahtimist ja sahmimist mul aega 57 sekundit, mis jäi puudu kolmest punktist. arenguruumi igatahes natuke nagu oleks.

keset päeva käisime täna veelkord bungsbergi peal, sest ilm oli niivõrd tuuletu. ja minul lubati paati juhtida ja kohe esimese kilomeetri peal jäi paat lihtsalt seisma. selgus, et bensiinivoolikul see käsipump oli katki rebenenud. teipisime selle kinni ja sõitsime edasi. bungsbergi peal oli vesi soe, 14 kraadi või sedasi ja nähtavus kehva, 3-4 äkki. naljakas oli see, et alla jõudes oli ühel tegelasel, kes ankrut kinnitas, ümber käe üks mask, mis polnud mitte sukeldujal pinnalt kaasa võetud, vaid selle oli sinna umbes kuu aega tagasi visanud üks teine sukelduja. lamp muide töötas ja leidmise hetkel isegi põles. ilmselt oli meie ankur täpselt lambile pihta kukkunud ja selle sisse lülitanud. olime üsna hämmeldunud igatahes. see poi, midamooda eelmine kord olime toimetanud, seda enam polnud, ilmselt oli pinnalt pall ära lõigatud ja köis vedeles keset vraki tekki.

tagasiteel sõitsin jälle ja muidugi üle laevatee ühe suure laeva eest läbi üsna napi varuga. saime üle laevatee ja natuke veel, siis sai üks paak tühjaks. höhö. enne sadamasse jõudmist muidugi läks see meie teibitud bensiinipump veel korra katki, siis hoidis üks mees lihtsalt seda värki oma käte vahel koos ja sõitsime minema. pirita paadipoes oli täpselt selline käsipump olemas ja vahetamiseks oli vaja ainult kääridega sukeldumisnuga ja pisikest tellitavat võtit, mis mul muide kaasas olid. ühesõnaga remontisin paadi ära, ja nagu ikka, mingit asja natuke parandades tekib kohe väike omamehe tunne niiet ma arvan et paat väga ei pahandanud, et ma teda täna tiba roolisin.

teine ots oli värskete owdkatega heino peale, kus mina üritasin neile instruktori järelvalve all väikse briifingu maha pidada. tavaliselt ma muidugi olen rahvale natuke rohkem rääkinud jne, aga seekord oli neil oma instruktor ka kaasas, kellel oli ka rahvale ühtteist öelda. minu töö oli siis veel viimasena vette ronida ja lõpuks ankur lahti teha. aga enne kui vette jõudsin, tuldi juba pinnale, sest ankur polnud vrakil ja nähtavus oli kehv. noh ja siis ootasime, kuni rahvas kõik pinnale tuleb, et saaks paadi käima panna. siis olin mina  paadis, 6 inimest vees, sõitsin seal inimeste vahel ringi, vaatasin aga kajaloodi ja gpsi ja üritasin ankurt vrakile saada. mitte et mul oleks olnud au seda kunagi varem enne teha olnud. samas peab ükskord ikka esimene olema ja on neid esimesi kordi ennegi üle elatud niiet mis seal ikka. lõpuks olin paigas vraki lähedal ja instruktor läks alla tsekkima. päris vrakil ankur ikka ei olnud, aga oli siiski nii lähedal, et ankrut kaotamata õnnestus vrakk üles leida ja ankur üle vraki parda kinnitada. kamp lidus alla, mina sebisin ennast ka käppelt kokku ja lidusin järele.

selle sukeldumise tähtsaim tunne oli hea trim. need kummist lestad on natuke raskemad ja tina oli ka 14kg. vahepeal lihtsalt hõljusin täiesti liikumatult, ainult hingasin ja asend püsis täpselt paigas, ei kippunud jalad tõusma ega langema. ringi ujudes pole sellega muidugi kunagi mingit probleemi, aga just paigal vedeledes või vertikaalasendis üles tulles. ülestulemist kaifisin ka täiega nii tõustes kui ka ohutuspeatuses vedeledes. kummilestade ainus miinus on nende jalga saamise ebamugavus – kumm pole ju nii libe nagu plastmass ja mingeid klambreid ja kiirpinguteid neil ka ei ole. samas on palju parem tasakaal seda pisikest ebamugavust kindlasti kuhjaga väärt.

kavatsen kõik need stamina testid teha ära eelneva proovimise ja trennita, sest iga kord kui jälle ühega maha saan, siis tunnen, et rohkem ei tahaks sihukest asja läbi elada.

800 meetri snorkeldamine ehk maski, toru ja lestadega ilma käte abita ujumine tõi kaasa sama effekti, mis väsinud sukelduja tõukamine – mingil hetkel muutus see rutiinseks tööks ja aju lülitus puhkelainele. kolmanda-neljanda ringi juures läks juba sassi, mitmes ring parasjagu käsil on. õnneks ujus kõrvalrajal kaaskannataja must natuke eespool, siis kui ta ükskord mulle enam vastu ei tulnud, siis oligi mul ka töö seks korraks tehtud. reielihased parajad puupakud ja nägu ujumisest roosa. selgus, et selle tulemusega saab viiest võimalikust ikka 4 punkti kätte. nüüd jääb ujuda veel 400 meetrit, sealt piisab 1 punktist, mille saab igaüks, kes distantsi lõpuni ujub.