ull blog

nojah, meil peres meremehi ennegi olnud – isa õppis merekoolis, püüdis kalu ja oli vene sõjaväes mingi sõjalaeva motorist vms. hiljem peale autoavariid sai temast maamees, aga uhke vorm, isegi triibuline särk, lintidega meremehe müts, pleksist kokku liimitud laevamudel ja üks ilus värviline merelangingu piltidega raamat olid ilmselt asjad, mispärast mina väiksest peast kosmonaudiks saada ei tahtnud.

sukeldumistega käib paadisõit üsna tihedalt kokku ja on üsna niru seal olla, kui asjast kottigi ei tea, ise sõita ei oska ja ei tohi. noh ja kui siis tuli signaal, et nüüd läheb väikelaevajuhi kursuse tegemiseks siis olin kohe käpp kah.

kogu see kursuse orgunn ja värk jäid mulle kohe algusest peale segaseks, sest polnud ise asja juures ja täitsin rohkem lihtsa lisaliha rolli, et grupp täis saada. õigest grupist olime oma pundiga ühe tunni maas, niiet stardis tiba kaotasime, kuid tegime oma esimese tunni ikka järgi ja saime reele. edasi oli kolm pikka tundi nädalas, pidevalt anti uut materjali paberil ka kaasa koduseks tudeerimiseks, niiet ega erilist mölutamist ei järgnenud.

põhimõtteliselt saime siis teada kuidas see kaardivärk käib, igasugu magnetismidega majandamine ja tuuletriiv kah otsa. varem, nagu kuulda olnud, on programm olnud mahukam – hoovused jms veel lisaks. ilmakaarte õpetati lugema ja nüüd siis tean, mis umbes tähendab, kui ilmateade räägib lähenevast madalrõhkkonnast ja sellega kaasnevast tsüklonist. kõige olulisem osa on siiski see va kokkupõrke vältimise eeskiri, mis lühidalt tähendab, et vastutulevad laevad mööduvad üksteisest paremalt ja kehtib parema käe reegel. purjelaevadel sama diil, ainult et lisaks on eesõigus vasakul halsil või pealetuule oleval laeval. udus näiteks käib üks suurem tuututamine ja kolistamine. meremärgid, lipud, laevatuled, majakad, sõlmed, posu laevas leiduvadid vidinaid nagu knoobid, taglased ja peelestikud peaksid ka nüüd mitte enam päris võõrad sõnad olema. ahjaa, kunagi ei tohi laeva lähedal öelda sõna “nöör”, sest seal pole nööre vaid on otsad. pealegi kõlab ilgelt sheffilt, kui paned oma mereterminoloogiat nii palju kui meelde tuleb ja maarahvas enam kottigi aru ei saa.

täna oli eksam. muidugi jäi kindlasti just palaviku tõttu tähele panemata, et eksam pidi algama jah kell kaks, aga hommikul kell üheksa pidi olema simulaatori trennis mereakadeemias. õnneks sõber helistab poole üheteistkümne ajal, et kas ma ei tulegi? hömm, päevale hea algus tehtud, kihutasin võileib näpus lasnamäele suunas. ega täpselt ei tea seda kanti, vahepeal tundsin, et nüüd ei saa enam aru midagi, aga sõitsin ikka edasi ja mõtlesin endamisi, et praegu justkui sõidan udus ja mis kuradi meremees see on, kes kallast üles ei leia. jõudsin nibin-nabin kohale. simulaator on siuke suur kolme prozektori ja ühe kumera ekraaniga arvutimäng, mille pult on nagu laeva sild. olemas on rool, kaks kangi, millest käiku anda kummalegi mootorile, igasugu seiereid ja tulesid ja lisaekraane, ehk siis kiirusenäitaja ja gps. jutt oli lihtne – enne keera rool paika ja siis anna käiku. kui käiku pole, siis laeva juhtida ei saa. sadamas sõida kuni 4 sõlmega ja pigem sõida aeglaselt kui kiirelt. see nipp ka, et kui anda käiku ainult ühele mootorile, siis pöörab asi järsemalt. laev ise oli vist 12 meetrine raudlaev. sain mõned korrad proovida, midagi katastroofilist polnudki.
rahvas pandi kõik kaarditööd tegema, vahepeal käidi ükshaaval simulaatoris sõidueksamit ja pärast teooriatesti tegemas. arvake, kes kutsuti esimesena? sõitsin siis sadamasse sisse, panin laeva kai äärde ning olin sõiduga ühelpool. teooriatestis maksimumpukte ei saanud, aga soorituseks piisas. kaarditöö juures kah mingeid “üllatusi” polnud, tuli lihtsalt soome rannikult ankur üles tõsta ja pirita sadamasse põrutada. vahepeal puhus tuul ja pidi seda arvestama. osa kursist võis ise valida, valisin nii lihtsa, ohutu ja otsetee kui sai, mõõtsin nurgad, arvutasin kursid, liitsin magnekäändeid ja triive. veel mõõtsin läbitud teed ja arvutasin kulunud aega. selle koha koordinaadid, kus helsingi tuletorn vaateväljast ära kaob, panin ka kirja. no ja oligi lühidalt kõik.

reedel peab arstitõendiga ark’i minema ja peaks load kätte saama. siis oleks päris lahe, kui kusagilt veel paadi ka leiaks.

reede õhtal sõitsime laeva peale ja purjetasime hommikuks stockholmi. sealt oli vaja ainult 970 km veel edasi kütta ja olimegi hitra saarel. kohale jõudsime umbes kesköösel ja tegime väikse uinaku. kella viie ajal hommikul hakkasime tagasi sõitma ja jõudsime kenasti kella kuuese laeva peale ja näe täna hommikuks juba kodus tagasi nigu niuhti ja selle peale võiks kerge vene aksendiga öelda “ah, see on huinjaa!”, mis oli reisikaaslastel põhikild ja öeldi iga asja peale.
rootsis oli kõik lihtne, toll vaatas et aa, divers, ah hitrale jah, no head reisi jms. teed hästi märgistatud ja meil gps ja legend ees. teed ise muidugi meie omadega võrreldes head, suures osas sellise laia teepervega ja kui mingile tüübile selga sõita, siis võttis ta kohe sinna laia serva peale ja lasi su mööda. ilm oli ka ilgelt ilus, ainult majad olid neil kõigil punased, nurgad ja raamid valged. autod muidugi peamiselt volvod.

norra tollipunktis polnud kedagi, sõitsime rohelise foori alt läbi, sest deklareerida polnud meil muud, kui et kõik on huinjaa. mõni kilts eemal peeti ikkagi kinni ja alustuseks küsiti kohe hjöögrä-mjöögra? möhh? tollirahvas oli sellises lõbusas tujus, küsiti siis et noh palju suitsusid ja alkoholi kaasas on, aga meil polnd suitsetajaid ja kogu õlu oli öösel laevas ära joodud, ühesõnaga polnd meil mingit alkoholi. tädi tegi igasugu nägusid, et kas kohe üldse ei ole. vaatas mind ja ivarit aga ei osanud meist vist midagi arvata, väga suurt usaldust me vist ei äratanud, tahtis ikka kasti ka vaadata. siis veel tuli välja üks meestoll ja küsis “juhiluba?” höhö. meie kord oli nägusid teha. igatahes last oli meil korras nagu norras ja tõmbasime sealt jeehat. norra ise läks üsna kohe üsna mägiseks ja teed üsna kõveraks ja ega see asi jäigi nii. sõitsime nii neljast-viiest tasulisest tunnelist läbi ja kiirusepiirang oli seal igal pool mitte üle 80 km/h. päike läks looja ja keerasime viimase E tee pealt maha, kohalikku 714 maanteed garmini worlmapi peal enam polnud. sõitsime legendi järgi aga edasi. mägiteedel hästi palju järskusid ümberkuklakeerasimise kurvisid ja mäest üles ja mäest alla. keskköö paiku ikkagi tuli viimane tunnel, mis viis mere alt läbi hitra saarele. tunnelis tuli usinalt kõrvu tasakaalustada, langust võis olla mõni paarsada meetrit, jalg pidi muudkui pidurit vajutama, aga kiirus ikkagi kasvas. keset tunnelit pidada olema ka fotokaamera, mis kiirust mõõdab. sõit üles käis kolmanda käiguga, aga välja me saime.

kohapeal nägime laeva ja kuda neid karpe süüakse, sõime sidrunipipraga paar tükki ära ka. siis kähku miskisse pisikesse majja madratsi peale sirgu ja järgmisel hetkel oligi kell 5.

tagasi tulime jälle suht läbi öö, aga vaikselt harjus silm ära ja koit polnud kaugel, niisiis sai tsimarukese neid mägesid ja järvesid ja kõveraid teid ja udu imetletud. sõitsime mööda sama teed ja imelik oli näha seal tuttavaid kohti. rootsi tollis polnud kedagi, sest ega neid, kes ürgkallist norrast midagi rootsi smuugeldaks, väga palju ei saa olla. rootsis jälle majad punased, valgeservalised, igas kohanimes oli paar-kolm ö tähte, mõni koosneski ainult ö tähest ja noh, igas muus mõttes ka täielik heaoluvärk.

laevas olin tagasiteel kajutis ühe kahtlase väljanägemisega härraga, kes ei teinud suurt saladust, et ta on iraagist, aga elab rootsis. valis omale koiku välja ja keris sinna peale mingit araabiakeelset raamatut lugema. mõtlesin et tea kas peaks koti kaasa võtma kui kajutist väljas käin, pärast on kindlasti pomm sees vms. läksin kähku ära sööma. kuidagi ei tahtnud pärast kajutisse tagasi minna, aga laeva peal polnud mitte kottigi teha ja tuli minna. lugesin natsa oma mingit koolivärki, kuni iraagivana läks oma kilekoti kallale askeldama, võtab välja liitrise viina ja mingi mahla. noh kas viina võtad? oi ei-ei. noh, tema ka mitte, aga valas topsid täis. panime siis seal na-zdarovje ja rääkisime juttu. lühdalt, tema oli 60 aastane, hiljuti abiellunud, läks tallinnasse mingite arstide juurde. ise oli filosoofia doktori kandidaat vms. poliitika teda ei huvitanud, ütles et see on lihtsalt rahavärk. kapitalism talle ka ei meeldinud, sest siis inimesed teevad kõike rahapärast ja sisemiselt jäävad aina vaesemaks. veel jäi meelde, et islam on paha, kuna islamirahvas miskipärasat kipub olema vägivaldne ja üldse on see koraan üks tobe raamat ja allah paras homoseksualist. samas ma pole ammu vene keelt rääkinud ega kuulanud, niiet kogu see meie jutt võis üsna vabalt olla hoopis autodest, igatahes polnud elus iraaklane midagi nii hull, kui bbc räägib.

täna sai basseinitunnis sada sukeldumist täis. üsna raske tund oli. kõigil ei tule hingamisteede kontrolli alla saamine nii ludinal (tõmbavad vett ninna) ja kipuvad kohe pinnale – ei julge/taha selle asemel nina kinni suruda ja end suu kaudu tühjaks köhida. aga ega sundida ju ei saa, st tegelt saab ka, aga alati ei julge/taha. nii palju siis sajast.
koju jõudsin, sõin kardulat ja seenekastet, nii palju siis seentest.

kõvad diipdaiverid läksid siis bunsgbergi peale kahte järjestikust sukeldumist tegema, aga hästi see neil ei kulgenud, vähemalt lõppes hästi.

lühidalt kokku võttes tegime ilget sitta kokku, mina unustasin alguses maha kapuutsi, siis tõnno oma kindad, ja enne seda selgus veel, et naissaare ümbruses traalitakse miine. vette sulpsates kaotas tõnno veel oma maski koos tutika maskilambiga. alla minnes unustas kuiva volla kinnitada ja midagi pusisime seal veel, aga sissejuhatuseks sellest aitab.

vraki läheduses hulpis pinnal veel üks poi, üritasin seda enne ankrusse jäämist tirida, aga ei saanud hästi aru, kas ta ikka on kinni kusagil või ei ole, igatahes me seda väga ei usaldanud, viskasime oma ankru ja sidusime viie peale oma ballooni koos regudega.

allaminekul rohkem nalja ei saanud, kui see kõrvale jätta, et ankur polnud vrakil. natuke otsisime, aga ei leidnud peale torude suurt midagi ja tagasi pöördudes ei leidnud enam ankrutki. hakkasime üles tagasi tulema. siis läks asi tiba segaseks, mingi hetk me neljakesi justkui tõusime ja ma nägin kõiki teisi ka, tasapisi hakkas aga kogu see way kuidagi pöörlema, aga mitte üksteise suhtes vaid kuidagi imelikumalt. nagu me kõik pöörlesime vees ümber mingi kesktelje nii, et üksteise suhtes olime paigal. kes on pöörlevas kujundhüppes lennanud, see teab täpselt. inimesed on sinu suhtes paigal, aga näed, et silmapiir ja maapind all pöörleb. selline tunne oligi, ainult et kuidas saime meie sedasi vees pöörelda, see on ju võimatu, ütleb aju, aga silm ütleb, et näe pöörleb ju. ühesõnaga miski mul jukerdas seal laenatud kapuutsi all. aga ujuvust ja värki oskasin kontrollida. siis jäi üks mees natuke alla ja instruktor, kellega mina paaris olin, tegi paarides vahetuse ja läks ise allajääja juurde. noh, tulime siis aga ülespoole. siis vaatan, et hoo, ankruköis meie pea kohal, väga timm. vaatan siis, kuidas uus paariline köit mööda end ülespoole veab, kuidagi kiiresti tõmbab, aga sügavus justkui hoopis kasvab, no mida kurat? olime kuidagi sattunud hoopis selle poi köie peale ja tõmbasime poid alla. edasi tekkis väike segadus ujuvusega ja siis kippus arturil raskusvöö üle puusade libisema, aga seda ma sain aru alles siis, kui ta oma lambi oli mulle ulatanud. sebib ja sebib ja siis võtab raskusvöö üle jalgade ja lestade lihtsalt ära ja viskab õlale, üsna kummaline vaatepilt. samal ajal üritab köiest hoida, mis millegipärast ei anna erilist tuge. igatahes asi kontrolli alt välja päris ei läinud, jõudsime ohutuspeatuse kõrgusele ja üritasime seal püsida. aga kui raskusvöö ikka õlal on, siis jalad hästi allapoole ei püsi ning kippusid minema ülespoole. proovisin korra teda ka õiget pidi keerata, aga see asi läks kuidagi liiga keeruliseks kätte ja artur otsustas üles minna. mul kompuuter näitas soovitusliku asemel kohustuslikku dekopeatust, sest ilmselt olin korra tõusukiirust ületanud ja ei hakanud sellega rohkem riskima ning passisin nõutud 4 minutit veel seal poi nööri peal lõpuni.

kõik õnnelikult paadis. mina ikka oma pöörleva kujundi mõju all. vahetasime balloone ja sõime, enne teist allaminekut tõstsime ankru välja ja sidusime end selle poi külge. vaatasin siis neid sõlmesid, millega balloon meile parda külge oli seotud ja küsin veel, et no mis sõlm see veel selline on ja saan vastuseks, et see pole see, mida sa näed… see oli vähemalt sama loogiline, kui all pöörlemine, seega sobis vastuseks küll.

teine sukeldumine oli igavam, siis läks kõik nii nagu pidi. poi oli korralikult vraki peal kinni, jõudsime alla ja ujusime tekil ringi, kuni dekovaba aeg otsa hakkas saama ning tulime vaikselt ülespoole. viimane huvitav seik oli see, kui ivar midagi sõrmedega vehkima hakkas. kas see pidi mingi liitmise või lahutamise harjutus olema, sellest ma seal aru ei saanudki, ilmselt aju oli ikka üsna aeglane siiski. pinnal oskaks üsna kiiresti järeldada, mida tähendab 8 sõrme ja plaadi skrätsimise liigutus kokku – deep stop 8 minutit või 18 meetri peal. aga no see selleks.

viie meetri peal hulpis meil balloon, kust pidime vähemalt minuti hingama, kraan keerati lahti ja proovisin siis kah. ühe käega pidi korralikult balloonist kinni hoidma, sest see ikka loksus üsna korralikult.

pinnale jõudes teatati, et keegi admiral pitka sõidab meist kümne minuti pärast üle, niiet tuleb vaikselt liikuma hakata – mida iganes!

täna oli see tähtis hommik, kui algasid meil stamina testid. neid on kokku neli, seekord saime ära tehtud kaks – veesvedelemiseveerandtunni ja väsind sukelduja vedamise. lisaks saime ära teha ka varustusevahetuse.

pidime hulpima basseinis 15 minutit. ja et liiga lihtne poleks, siis võisime hulpida käsi-jalgu liigutamata – end ainult kopsudega pinnal hoides. alguses ma vaatasin et ei ma ei püsigi pinnal üldse, aga krt selgus siiski, et kui kopsud õhku ääreni täis tõmmata, siis ikka püsis nägu uhkelt pinnal. välja ja uuesti sisse tuli hingata suht kiiresti, et vahepeal vajuma ei jõuaks hakata liiga palju. teine võimalus oli hingata välja ainult pisike osa ja kohe uuesti sisse samapisike osa, niimoodi vaikselt lõõtsutades. 15 minuti jooksul oli aega mõlemat varianti proovida, aga ei olnud kumbki hea, ikka kippus pinge kehasse kogunema ja väsimus tekkima. siis jälle tuli mõelda, et tuleb lõdvestuda, et keha vähem hapnikku tarbiks ja lihtsalt ära kannatama. viimase 2 minuti jooksul tuli käsi ka veel vee peal hoida. muidugi mitte õlast alates, vaid lihtsalt randmest sõrmedeni jääv osa või nii. peab ütlema, et see oli üks väga harjumatu harjutus. vahepeal keski hüppas kõrge ääre pealt basseini ja väike lainekene lükkas mind vastu basseini serva. end eemale lükates läks tasakaal korraks ikka päris käest ära ja sain hea lahmaka vett kurku ja ninna ning kippusin vajuma. see oli siuke rõve koht, muu oli rohkem ebamugav kannatamine. kui aeg täis sai ja veest välja tulime, siis tuli kuulmine jälle tagasi, vees ju vaikne, pinnal ilge pladin ja muu müra, kerge shokk ma ütleks. ja ega nägemine oli ka alguses üsna udune.

veel tegime väsind sukelduja vedamist. noh ütleme sedasi, et me otsustasime kõik vedamise asemel tõugata, ehk hoida väsinu jalgadest ja ise nägu vees regust hingates täiega lestadele valu anda. 25 meetrises basseinis pidime tegema ka 3 pööret, kuhu kulus ka hulk aega ja hoogu jne, aga oluliselt seal kaotatud aeg meie tulemusi vist mõjutanud poleks, sest maksimaalsest skoorist jäi vist ainult ühel tegelasel natuke puudu, ülejäänudel rohkem. mina oma tulemust hetkel ei teagi, aga vist sain 4 punkti ikka kätte. pikad lestad selle harjutuse jaoks head ei olnud, sest jalgades pole lihtsalt piisavalt jõudu, et neid efektiivselt kasutada. ja hingeldama võttis ka ikka korralikult. lõpuks kadus igasugune huvi kõige muu vastu ja lihtsalt vajutasin lestaga nii palju kui tuli, et vähemalt pärast poleks mõtet, et oleks võind veel vajutada.

enne stamina harjutusi tegime tegelikult varustuse vahetamise ka ära. rahvas pandi paari, enne ei olnud teada, kes kellega paari satub, ja anti viis minutit aega arutada et kuda ja mida. pärast peksti vette ja siis öeldi kellel õhku pole. kahepeale jäi hingamiseks vaid üks regu, seda tuligi omavahel sõbralikult jagada, sellega koos alla minna, all maski, lestad ja vesti ära vahetada ja siis koos üles tagasi tulla. mina sattusin paari maidoga, leppisime kokku, et raskemaid asju teeme kasvõi kordamööda, et see, kes parasjagu ei hinga ja tal on käed vabad, teeb tegusid ja teine valvab seni. aaga noh all selgus, et asi nii hull ei ole ning osa asju saime rahulikult samaaegselt ära toimetada. maski vahetamine oli sihuke kõige naljakam asi, sest mingil hetkel polnud sul ei maski ega regu. samas oli mingi varasem kogemus, et kui mask siis ette panna, jätkub kopsus olevast õhust nibin-nabin, et sellega veel mask ka vähemalt poolenisti ära puhastada. edasi oli juba näha kus on regu ja mis üldse toimub. me vist saime selle värgi tehtud umbes 5 minutiga ning karistuseks saime kumbki omale veel ühe paarilise ja tegime kumbki sama värgi veelkord läbi. teine kord tegin karitiga, kes esimese korra väikse paanika peale oli osanud ära puterdada. vahepeal kavatses seekord üldse mitte teha, aga lasi end pehmeks rääkida, et hiljem on veel raskem niiet andku minna. ja tegimegi üsna ludinal ära, tema veel oli nii hoolitsev, et kui mul pikemat aega õhku polnud olnud, pistis regu suhu ja vajutas purget, alguses natuke harjumatu, aga pärast tundus üsna mugav.

igatahes peale seda varustuse vahetamist tuli küll ilge kõvamehe tunne peale, et ilged tegijad ikka - tahavad, joovad kisselli ja kui tahavad, vahetavad samal ajal varustust.

aina on juhtunud igasugu selliseid asju, mis tahavad pikemat seedimist ja ei saa neid kuidagi kirja panna. mõni selline asi ei jätagi selget jälge ja kaob kuskile tahaplaanile, teinekord kargab jälle esile, kui juhuslikult mõni legotükk kuskile paika kukub. voah, milline sissejuhatus!

kõigepealt käisime sõberitega korra keril. väike saareke pranglist veel põhja poole. minek oli üsna meelevaldne, tuli kellelgi mõte et läheks ööseks sinna ja siis hommikul tagasi. tal polnud raske meidki sellega nõusse saada, sest miks peaks inimesed pidevalt oma ajaga midagi mõistlikku tegema.

võtsime aga kaasa võid ja pekki ehk kütust ja puid ja grillivärki ja leekisime minema. avamerele jõudes kasvas laine aina kõrgemaks ja kõrgemaks, vahepeal sadas natuke vihmakest, aga saar hakkas ikkagi paistma millalgi. randumisega sai nalja, sest seal pole kaid ega liivaranda vaid kivid. üks ankur läks katki ja ots jooksis ümber vindi ja mees läks üle parda ja vesi käis tal kuivaülikonna sisse ja ta raip ei tahtnud hästi pinnal püsida peale seda, natuke jõlkus parda küljes kuni kaldale ujus. ja siis meie, kes me paadindusest suurt ei tea olimegi paadis, kuni ka mina, kes ma tean vähemalt seda kuda paat käima käib, ka üleparda ronisin ja vindi otsast otsa lahti harutasin ja üritasin kah hoida vastu, et vint kividesse ei rammiks. ühesõnaga see oli üks hull sumamine seal, aga kõik tegid mis suutsid või natuke rohkem ja saime paadi kinni varuankru ja veel kahe otsaga kaldale ümber kivide ning olimegi kohal.

asjade maale saamine käis alguses õlal ja pärast suurtes kilekottides lohistades ja lõpuks minu sukeldumisasjade kastiga järel lohistades sedasi, et ise vedelesime kuiva ülikonnaga pinnal, ühe käega vedasid end nöörist ja teisega hoidsid lasti.

nüüd polnud ka veel aega saare peal ringi hängida vaid otsisime üles geneka. vaatasime genekat, mis nägi välja nagu traktori mootor. mootori otsas oli genekas ja suur pult, kus oli igasugu näidukeid ja lüliteid, mis võtsid esialgu natuke kirjuks silmis. alguses mõtlesin, et kuradi lahe oleks siin olla tõsises merehädas. siis võiks kaks päeva külmetada ja oodata, kuni igavus saab võitu eksimishirmu üle ja saab rahulikult neid nuppe ja asju siin uurida kuni soovitud tulemuseni või saare õhkulendamiseni. aga me tegime hoopis telefonikõne ja saime kähku teada mis teha on vaja ning elekter sai saarele sisse kärmelt.

saar on ise hästi väike, üleni kive täis. paar põõsast või mingi madalam lehtpuu on kaa. põhiline koht on vana majakas. veel on paadikuur, mis näeb välja nagu üks paadikuur ikka ning kaevu ümber ka väike kuut. saun on ka nagu saun peab olema. ülejäänd hooned näevad välja, nagu need oleks nõukogude ajal ehitatud siia – genemaja, noh vähemalt 10 toaga kasarmumaja ja selle taga veel üks vana genekamaja ja siis kõige lõpus on peldik ja kopteri maandumisplats. maja kõrval on nii 10 meetri kõrgune rauast vaatetorn kah.

öö tuli peale, igasugu tulesid võis näha: laevade, majakate ja ma arvan et isegi soome kohal nägime kuma ning mõnd tulukest. ühelt poolt saart tulid lained kolinaga kividele, aga teisel pool oli vaikne. nihuke imelik, et kõik asjad kõrvuti. nagu oleks kaugel eemal muust, aga siiski on tulesid ja värke ja isegi elekter ja asjad on olemas.

köeti ahju ja grilliti liha, sauna vedasime kaevust vett ja sauna köeti ja fotokaga tehti piltisid, siis käidi saunas ja mindi kägisevate reformide peale magama, kes ei tahtnud paksu madratsi peal põõnata. kuni tuli hommik. paat oli alles, tööleminejad kauplesid ennelõunad vabaks ja sai mõnuleda natuke ning rahulikult hommikust süüa, isegi kohvi anti. jõudsime teha saarele tiiru peale ning tornist alla vahtida, kuid lõpuks pidime ikkagi oma kola kokku pakkima, kuivad selga ajama, asjad paati konvoitama ja minema sõitma.

imelik on käia sellises kohas mida justkui ei tohiks olemaski olla. võibolla see koht kunagi kaobki ja siis kuulavad kellegi lapselapsed vanaisa käest lugusid mida ei suuda uskuda. nii nagu kord polnud üldse elektrit majades ega internetti, sõideti hobustega ja söödi ise leiba küpsetati, nii oli kord saar kus valitses headus?