ull blog

vrakk tutti sukeldumiskoha kaardi projekt veel lõpetamata, sest kuda sa joonistad, kui vraki proportsioonid puha ebaselged, ühesõnaga oli vaja korra täpselt üle mõõta see värk.

eelmine kord mõõtsime lihtsalt pikkuse ja laiuse reeliga ära, pikkuseks ahtrist vööri reelingu tipust sain siis 17 meetrit. ametlike andmete järgi peaks vrakk olema oluliselt lühem ja lisaks selgus, et reel millega mõõdan venib päris tublisti.

nüüd oli ehituspoest ostetud odav 20 meetrine vändaga mõõdulint taskus, a4 tahvlile (mis oli suht neutraalne võrreldes paksu ja üliujuva pvc plaadiga) joonistatud eskiis ning huvipunktid, mida peaks vaatama ja uurima, kui aega üle jääb. ilm oli ilus ja päike alles kõrgel taevas, sumasime alla.

põhi hakkas paistma juba 6 meetri sügavusel ja vrakk oli tervenisti korraga näha. mõõdulindi üks ots ahtrisse puksiiri laia reelingu peale, põhjast üks kivi sellele peale, et ära ei libiseks ja saigi mõõdulindi pikuti üle laeva vedada. lint seisis ilusti paigas ja ilma suuremate üles-alla vongeteta ja sai rahulikult rihtida ja vaadata ning tähtsamate asjade kauguse tahtvlile märkida. pilt läks lõpuks üsna kirjuks, sest seal ikka oli neid vidinaid.

mõõtmistööd sujusid väga käbedalt ja jäi aega niisama ringi vaadata ja oma huvipunktidega tegeleda. sõukruvi oli täitsa olemas näiteks, aga rooliratas oli vahepeal merekarpidest puhtaks nühitud. kompassi ei hakanud silma. ahtris on trümm üsna sodi täis, niiet sinna sisse küll ei mahu. pommiauku näha polnud. mootoriruumi pikkuse jagu on mõlemast pardast nii poole meetri kõrgune tükk välja kärsitatud ja need tükid vedelevad üks ühel, teine teisel pool vrakki rahulikult põhjas. mis kuradi torudest konstruktsioon see kohe rooliratta taga on, jäi ikkagi saladuseks, aga küll ma selle veel teada saan.

paarikümne minutiga sai mõõdetud ja vaadatud ja linti keritud ja siis veel ringi vahitud ja juba jõudis igav hakata, sest no nähtavus oli nii hea ja valgust nii palju, et igasugune eesti-vete kehva nähtavuse salapäras oli kadunud. üles vaadates läikis merepind vastu. läksime üles, asjad seljast ära ja paati, päikseprill ette ja toolile lösutama, puudusid vaid margariita ja jäme sigar.

aowd rahvas tegi oma vrakisukeldumist raa peale ja igal paaril oli lisaks ka üks dm hakatis kaasas.

kõige vingem asi oli aga laeva kapten, kes nägi ainult riietuse poolest välja nagu tavaline inimene, hääl ja jutt ja muu olid pärit justkui mingist mereröövlifilmist. viskas vana merekaru nalju ja spottis laeva väga huvitavalt, kõigepealt mingi poi ketijupi ankruga vrakist üle sõites vette ja siis järgmise või ülejärgmise ringiga saatis ankru järele. ja nii suure paadiga ma pole paremat spotti enne näinud, ankur oli nii kuradi vingelt pandud et paremat ei oska tahta – jooksis kergelt diagonaalis üle vraki, aga vrakki justkui ei puudutanudki, vaid oli põhjas miski võrgu sees kinni. igatahes alla minnes kohe vrakk näha ja ülestulekul ka lihtne köit leida.

sukeldujaid oli kah huvitav jälgida. ilmselt käis nende peas mõte sügavusest ja võrkudest ja ujuvusest jms, oleks sinna veel mahtunud ka mure oma paarilise pärast, siis poleks mul täna kirjutada millestki. aga eks iga asi tuleb omal ajal. täna said nad vist küll piisavalt kogemusi lisaks vrakisukeldumisele ka üldise sukeldumispaari koostöö vajaduse ja mõtte osas.

minu paarikesega sai juba alla minnes selgeks, et erilist tiimitööd täna ei tehta, sest üks läks ees alla ja eriti tagasi ei vaadanud. teine tuli aeglasemalt. alla jõudes leekis ka esimene mees kohe tuhinal minema, vahepeal siis ootas teisi ka vist järele. selle suure kihutamise peale tuli tal aga lesta küljest üks rihmapool kuidagi lahti, niiet see tolknes pikalt järel. teine paariline, kes ikka tiba kõrgemal järele üritas ujuda, nägi ja tõttas teatama, appi parandama. üks näitas siis valgust ja teine istus põhjas ja sebis lestaga ja mina vaatasin alguses seda lihtsalt pealt. siis võeti lest üldse jalast ära ja otsiti välist abi. ega kui kuival maal pole seda lesta rihma klõbinat sinna lesta külge kinnitanud, siis seda esimene kord teha 26 meetri peal võib olla paras katsumus. saime selle kinni ja jalga tagasi, teekond jätkus.

vahepeal üks mees näitas siis mulle, sest paariline oli kole kaugel, et tal õhku nüüd vaid sada. jäin mõtlema palju siis teisel võiks olla. õhumuret õnneks polnud ja selleks ajaks, kui ühel 50 bar piir ette tuli, hakkas õnneks teisel külm, suhtlemine käis miskipärast läbi minu ja üles me suundusime.
teel köie juurde ujus vastu veel üks huvitav paar, hoidsid üksteisest lausa kinni, esmapilgul ei pannud tähelegi, et tuldi õhujagamisega…

ja paadis midagi nagu oli ka kolmandal paaril hingel ja kui tagasi sõitsime, siis olid näod rahval sellised mõtlikud ja pilgud maas, aga ilmselt oli juba märjarahval lihtsalt külm ka.
asjad kaile vinnatud ja viimased paadist lahkumas, käristas merekaru järele, et järgmine kord villased särgid selga ja lähme aga jälle. vinge vennike.

õlg ja pool selga miskipärast ullult kanged kogu eilse päeva, selle nahka läks ka retk Vanja peale. aga päevake määrimist ja puhkamist lubas täna vähemalt proovima minna. mõtlesin, et kui omal jõul asju paati ei saa, siis ei lähe sukelduma kah. aga sain.

ja käisime ennelõunal korra raa peal. nähtavus oli seal kehv ehk tavaline, loodetud üldmuljet vrakist ei saanud. aga noh nii palju nägin ära, et tõesti on ta jämedatest palkidest ehitatud, tulevad sedasi alt kiilu juurest üles välja ja seal on olnud peal ristipidi ehk piki laeva lauad, mis on ilmselt plahvatusega välja pekstud ja vedelevad igal pool ümber vraki. muud nagu põlndki, tunne oli ok ja õlg pidas vastu. aga noa kaotasin ära ilmselt kama paati venitades. see nüüd mu esimene asi, mille ise ära kaotasin. siiski ma veel mõtlen, kas järgmise vestinoa ikka panen kummipaelaga kuskile kinni või mitte.
peale lõunasööki ja vajalikke asjatoimetusi mindi veel korra bungsbergi peale ka, tükk aega põdesin kas ikka minna, aga lõpuks otsustasin minna. ootasime rahva laekumist üle tunni ja selle jooksul kahtluseuss muudkui näris mind. ilmselt jäi ussile õlamääre kurku kinni ja ringi ei otsustand.

olin dilliga kahekesi paaris ja panimegi alla. dill hullu vingaaliga ees ja mina vaikselt järgi, ikka hingetõmme, neelatus, tötrs ülikonda või vesti ja pool meetrit allapoole jne. ega ma peale raal käiku mingit nähtavust siit ei oodanud küll, kuid nähtavus oli veel täitsa okei. dill tegi plaani, et vajume trümmiaugust sisse ja ujume läbi selle augu, mispärast laev üleüldse põhja läks, sest kui seda auku ei näe, siis pole justkui õige bungsbergil käikki. selle auk, mis bungsbergile saatuslikuks sai tahtis mindki rajalt maha võtta, kuidagi suutsin nii sealt läbi ujuda, et regu voolik jäi mingi serva taha kinni. aga ei hullu, sain selle kätte ja retk jätkus. august läbi, vaatasime natuke auku ja ujusime tekile tagasi. seal tahtis dill natuke veel trümmis liikuda, a ma eriti ei kippund ja kulgesime ahtri suunas edasi. ujusime mööda veel mitmetest trümmidest ja mootoriruumist, ja hülgest, mis võrkudes rippus nagu ilmatu pirakas herilasepesa või mingi muu kookon, ise üleni valge. aga mootoriruum paistis ülevalt sisse piiludes väga vinge, servad mitme korruse jagu redeleid, treppe ja selliseid pulkadest keevitatud rõdusid täis nägu filmides on tehastes. ja keskel all mingid jurakad, mis pidi siis äkki mootor olema. panime aga edasi, ahtris mingit kola, aga sellel väga ei peatunud, plaan oli minna sõukruvi kaema. minul päeva teine suht sügav sukeldumine ja dekovaba aega järel 1 minut. no sitta kah, vajusime uuesti alla. see sõukruvi oli suur nagu vannituba. ilmatu jurakas. ja dekoaeg tuli peale. ning õhku 90 kandis. suus oli selline maitse, nagu keegi puuriks hammast. väike ärevus ja süda tahtis tempot tegema hakata. hingasin mõttega ja hoidsin end rahuliku, küll jätkub õhku ka deko jaoks ja leiame ankru kenasti üles, loomulikult on ta veel alles ka. tagasi tekile ja vaikselt ujudes peatusi tegemata köie juurde tagasi. vastu tuli igasugu vendasid veel, kes mootoriruumi sisse ujusid. läksime üles. kompuuter käskis üles minna mitte rutem kui 5 minutiga. 15 meetri peal tiba passisime ja tiksusime sealt edasi 5 peale. üritasin meelega natuke silmi kissitada, et võimalike tõllaratastega endast mitte väga ähmis muljet jätta, sest köis oli väga imelik, tundus, et triivime. aga no mis sa ikka teed, ehk ka viimased mehed on kuskil köie küljes rippumas. juu olidki, sest paati me kõik jõudsime.

nii ja nüüd ma üritan meelde tuletada detaile, et tuvastada tänase joobe tugevust. vööris rippusid laes mingid moodustised, nagu koobastes. hülgest juba juttu oli ja mootoriruumist ka. suuri trümmilauke oli päris mitu, neise lambiga näidates paistis põhja välja. sõukruvi oli minuarust 4 labaga. meie ankuruköis oli üle kolmiktoru ja kohe selle taga niimoodi otse haruliselt kuskil peal, ükski ankru laba millegi taga otseselt kinni polnudki. dilli tähelepanu sain alati nii, et sabistasin oma lambi valgusvihuga üle ta maski. kolmesõrmelise kindaga ei saa numbreid näidata.

ega mulle vist rummus ka asjadest esimese korraga rohkem meelde ei jää, niiet olulist narkoosi siiski ehk polnud, mingi väikene kindlasti, aga ilmselt ei midagi murettekitavat. max sügavuseks sain nüüd 37 meetrit ja “sooja” 3 kraadi.

bungsbergist rahvas räägib alati sellisel saladuslikul ilmel stiilis, kes teab see teab, sest tihtilugu juhtub seal midagi ebaharilikku või siis muudab see vrakk ise kõik juhtumused natuke ebaharilikumaks oma sealolekuga.

niisiis ma ei teadnudki sest vrakist muud, kui et see üsna suur ja seal on palju igasugu vaatamist ja et ta asub seal üsna hobisukeldumise sügavuse piiril.

polnudki erilist plaani sinna minna, sest kuidagi minu ajakavadega ei klappinud teiste minekud. aga siis selgus, et mu ajakava oli kehvasti tehtud ja päevaga pole muud teha, kui oma koolitükke õppida. õppisingi, kuni saabus ihv, kes kamandas koju varustuse järele, sest on iseenesestmõistetav, et iga normaalne inimene jätab kõik muu pooleli, kui on võimalus bungsbergile sukelduma minna.

tunniga olin asjadega tagasi ja kruvisin värgid käbedalt kokku kai peal, otsisin ja laenasin kokku kuiva ülikonna ja muud puuduvad aksessuaarid ning üldiselt oligi kohe minek ka, ilmselt olin rahval nii pool tundi väljasõitu edasi ka lükanud, aga sellest juttu ei tehtud.

paat kihutas kui pöörane, tundsin, kuidas tuul läbi alusülikonna tuhiseb ja teadsin, et sellest ma veel paraja seljavalu saan. sõidu suunas vaadata ei saanud, sest õhuvool surus silmist vee välja. paremal pool silmapiiril oli lai tume pilv, selle all väike keeris.

üks vend istus ahtris pehmel toolil ja ütles äkki lambist kaptenile – õu, vaata et mööda ei kihuta. ja olimegi kohal, kust ta aru sai, ei tea.

rahvas oli üsna huvitavalt varustatud, oskasin see kord juba vaadata ümberringi toimuvat. üks oli tehnilise sukeldumise varustusega, puudu vaid dekoballoonid. üks sidus randmekompuutri ümber konsooli. üks oli liblikvesti kuid märja ülikonnaga ja tal oli veel õhku ka natuke vähem kui arvas. ja noh dilli varustus polnud vahepeal muutunud, ikka seesamune orants kostüüm. minul ka standartne konf, kui alusülikond välja arvata, bare oma tundub kuidagi õhem kui soprase jagu, seega väike kahtlus, kas tina sai õigesti. viimati sügaval käies oligi ikaldus, sest tina oli palju ja pidevalt tuli palju õhku sisse lasta, pärast jälle välja ka, tookord tekitas tiba sebimist ja stressi, aga seekord olin selleks ette valmistatud.

dill ja ahto ja mina olime pundis. ühesõnaga dill vaatas ahto järele ja mina olin lisaks, vähemalt nii ma tundsin ja see oli hea vaba ja muretu tunne, võrreldes viimaste dm-ina võõrastega paadist sukeldumisega. ehe fun-dive.

fun hakkas otsa saama umbes poole tee peal, sest ahto ei saand alla miskipärast. dill käis tal järel ja jätkasime laskumist. vahepeal dill näitab, nagu all oleks vrakk. mina ei näinud kottigi. läksime edasi, siis hakkasin piirjooni eristama. ja tõesti olime alles poolel teel. ankur polnud vraki peal kinni vaid selle kõrval, kuid ilus valge köis jooksis piisavalt lähedalt selle nähtavuse kohta, et võisime varsti köiest eemalduda ja laskuda otse vraki kohal.

ahto pani kõmmdi otse tekile ja dill läks tema juurde toimetama. midagi nad seal seletasid kuni mina ikka keset vrakki hõljusin ja seda seninägematut suursugust vaadet kaifisin. näen tervet suurt vrakki kogu laiuses, enda all pirakat trümmiaku nagu liftishahti, vraki kõrvalt diagonaalis üles jooksmas meie ankruköit, kaugemalt, kuhu silm enam vrakki ei seletanud, oli siiski näha teise paari aeglaselt, ma ütleks isegi majesteetlikult ülespoole sõudvaid õhumulle. all tekil toimetavad tegelased olid hästi nähtavad, aga siiski kaugemal, kui mina olin seni harjunud nii hästi kedagi vee all nägema.

dill ja ahto ikka midagi toimetasid seal, ilmselt ahto väga ei kontakteerunud, sest hoidis ikka veel vrakist kinni, dill näitas, et ahtol on peaga probleem, sellises sügavusest sai see tähendada vaid seda, et kahtlustas lämmastikunarkoosi. küsin kas üles, ütleb et oot. mul ka kiiret polnd sel hetkel veel ja väga ei muretsenud.

hingasin. õhk tundus paks ka kare. kriipis natuke suulage, umbes nagu talvel kõvast suusatamisest kõvasti lõõtsutades. vahepeal libises üle maski ka mulle ajal, kui ma sisse hingasin. huvitav kust need pärit võisid olla, kas on regu huulik jälle pragunenud või on midagi kapuutsi serva alla kogunenud. ei saanudki selget sotti sellest asjast. üldse oli kõige selle peale tunne kuidagi naljakas. otsest suurt hirmu polnud, väike ärevus, mis oli segatud võimsa nähtavuse ja vraki poolt tekitatud eufooriaga.

ahtost ei saanud asja ja hakkasime ülespoole minema. dill hoidis temast veel kinni ja ujusid mingi ilge kaarega, justkui tahaks siiski veel natuke midagi vaadata ja näha teel üles. küllap nii oli ka, aga ankruköie kaotasid hetkeks silmist selle käigus. mina mölutasin ju niisama ja mul polnudki teha muud, kui vaadata mis toimub ja kus on köis, niiet saime köie kätte ja hakkasime tõusma. ahto pani alguses paraja vudinaga ülespoole ja dill krabas tal persest kinni. 15 meetri peale jõudes olid kõigil justkui pead selged jälle. pidasime nõu, kas lähme dilliga veel alla, aga läksime ikkagi üles. 5 meetri ohutuspeatuses tavapärased lõbustused igasugu meestenaljade näol ja siis paati. ahto kirjeldas meile oma joovet ja eks teistel oli ka elamusi kas siis seoses ahto joobega või niisama vraki nägemisega.

tulid ka viimased mehed ja sõitsime minema. kuradi kõva värk ikkagi, mõtlesin ja muhelesin ja hakkasin aru saama nendest, kelle bungsbergijutte seni vaid kuulnud olin.

juba nii nädal tahagasi hakkasid päkad sügelema ja lugedes slk listis seal ikka aegajalt toimuvat mürglilõime tuli äkki hüppeisu peale. otsisin varju üles, see oli vahepeal väga heades kätes olnud, sest nägi välja täpselt samasugune, nagu enne. hüpperaamat ka igaks juhuks kaasa ja nurmsisse.

algatuseks natuke suuri silmi, et kesse kutt on ja kas tõesti hüppama, siis paar-kolm tundi ilma ootamist – nigu vanasti.

mingit erilist ärevust ega hirmu polnudki, lihtsalt üsna konservatiivne plaan – kukkuda niisama ja teha tiba kõrgemal lahti ning segamatult maanduda.

täitsa naljakas tunne oli välja hüpata, õigemini peale väljahüpet, sest hüpe ise tuli kuidagi lihasmälust ilma eriti mõtlemata. vaatasin siis lennukit seal ja suunurgad vajusid üles. vabalangemise tunne oli küll üsna meelest ära läinud. sukeldumisel on ka kaaluta oleks ja hõljumine ja keha tasakaal, aga pole tuult ja asjad toimivad tsimarukese teistmoodi. liigutasin siis natsa käsa ja jalgu ja kiikasin altimeetrit ja ahmisin seda kehale mõjuvat tuult endasse kogu raha eest.

vari läks ilusti lahti, mingit üllatust polnud, ehkki oli eelmise hüppaja pakitud. lendas ilusti, kedagi lähedal polnud, lennuväli otse all – mis sa hing veel oskad tahta. otsisin üles selle ühe, kes peale mind pidi välja tulema ja veel kõrgemal avama, tal tiba kiirem vari, aga selleks ajaks oli ta end juba üsna minu levelile keerutanud, sõitsin tiba poolpiduris ringi, sättisin end maandumiskujundi stardi poole tiksuma. tuult eriti polnud, sõida kus suunas tahad kiirus umbes sama, väga mugav.

viimase suht laia kaarega ja kõrge 90 kraadi pöörde tegin vabaotsaga ja finaalis lasin vabaotstes rippudes ja nendega juhtides end üsna pakkimisplatsi juurde maanduma. natuke sitasti läks, et tuli metsatuka ja raja serva pargitud lennuki vahele end rihtida, aga ruumi oli maa ja ilm ja ega muud varianti siis enam polnud ka. hirmus hea hoo sain ja täitsa mõnusa fleeri. seekord sain tibake joosta ka, sest hoog ei saanud päris samal hetkel otsa kui jalad maha ulatama hakkasid. kahjuks kukkus vari maha mitte pakkimismatile vaid selle lähedusse üles rivistatud järgmise tõusu rahva pähe. need hüppasid eest ja kummardasid alla et pihta ei saaks, aga ega nad kõik hästi ei pääsend.

räägitakse, et väriseva pildi jälgimine tekitab väsimuse ja peavalu, sest aju näeb pilditöötlusega väga palju vaeva…

seekord me siis sukeldusime lihtsalt niisama, kaasas reel ja kompassid ning üritasime erinevate objektide vahemaid ja suundasid mõõta. kirja saime vist 4 punkti. polnud just teab mis suur töö, aga küll väsitas alles ära kurask. pidevalt hõlju, pea silmas, kus teine mees on, toimeta reeliga ja jälgi suunda. peale esimest mõõtmist hakkas asi ka natuke segadust tekitama, sest asjad ei klappinud kuidagi.

tõenäoliselt lihtsalt kasutasime kompassi valesti. osadel sukeldumiskompassidel on ketta peal põhja suuna peal mitte 0 vaid 180, õhesõnaga kogu skaala on 180 kraadi nihkes, et näitu ei peaks lugema ketta pealt vaid kompassi külje peal olevast aknast. aga sellele me ei enne ei mõelnud. no ja siis ongi, üks ütleb näidu ühtemoodi ja teine saab aru teistmoodi, paneb need tahvlile kirja ja üritab visandada, aga visand ei klapi gps-iga valmis tehtud kaardi ega ka oma varasemate mälestustega sellest kandist.

lõpuks kui selle kompassi järgi visandatud kaardi peast välja viskasin ja hakkasin ringi vaatama, sain aru küll kus asjad on ja leidsime vajalikud kohad ka üles.

ülestulek reeli ja poiga peale sellist sukeldumist osutus raskeks, sest pea oli väsind ja ei teinud ilmselt asju piisava mõtte ja rahuga. poi sisse sai alguses õhku liiga palju, enne juba kui sa reeli külge kinnitatud ja reeli korralikult kätte võtta, kippus poi liialt tõstma. pärast õhku juurde pannes läks liiga kiiresti käest ära ka seetõttu ja kuna enne oli kõvasti reelitatud mõõtude võtmiseks, oli nöör ilmselt lohakalt seal pooli peal ja muidugi jooksis poi üleslaskmisel nöör maha ja üritus peeti. õnneks jäi rull rippuma vaid paar meetrit meist kõrgemal ja saime selle küljes oma ohutuspeatust harjutada. ka see ei taht hästi tulla, sest poi raibe ei hoidnud ju midagi ja vajusin korra “läbi põranda” ning pidime otsast alustama.

vaatan ikka seda padi rec deep dive videot, kus mehed kuiva ülikonna, kahe ballooni ja seljaplaadi/liblikvestiga seda kõike basseinis harjutavad. neil muidugi lisaks ilmselt tiba sitemad võimalused tasakaalu hoida (liblikas tõstab ainult ballooni ümbert, tavaline vest ka külgede pealt) ning lisaks igasugu lisakola nagu dekoballoonid jms. vaadates tundub ilgelt lihtne, aga ise proovides esiteks ei tule kottigi välja ja teiseks, kui sukeldumine niigi natuke keerulisem oli, siis see va mental overload muudab üldse kõik toimingud kuidagi kohmakamaks, ei suuda enam nii hästi keskenduda ühele konkreetsele asjale.

ikkagi ei saa mina oma, mis seal parata – madalakubatuurilise ajuvõimsusega liiga kiiresti end keerulisematesse olukordadesse sättida vaid pean tasapisi harjutama ja mitte ainult toiminguid vaid ka enesekontrolli ja keskendumist sellises pealtnäha lihtsas kuid kehale kurnavas olukorras. ja noh muidugi neid olukordi ära tundma ja hindama ka. praegu jääb igatahes mulje, et koormus ei kasva lisatoimingute suhtes mitte lineaarselt vaid ekspo… ekspn… taalselt.
ja teine värk on see, et kompass ja reel peaksid ikka head olema, kui neid reaalselt kasutada peaks tahtma. täna sain lõpuks omale suunto randmekompassi ka. numbrid on ilusad suured ja kannatab üsna kõva kalde all hoida enne kui ketas sees kinni kiilub. aga reeli asja peab veel mõtlema.

ja kolmas värk on see, et reeliga ujudes ei saa ikka nuga sääre külge kinnitada, sest seal ta raisk jääb kergesti reeli nööri külge kinni.

kunagi peaks sama asja proovima teha öösel.