ull blog

basseinis ja soojas vees on kuivaga kuidagi imelik käia, nüüd sain lõpuks siis omale märja kalipso kah. kaheosaline bare artic fullsuit vist õige nimi, suurus LT ehk large tall – suurpikk.

varrukad ja sääred tegelikult on tiba lühikesed, aga saapale pikka säärega neopreensokk alla ja sääremure kaob. kompuuter hoiab vasaku käe varrukat nii, et kindaga ikka napilt vaheliti on ja noh parem käsivars vahel ikka on tsimarukese paljas ka. kuid on olemas pikema käisega kindaid, mis ka selle mure murraks.

nüüd olen sellega paar korda vees ka jõudnud käia. äntus 8 kraadises vees ära ei külmunud lühikese ajaga ja sellest tegelikult piisas teadmiseks, kuna ta on ikkagi ju sooja vee puhuks mõeldud. praegu paraku kuiva mul enam polegi ja täna käisin sellega pakri panga peal kah, viimati oli seal all 14 kraadi sooja ja see tundus kökimöki. täna oli aga meri üsna sile ja vesi oli taas soojuse järgi ära sorteeritud. üleval suviselt 20 kraadi kandis, kuskil 5 meetri peal läks jahedamaks ja siis seal 9 meetri peal keeras 4 kraadi ette lõpuks. ikkagi tunneb külma alguses vaid nägu. ükskord, kui nägu jahedamaga ära harjub, siis on ülejäänud keha ka harjunud ilma, et eriti tunneks. sulistasime seal ringi ja nautisime vaadet ja ära ei külmunud. niiet tegija värk.

justkui oli sihuke aeg, kui tundus ikka, et kuskil on kellelgi/kõigil ilgelt põnev, aga mina olen mujal, sest polnud seda, mida oli vaja seal olemiseks. aga nüüd on see olemas ja see pole raha. samuti pole pidanud heaolulatti madalamale laskma vaid tase on hoopis teisest dimensioonist, kui olin arvanud.

ega pikemat juttu ei tulegi, lihtsalt tundsin vajadust maha märkida, et elu on hea ja virisemiseks pole põhjust.

peame külliga tegema valmis sukeldumiskoha plaani “Tutti” nimelisest puksiirist. asub see vrakk üsna Heino ligidal, on umbes sama suur ja umbes samas seisus.

Tuttile tegin mina kunagi päris alguses ühe sukeldumise, millest mäletan peamiselt vraki pardast kinni hoidmist ja ujuvuse pärast pabistamist. ka täna hoidsin kõvasti pardast kinni, aga mitte Tuttil, vaid kummipaadil, mis kõvasti loksus ankrus olles. kalad said sooja roa nii enne, kui ka pärast sukeldumist. need mustika-tammekoore-jms merehaiguse tabletid igatahes ei aidanud piisavalt.

niisiis oli plaan mõõta ära vraki laius ja pikkus ning vähemalt nendest neljast kohast ka sügavus nii põhjas kui tekil. lisaks muidugi välja selgitada, mis suunas vrakk asetseb. ja kui jõuab, siis vaatamisväärsusi ja detaile üles märkida.
see loksutamine ajas aga meie plaanid kõik tiba segi, alustuseks hakkas paat ikkagi triivima just siis, kui olime kindlad, et ankur on paigas ja end sättima hakkasime. ivar käis all ja ütles et oleme eemal. gps ütles, et 254 meetrit eemal. ja meie tõnnoga olime just viimastena vette minemas, lohutasime veel end, et kohe saab vette ja see loksumine lõpeb, aga huiat! ja siis läkski olemine väga pahaks. mina üle ühe paadi ääre ja tõnno hingitses teisel pool ja ivar ning külli juhtisid laeva ja viskasid ankrut ja minujaoks tegelesid üldse kõigi maailma muredega, millest minul sel hetkel üsna savi võis olla. suutmatus ja abitus ja törts piinlik kah, aga seltskond oli positiivne ja saime uuesti ankrusse ja mina kohe esimesel võimalusel vette ja alla.

teisi oodates joonistasin suuredele tahvlile (no ikka suur nagu A4) vaikselt pilti ja suuremaid jubinaid, mida tekil näha võis. tahvel oli suur, aga minu pilt veel suurem, niiet vöör tuli joonistada eraldi. siis tulid teised kah alla. mõõtsin veel sügavused ka ära kui äkki küsib külli, palju mul õhku on ja näitab, et tal 50!? mul 120! möhh, oskasin ma selle peale mõelda ja olin umbes vastavat liigutust ka teinud. reeli ots küllile pihku ja ise teise pardasse laiust mõõtma. arvate, et sõlme tegemine sirgele nöörile vee all kuivade kinnastega on lihtne? kindlasti on, aga peab ilmselt harjutama. ja siis tegime veel teise mõõtmise kah, pikkuse kohta. mul oli väike mure ikka ka, et kas see õhk seal enne otsa ei saa, kui mina oma sõlmedega ühelepoole. ei saanud.

siis tegime sellise asja, mis jätab isegi minu esmaoksendamise tugevalt varju. nimelt vaatasime, et mõõtmise ajal ju kedagi ei näinud ja otsustasime, et oleme viimased. päästsime ankru lahti ja läksime üles, tegime ohutuspeatuse ja jõudsime pinnale. ivar oli mingi imeväega juba paati saanud ja teatas, et tõnno on veel vrakil. höhö. kola paati, ankur üles ja merehädalist otsima. aga ka temale avaldas suuremat muljet pigem loksutamine ja ega ta meid otsima kaua ei pidanud.

eks see grupiga käimise ja ankru ülestoomise teema on üks segane värk olnud alati, mitte, et see mingi vabandus peaks olema. lihtsalt nõuab ekstra tähelepanu ja kokku leppimist, kui paadist käia.

eile käidi heinol külas korraga kahe paadiga, üks viskas ankru ja teine seoti esimese paadi külge kinni. meri oli ilus ja rahvas asjalik, niiet sellest pole rääkida midagi.

raskustega majandamine on nüüd aina huvitavamaks muutunud. peab arvestama, kui seo on all. kui raa peal oli all 4 kraadi ja seda võis arvata, tuli kuiva alusülikonna alla toppida fliis, muide termokiil või kliin vms oli ca 14-15 meetri peal. heino umbes sellisel sügavusel asubki, niiet fliisist võis loobuda. järelikult on vaja kilo-pooleteise jagu vähem raskust. noh ja siis oli seekord veel balloon ka 12 liitrine, mis on ka mõned kilod kergem, kui mu tavapärane 15 liitrine, aga selle pisiasjaga ma seekord ei arvestanud suures tuhinas.

alla venitasin esimesed 5 meetrit end mööda ankruköit ja vrakini jõudes sain paar törtsu õhku ülikonda ka lasta, et päris kokku ei pigistaks. noh ja siis olin seal all, üsna neutraalne, hingamisega sain timmida parasjagu ja mõtlesin, mis saab, kui õhk hakkab otsa saama ja balloon veel kilo jagu kergemaks muutub. plaan oli siis võtta ankur ja tulla üles koos sellega. õnneks saigi teistel isu või õhk enne otsa ja meie tiiduga jäime kahekesi alla. hõljusin oma 100 bariga ankru juures ja aina muigasin. tiit tegi paar tiiru veel vrakile peale, kontrollis kas kõik on juba läind ja siis hakkas ülesminek. ankru viskasime liiva sisse ja köit mööda üles. 5-6 meetri peal natsa õhk paisus ja sain seda välja lasta ülikonnast, aga 5 meetri peatuses kippusid jalad ikka ülespoole tahtma. hoidsin siis varvastega köie madalamast otsast kinni ja olin seal köie küljes väga mugavalt nagu miski laiskloom oksa peal.

statistika mõttes:

• jääsukeldumisel – roheline õhuke sõjaväe soe pesu või dressid, fliis, alusülikond, trilaminaat kuiv. 15/200 – 16,5kg
• suvel soojemas kui 10 kraadi – alusülikond, 15/200 – 10kg; 12/200 – 11,5
• suvel põhjas alla 10 kraadi – alusülikond, fliis, 15/200 – 11,5kg

karu oli rebane ja raa oli polaris. raa seepärast, et polarise nimeline laev oli eestis juba olemas, kui see laev siia osteti, siis tuli nimi ära muuta. aga miks karu rebane oli, seda ma ei tea.

tegemist on puust mitmemastilise kuunariga, millele eestis väike mootor ja vint külge kruviti ja nagu ikka, lasti see laev lõpuks põhja. millegi pärast oli tekkinud arvamus, et laevast on järel ainult kaared ja külgedelt on lauad maha kukkund ja see vrakk näeb välja nägu luukere.

paraku oli nähtavus üsna kehva, et mingit üldmuljet saada, aga samas piisavalt palju, et niisama vahtida. laeva tekil olid suured umbes 3 x 3 meetri suurused augud, kust pääses trümmi. ühest august sai siis sisse ja järgmisest välja ujuda, sest trümmid on seest üsna tühjad. vana puust laeva kohta vedeles siin ja seal üllatavalt palju mingeid elektrividinaid, juhtmeotsi ja väike isolaator.

kuidagi imelik tundus, et mina ei näinud seda teist paari, kes samal ajal all pidi olema, aga nojah. kui laevale all ühe ja tekil ka paar tiiru peale tehtud sai, siis oli paras aeg üles minna. üks mees võttis lihtsalt selle kümnekilose ankru ja ujus sellega eemale, et ta pärast kuskile ümber vraki vedeleva puumaterjali külge kinni ei jääks. seekord tehti 15 meetri peal 1 minutine peatus ja 5 meetri peal 3 minutine. seda 15 meetri peatuse asja polnud varem nagu teinudki, aga ega pole varem palju sügaval käinud ka, siin oli ca 20-25 meetrit.

all oli mööda sõitvate reisilaevade mürinat päris kõvasti kuulda, selline tunne, nagu vesi lausa vibreeriks kergelt. ja ülestulles kuulsin justkui raadio mängiks ja keegi räägiks ja laulaks plekkämbrisse. tegelikult polnud mingit raadiot, vaid ühe mehe ülenäomask. jube abitu tunne, tahaks nagu midagi vastu möliseda või jõurata, kuid ainus viis end väljendada on keskmine sõrm püsti ajada. selline dialoog muutuks üsna kiiresti kuidagi ühekülgseks ja tuli see laulujoru vaikides ära kannatada.