ull blog

kaks näiteringi tegelast läksidki täna owd-2 tundi kaasa, et seal natuke harjutada ja lihvida oma värki.

owd grupp oli päris suur niiet kantseldasid neid kaks instruktorit. meid natuke hoiatati ka, et kui maski ära võtmise teemaga mõnel õpilasel ei taha hästi sujuda, siis võibolla antakse meile kummalegi üks tsikk natukeseks. dm roll sellises olukorras ongi assisteerida ja jälgida õpilast, kes mingit skilli harjutab. dm ei õpeta ega näita midagi uut, ei võta harjutust vastu jms. kui talle tundub, et see harjutus on nüüd oo-kaa, siis annab instruktorile järje üle tagasi.

astus siis rahvas vette ja hakkaski show peale. mina tõesti ei uskunud, et nihuke asi tegelikult olemas on. astub eksole vette, korra käib vee all ära, siis kerkib pinnale ja kohe visatakse regu suust ära, vehitakse kätega ja haaratakse kuskilt kinni. enamusel rahval muidugi oli kõik korras, aga paar tegelast, kes unustasid vesti õhku lasta enne vette kargamist, läks natuke kiireks see olukord seal.

nii saingi omale ühe hoolealuse, kes alul arvas, et tal on raskust liiga palju ja vajub kolksti põhja, pärast panime ikkagi ükshaaval tina tagasi ja lisaks algsele kogusele veel paar kilo juurde. üks asi, mis ajas ilgelt segadusse inimest, näis olevat kehv tasakaal. kui tina on liiga selja taga, siis vees püsti seistes ja laskudes kipub vajuma selili. hästi abitu tunne ja paneb rapsima ja jalgadega siputama. inflaatorit hoitakse siis tõesti kramplikult käes ja silmad on tõesti suured. aga inimesele meeldib vesi ja ta tahab sinna saada ning on nõus kannatama ja selle nimel tööd tegema. egas muud kui vajadusel pinnale asju konfima ja uuele katsele.

saime ikkagi kuidagi vee alla ja lõpuks hakkas ka kiikumine välja tulema. oli selgelt tunda, miks on vaja seda näiteringi. ikka sa pead näpu püsti tõstma, tooma esiplaanile, et poleks kahtlustki, et ta vaatab ainult seda sõrme ja jälgib, mis sellega edasi saama hakkab. vahepeal sai muidugi nihukest nalja kah, et mul viidi lestad minema. väike logistiline apsakas ja üks paar oli vähem võetud.

ei saa tõesti välistada, et õppisin täna juurde vähemalt sama palju, kui owd õpilased. väga üüratu tundub samm selle vahel, kas mässad ainult iseenda ja sama kogenud buddyga või siis päris algajaga. tõenäoliselt olen ma muidugi heade buddydega ka jube ära hellitatud. pole neil kunagi probleeme ega mingit paanikat. suuri silmi mina põlnd enne näind vee all.

pean üritama mitte ära unustada, et teistele vee all ilma sõnadeta asju seletada tuleb väga rahulikult, lakooniliselt ja konkreetselt. ning mitte norida pisidetailide kallal ja, kõlab küll natuke imelikult aga, mitte olla liiga nõudlik. inimene on ikka palju rõõmsam ja optimistlikum, kui saab pisikeste edusammude eest kiita mitte ei poriseta, et no kurat sa ikka ei oska sittagi ja mine õpi parem heegeldama.

nüüd rescuediveri kursus hakkab läbi saama ja peab vaatama uut tegevust. järgmine variant oleks padi divemasteri kursus ja praktika, aga… sinna ei saa niisama sisse ja peab piisaval tasemel ühtteist oskama, jaksama ja tegema.

füüsilised katsed koosnevad peamiselt ujumisest – 400m vabastiilis aja peale ja 800m snorgeldamist aja peale ja väsinud sukelduja vedamist ka 100m aja peale ja lõpuks 15 minutit vees hulpimist, millest viimased 2 minutit peavad käed randmest saadik olema vee pinnal.

lisaks sellele on näitlejameisterlikkuse katsed – peab oskama ette näidata 1+20 harjutust “with demonstration quality”. esimene on kohe maski ära võtmine ja tagasi panemine. teha tuleb seda nii, et kui mõni, kes seda ei oska veel, vaatab sind, siis saab ta väga selgesti aru mida ja kuidas tuleb teha ning talle peab jääma mulje, et asi on jube lihtne. kui seda viimast – lihtne olemise muljet ei jää, siis 5 punkti soorituse eest ei saa, saab 4. ülejäänud 20 on igasugu lestal kiikumised ja vesti ja maski (veel kord!) ja raskusvöö ära võtmine ja tagasi panemine jms lihtsamad harjutused, mida owd kursusel õpitakse.

noh ja me siis läksime näiteringi, et peamiselt seda esinemisoskust natuke õppida ja harjutada. esinemine on kuidagi ebaloomulik asjade sooritamise vorm alguses, eriti kui instruktor ja ülejäänd tüübid pealt vaatavad. pärast omavahel harjutades oli kuidagi lihtsam, sest hindaja(te)s ei olnud põhjust eeldada kriitilist pilku, mis muidugimõista ajab kohe ärevaks ja segab sooritust. lisaks peab mainima, et ega need harjutused ei tule ilma demonstratiivse joonetagi alati päris perfektselt välja. eriti vesti ära võtmine, sest balloon moodustab üsna olulise osa raskusest, mis sind stabiilselt põhjas hoiab. võtad seljast ära ja vajud selili või külili või mis iganes pidi ning ilmselt ei jäta muljet, et asi on irmus lihtne.

niiet eks saab näha, kas kursusele üldse pääseb või ei pääse. öeldi kohe alguses, et kui kursus ikkagi pihta hakkab, siis on kogu suvi perses. sest vähemalt 10 teooriatundi on ja siis peab instuktoritega käima kaasas owd ja aowd vms kursustel ja võibolla veel kusagil täpselt nii kaua, kuni instruktor leiab, et nüüd oled sa tõesti piisavalt palju näinud (paanikas sukeldujaid jms) ja usub, et saad nendega iseseisvalt hakkama. veel peab tegema mingi sukeldumiskoha kaardi ja igasugu muud värki, mis praegu meelde ei tule.

igatahes peaks olema padi divemaster mingi sihuke tegelane, kes võib introsi teha (aga selleks vaja eraldi paberit) ja niisama sertifitseeritud sukeldujatega majandada kui on kuskile sukelduma minek. virutasin internetist selle manuali, mida dm kursusel insturktorid kasutavad. no johhaidii, umbes siuke tekts, et dm peab olema selline vend, kelle ümber rahvale niisamagi meeldib hängida ja kes käitub ja käib riides?! nagu professionaal. niiet maitea, kui sitasti läheb siis peab mingi rahvas omale suve lõpuks veel lipsu ka ostma.

esmaspäeva hommikuti on tavaline asi, et kliendid helistavad ja ajavad üles, sest mina ei viitsi tõusta kukkede ja kanadega vaid magan tavaliselt une välja. aga täna helistab dill, tervitab temale omasel perverssel viisil ja küsib kas ma juba hakkan nautiucusse jõudma või mis. mingi “kuule mul meildid vist ei tööta…” või muu it teemalise harjumuspärase küsimuse peale oskan üsna hästi une pealt asjalikku vastust pakkuda, aga see, et täna pidi viimane rescue sukeldumine olema, oli suur uudis…

igatahes olin ca pool tundi hiljem miidurannas koos oma varustusega, kõhus pudeliga kaasa pandud vesi, pirn ja võileib. st pudel muidugi polnud kõhus.

merivälja muuli peal panime oma kola kokku kui peale lendas suure bussi täis lasteaialapsi koos kasvatajatega. olid tulnud merd vaatama, no ikkagi kaugelt mustamäelt, need ju ei tea merest veel midagi. ilmselt polnud neil parim päev sest ega sukeldujad oma mölapidavuse poolest langevarjuritele eriti alla ei jää ja noh, kasvatajad ikka pidid lastele selgitama, et nüüd tehti nalja, et ega me teisipäevani seal vee all ikka ei ole, nagu alul öeldi. täitsa kohmetuks võttis selline kari lapsi sõõris ümber passimas suud lahti ja silmad suured. mõtlesin korraks, milline võim mõjutada maailma – näitad oma uhket varustust ja jätad muidu ka piisavalt tähtsa ja aukartustäratava mulje ja kunagi 10-15 aasta pärast räägivad tüübid, kuidas nemad hakkasid instruktoriteks ja tuukriteks, sest kord lapsepõlves merivälja muulil nägid…

kõige mugavam osa rescuediveri treeningust on ohvri mängimine. silmad võib kinni hoida, kui päästjaid usaldad ja ei karda, et pea vee alla surutakse või vastu kive kolgitakse. kuulad seda ümbritsevad sagimist nagu oleks ise juba tunneli ühes otsas. selline vaikne ja rahulik ja ega ei tahagi väga end uuesti sisse lülitada ja samamoodi ringi rassima hakata…

kergelt lainetavas vees kuivade kinnastega seda pagana hingamist teha on omamoodi trikk ikkagi. kõige tähtsam on endale saada väga hea ujuvus – vöö kindlasti maha, ülikonda piisavalt õhku ja vest jeehat. muidu ei saa kottigi teha. vähemalt mina tundsin end nii kõige teovõimelisemana.

ohvrite veest kaldale vinnamine seal kivise muuli peal on… keeriline. märg ohver on raske, isegi meie kursuse ainsa tibi välja lohistamisega nägid kaks suurt tugevat meest sihukest vaeva et kole kohe. ei taha mõeldagi, et kedagi peaks sedasi üksi välja aitama mööda redelit näiteks.
aga tarkuseterad on hoopis sellised:

• kui tavaline sukeldumine tundub igav ja igav on paha, siis peale rescue kursust on selge, et igav on hea.
• kui arvad, et tunned oma varustust ja oskad seda hoida, siis…
• kui ei tunnegi, siis pole hullu, sest resceu käigus kaotad või lõhud niikuinii mingi osa varustusest ära…
• kui maski ära kaotad, siis seda üles enam ei leia, ehk oligi teine juba vana…

korra oli täna basseinis sihuke juhus, et mittehingavat teadvusetut sukeldujat pidin aitama hingata ja kaldale toimetada. aga unustasin omal ülikonda õhku täis lasta ja unustasin raskusvöö maha võtta enne kui vestist välja pugesin. hingata pidi aitama iga 5 sekundi järel. taipasin muidugi üsna kiiresti, et vöö tuleb ää visata kui ikka asi tahab vee alla tirida vägisi. aga mis edasi teha? ühe käega hoiad oma ohvrit, et tal hingamisteed ikka vabad oleks ja vee peal. teise käega madalrõhuvollat otsida ja külge sebida selles konfis lihtsalt ei saanud. ja siis jõlgud seal ulgumerel ja noh nutt just peale ei tule, aga üsna niru välja vaade ikkagi. et nüüd siis pean selle vaese sukelduja lahti laskma ja lootma et ta päris ära ei upu, seni kuni mina ennast päästan vahelduseks.

teine tore lugu oli see, kui hakkasin kontrollima, kas tüüp hingab. upitad näo kohale et tunneks, kas põse peale tuleb õhku või ei tule. aga kui sedasi pea viltu on siis ohvrit näha pole ja ega mina ei teadnud, et ma ta raisa vee alla vajutasin. õnneks ta tegelt päris teadvuseta polnud, oli teine üsna ärkvel ja pääses seekord eluga.

aga järgmine kord proovime meres ja ma ei garanteeri midagi

potsatajal ja genal oli hirmus igav. mõtlesid, et klobiks natuke möödakäiaid. ja et asi väga alatu ei tunduks, siis peab mingi põhjus ka olema. leiti geniaalne idee – kui inimesel mütsi peas pole, siis selle eest peksa saabki. ja kui müts on, siis saab selle eest, et mütsi kannab.

mõeldud-tehtud. aga tüdinevad lõpuks sellest ka ära, ning et ellu värskust juurde tuua, mõeldakse välja uus põhjus – küsitakse suitsu peale tuld. kui pole pakkuda, siis teadagi mis ja kui pakutaksegi tikku, siis nõutakse tulemasinat ja vastupidi.

lõpuks tuleb aga kodanik, kes küsib abivalmilt: kas soovitakse tuld tikust või tulemasinast? potsataja ja gena vaatavad üksteisele juhmide nägudega otsa – mis siis nüüd teha? siis aga lööb potsatajal nägu särama, virutab tüübile vastu vahtimist ja räuskab: aga kus müts on?!

nüüd oli vist neljas kord sellel kopal külas käia. sedakorda marttiga otse kaldast kompassi järgi täpselt lõunasse uhades.

kõigepealt oli tore, et vestil näiteks jäi miskipärast kõige ülemine rihm üldse kinni panemata ja alles vees avastasin, et ka kuiva vollat pole küljes. kuid see on käkitegu külge panna.

mingiks eriliseks navigeerimisgeeniuseks mina end ei pea, aga hästi rahulikult ja mõnusalt otse liikudes nägin veel enne, kui ära jõudis tüütama hakata, vana tuttavat kitsast rihma põhjas vedelemas. teadsin, et see viib kopa juurde välja. kui viimati seal ihuüksi käinud olin sedasi, siis panin seda tähele. noh, varsti jõudsimegi mingi suure plekilätakani ja edasi paistis juba suur tume kogu meie ees. nähtavus ca 3 m seal all.

üritasin kätega seletada, et teeme alguses madalamal ringi peale, aga mingit mõistliku responset ei saanud, seega tuli lihtsalt ees minema hakata, ning see toimis. nägin siis lõpuks ära ka selle keevitusballooni maas vedelemas. kopa ümberuses vedeles veel mitmeid nöörijuppe, mõni otsapidi kusagil kopa noka küljes, mõne otsas jälle tühi plastmasskanister vedelemas, ilmselt on olnud ka varasematel aastatel siin küljes mingi pinnale ulatuv poi. üks suur paksust plekist kate, mis on oma koha pealt ära tõstetud ja seisab serva peal püsti seal kõrval ja mind iga kord natuke hirmutab ja kummitab, kuna tundub, et ta liigub, ongi tegelikult üsna vähe kusagil kinni. ja ka muud plekid ja piirded on üsna pehmed juba. seda paremini mõjus mõistlik hunnik tina vöö peal, mis lubas täitsa vabalt kuivast õhku välja lasta, kui tahtsin, ehk siis hea ujuvus – polnud mingit vajadust kuskilt tuge otsida.

seekord oli kuidagi rohkem aega rahulikult vaadata asju ja ka orientatsioon ei kadunud kuskile, all oli alati aru saada, kust poolt tulime ja mispidi kopp üldse on. ja ma olin millegipärast arvanud, et ta on nokaga ida poole, aga oli hoopis läände. seal noka peal on need sangad või redelipulgad, kus ma paaril korral kergelt positiivsena istunud olin varasematel kordadel, ise kätega redelipulkadest kinni hoides. oeh, näe nostalgia juba.

vahtisime neid suuri trosse ja hammasrattaid ja elektrikilpi ja seda “tuba”, kus elektrimootor seisab. komandosillal ehk kabiinis on kaks võimast pedaali. miks neid kaks on – kurat teab. ja katusel vedeles üks väljavenitatud läikiv karabiin või link või d-ring ja üks särav 20 sendine. need jäid sinna, näis kui kauaks…

tagasiteel enam ei viitsinud kompassi nii täpselt jälgida, polnud ka oluline kallakuni välja ujuda. leidsin mingi suurema hunniku, ujusin sinna peale ja jäin pidama. martti möllas oma laugest tõusust tingitud ujuvuseprobleemiga – siis ei voola õhk jalgadest üle kere õlaklapi kaudu välja vaid tuleb ainult kere ülaosast ja jalad jms jäävad “kergeks”. tore oli seekord ise olla observeerija rollis ja vaadata kuidas mees võitleb. aga sai lõpuks hakkama, ujus hooga alla, keeras end püstiasendisse ja lasi õhku välja. niimoodi paar korda ja oligi jonksus.

proovisime üles minna õhujagamisega. keegi muidugi ei koputa ja näita, et nüüd on õhk otsas ja anna juurde, vaid visatakse oma regu suust minema, siis hakatakse minu lisaotsa sikutama, mis muidugi ei tule nii kergelt nagu oodatud. siis ei ole ta õiget pidi ja siis selgub, et kui ta õla alt kulgeb, jääb volla lühikeseks. ja isegi kui ma käe üle volla tõstsin, siis tuleb ta mul ju vasakpoolsest regust (v-ventiil) ja jääb mingi 15 sentimeetri jagu ikka lühem kui ühe reguga konfis. varem nigu ei mõelnudki sellele, nüüd siis teab. hingasime paar sõõmu, kõik oli rahulik, läksime üles ega kohanud kedagi…

kaldani oli tsimarukene maad veel ja olime natuke kõrvale kaldunud. tulime siis mööda kaldus seina, põhjast leidsime veel natuke raha, õlut ja kalu.

mõned uited sellest korrast:

• vahepeal, kui marttil maskiga probleem (pidevalt puhus tühjaks seda) oli ja kui seda õhujagamispulli tegime, siis jäin mõttesse, kas ma ikka juba olen valmis suuremaid sügavusi vallutama, kus niisuguste asjade esmakordseks kogemiseks pole parim aeg ja koht võibolla;
• nö juhtija olla on natuke lihtsam kui järele ujuja – saab tempot regullida, samas on kuidagi imelik lihtsalt ringi vaadata, sest miskipärast ei tahaks jätta muljet, nagu oleksin eksinud, mitte et selles midagi imelikku peaks olema
• konsoolikompass on jama. kui konsool on otsapidi vesti küljest lahti ühendatud, et saaks kompassi vaadata, siis jääb ta pärast lollakalt töllerdama. eriti nõme oligi lõpuks lahtise konsooli ja lisaotsaga ujuda nagu mingi kaheksajalg. peab randmekompassi hankima kindlasti.
• regude konfi tuleb natuke ringi leiutada. ilmselt vesti voolik toetas terve sukeldumise aja vastu kukalt ja jättis omale kuidagi räpaka konfi mälestuse.
• lisaregu tuleks kah kuidagi teisti kinnitada, et ühe ropsuga lahti tõmmata annaks, praegu on vollik pooleks keeratud ja õla peal läbi d-ringi torgatud.

teisel katsel õnnestus uuendada blogitarkvara wordpress versioonilt 1.5 uuema, 2.0 peale. manuali järgi tehes justkui uuendas ilusasti ära, aga pärast ei lasknud ühtegi kasutajat piisavate õigustega sisse. ja ka käsitsi tabelite sisu üle kandes hakkas pipardama, kui kasutajad ringi tõstsin.

uue versiooni admin pool on tublisti edasi arenenud, enam ei pea html tage kasutama vaid lihtsamate vormindusnippide jaoks on nupud, nagu ms wordis. pilte saab vist ka otse uploadida, ei pea enne ise kuskile üles riputama ja siis teksti sisse urli kopima. selle tülikuse tõttu seni nii vähe pilte ongi.

noh ja vana versiooni jaoks tehtud välimuse ja keelepakk näivad ka päris kenasti toimivat.