ull blog

kiirelt mõned mälestused esimesest rescue diveri basseinitunnist:

tegelt mulle sombune ilm meeldib – õhk on niiske ja värske…

aga selle värskuseloori taha peidavad end igasuguse nõmedused ja ohud.

sõidad linnas õhtul rahulikult autoga, ei ületa kiirust, klaas on puhas, ei näpi telefoni ja noh üldse, eeskujulik autojuht vahelduseks. ja siis äkki märkad, et ülekäiguraja peal on meisterlikult tumehalli ühtlasesse tooni maskeerunud vanamutt, muidugi ei mingit helkurit ega heledamat laiku – veatu kamuflaaž. ta on juba poolel teel, pidurdada enam ei jõua. huhh, jutt käib üle selja, jalg lendab pidurile, siis hakkab suust roppusi tulema ja jalg vajutab gaasi, enne korraks mõtled veel, kas läheks välja ja lööks vanamuti lihtsalt maha, kui ta juba kord surema otsustas hakata…

vähemalt vanamuti õigustus oli osaline tänavavalgustus ja ülekäigutee. kuid sõpruse puiesteel juhtus umbes sama asi, ainult et inimene oli umbes kahe rea vahepeal. muidugi taas ei mingit helkurit. seisab seal, näeb autosid ja arvab ma ei tea mida. aga kui mina olekin tahtnud rida vahetada, siis…

kui linn jaksab igale pensionärile 500 krooni visata, äkki leiab võimaluse ka kõigile tasuta helkuri kinkida?

kuigi ma ei usu sellesse – kes ikka ei näe vajadust, see jätab helkuri koju, isegi kui tal see olemas on. sellistele ei aita muu, kui lihtsalt korralikult peksa anda. seaduse järgi peaks nad ju trahvi saama? või mis toimub? ilge isu on väikest omakohut teha igatahes…

- mida kuuled?
- midagi.
- ma ka, aga vahepeal sadas vihma plekkatusele.
- n2!

käisime pakri panga peal sukeldumas. või noh, all ikka. vanad sukeldujad juba, enam ei ajanud kiirustades kama selga ja jooksuga vette, kus siis keel kolaki vesti peale kukub lõõtsutamisest. ikka tasa ja targu ja väikseid pause tehes. madalas vees jalutades ka läbi kõrgema laine enam ei kõndinud vaid sai kahe jalaga maas seistes oodata, kuni laine mööda läheb. aga kompuuter jäi muidigi ikkagi koju.

vesi oli alguses suht sogane, tuli minna kontaktis. ja üsna pikalt, kuni kusagil 5-6 m peal hakkas selginema ja lõpuks alates 9 m läks üsna järsku täitsa selgeks. kohe täitsa. vesi oli läbipaistev. 10-15 m oli seda nähtavust kindlasti. niiet seekord oli termokiilu asemel nähtavuskiil. võisid tõsta pea udusse, kus ei näinud enam suurt midagi, üks meeter allpool on aga kõik jälle selge.

need veealused pangad on ikka ühed huvitavad asjad. seekord just mõtlesin, et mispoolest nad siis maapealsetest erinevad. ilmselt põhiline vahe on see, et maa peal kasvavad igal pool taimed, kuid all on taimi vähem ja näed puhast kivimit laiumas koos kõigi kihtide ja murdudega.

üldiselt on vee all üsna vaikne, kui just parasjagu ei hinga. vahepeal on kuulda, kuidas paarimehe regu esimesest astmest õhk vuhinal voolikutesse voolab. aga selleks peab ekstra kuulatama, sest pidevalt hingates matab mulinate kolin sellised pisemad helid. kuulatamisega juhtus seekord üks imelik asi. kuulen justkui pladiseks midagi. nagu vihma sajab plekkatusele või aknaplekile. tekkis kerge ärevus, kas nüüd siis läksin lõpuks päris lolliks? igaks juhuks uurisin paarimehelt ka, kas see midagi kuuleb. kirjutamise ajal jäi aga heli kuidagi vaiksemaks. paarimees vaatab lolli näoga, kirjutab vastu, et ei kuule midagi, arvab et mul on n2 peas, lämmastikunarkoos või nii. see pidi muidugi nali olema, aga ei tundunud hetkel sugugi naljakas. oma telefoninumbrit mäletasin laksust. ujusime edasi. ja jälle läks heli tugevaks. no nüüd kuulis seda ka paarimees, kes joonistas näpuga trapetsi. laevamürin. need laevad sõidavad sealt lahest läbi mingi 3-4 km kaugselt minuarsut, aga juu siis tõesti levib heli vee all nii hästi.

lestasid ja muid kalu seekord näha polnud, ainult mingeid unesegaseid meriklike, kes näevad välja nagu poolläbipaistvad suured prussakad vms. väga uimaselt liigutasid jalgu ja kui lahti lasta, siis ei ujunud. isegi end õiget pidi keerata ei suvatsenud. täitsa mõttetud tüübid.

paldiski basseinis taaskord. seltsiks tädipoeg, keda litsentsist veel vaid meretunnid lahutavad.

varustus oli seekord ultra-light – 6 liitrine 300 bar balloon, vest, regu, mask ja lestad. asjad olid kodus kokku kruvitud, niiet kohale läksime lihtsalt akvalang näpus nagu mingid suvitajad.

vees erilist vahet ei tundnud, pigem ikkagi sellest palja naha peal vesti kandmisest, sest see pole ikka päris õige tunne. lahtise kannaga lestad palja jala otsas on kah nagu on. vee läbipaistvuse ja põhja koostise poolest polnud avaveekoguga erilist vahet enam, tiba soojem ainult.

läksime rahulikult alla, teisel esimene kord ikkagi sellises üüratus sügavuses (3,2 m). all vahtisime niisama ringi ja timmisime ujuvust ja vahtisime jälle ringi. kohalikud suplejad ei pannud meid ka enam tähele, kargasid seal jalad ees mauhh ja mauhh vette, nagu poleks nende asigi. no muidugi alfa lippu meil ka püsti põlnd, niiet oma viga. mõni sisse kargav tibi paistis päris kobe, seega ei kurda.

ujuvusega sel paarilisel ei paistnud mingit probleemi olema ja see muidugi ärritas jõhkralt. lõpuks ei suutnudki vastu panna ja kahmasin ootamatult regu ära talt. ei teind nagu väljagi. järgmiseks tuli võtta mask. no siis läks parajaks kähmluseks kätte, mul kisti kah mask eest ära ja alul ei saandki aru kuhu see kadus. olukord rahunes. andsin võõra maski tagasi ning leidsin ka enda oma, see oli lihtsalt pea peale asetatud mulle. avastasin täna, et maski saab lihtsalt õiget pidi ette vastu nägu panna ja tühjaks puhuda, rihma võib esialgu rahulikult hõljuma jätta. paarimees sebis muidugi kauem, jumal tänatud, ja selle käigus kippus ujuvus käest ära minema. rippusin siis tal vesti küljes ja tirisin allapoole, et välja ei lendaks. aga sai ette oma maski seal kaaluta olekus ja polnd häda kottigi.

ei saa jätta mainimata, et ka äratulek oli kerge kamaga hoopis teine tera. tavaliselt tassiks kaasas nagu tervet maakera, nüüd aga vaid väikest kuud.