aastavahetus kõlab sel aastal nagu wordis page break. seekord see kontseptsioon, et miski ühtlane ajavoog katkeb ja algab uus, mulle ei meeldi. mulle meeldib see mis on kuidagi märkamatult pihta hakanud ja kestnud. selline ühelt poolt hea ja rahulik, teiselt jälle huvitav, põnev ja väljakutsuv mõnus ajarull.
viimati olin seal paldiski basseinis ühes oma owd kursuse tunnis. pidin vist vesti seljast ära võtma ja tagasi panema ja see tundus hull stunt! seekord oli kama juba põhjas kui basseini serva pealt vette hüppasime, all regu ja maski ette panime, vesti selga ajasime, lestad otsa, korra ujuvus neutraalseks ja siis jälle seljast ära ja üles tagasi.
tõtt-öelda olin ma enne sukelduma hakkamist arvamusel, et igasugused maskid ja prillid on mingi narrus. sellest, et nendega vee all paremini näeb, polnud erilist aimu. polnud muidugi ka sellele mõlenud. ujunud olin ikka silmad lahti ja eks midagi hägusalt vees ikka ju näha oli.
nüüd, mõnda aega maski ja fokusseeritud nägemisega vee all olemise järel tundub aga palja silmaga vee all millegi nägemine täielik müstika. mina ei tea mismoodi teised said kõigepealt maski ette ja siis regu otsima hakkasid, mina vist leidsin hingamisotsa üles ainult tänu natuke eristuvale kollasele voolikule. esialgu sai regugi valetpidi suhu pistetud ja siis ei saanud sealt kuidagi vett välja. hull luristamine. maski puhastamine selle lurina saatel oli sama ebamugav. lisaks kippus vett ikkagi ninna kah ja oeh, ühesõnaga paras pein harjutus. hea et sel hetkel kui mina proovisin, kaamerat vees polnud. sealt oleks tulnud väga piinlikud kaadrid.
õnneks sellega kõik ebameeldivused ka lõppesid. sain lihtsalt teada, et need on nõrgad kohad ja tuleks natuke harjutada (ilma maskita hingamine jms).
nojah. tasakaalustamise teema sedasi on ka pull. sukeldud mask ees alla. leiad mõne regu. hingad mõnda aega ja siis lähed üles. õhk kopsus ja suus tõesti paisub ja mulle jätkub kauemaks. kõrvad muidugi teevad, mis nad tegema peavad. krõbisevad ja sulisevad.
vee all plastpudelist joomise juures on kõige raskem ärajoodud vee asemele basseinivee sattumise vältimine. kolmekesi me sellele pudelilel päkad silma panime. lõpuks oli aga ikkagi pudel poolenisti täis.
seekord müdistasime ujumisriiete väel, pärastpoole panin mõned kilod vöö peale ka, et paremini põhjas püsida. kunagi peaks ikkagi proovima ka kalipso ja raskustega seda värki, sest kalipsos sarnaneb see kõik päriselusituatsioonidega natuke rohkem. ja liikumine on raskendatud jne. tegelt on huvitavaid harjutusi, mida seal katsetada saab, tõesti rohkem, kui esmapilgul võib tunduda. all varustuse vahetamine. ja seda näiteks ühest regust hingates. hullumeelsusel ei ole piire!
taaskord juba tuttaval koljunukil. ühel vaja lihtsalt uut kaamerakarpi katsetada ja teisel niisama sukelduda.
plaan oli sihuke, et mina üle 30 m ei lähe. kes tahab, see läheb reeli otsas ja mina passin ja kerin reeli. ja noh et väga kauaks alla ei jää ja et hiljemalt 80 bari pealt hakkame üles tulema.
ilm oli õnneks tuuletu, luuletama ei hakanud, asjad kokku ja vette. kivid raisad olid üsna libedad, ikka täitsa libedad. vees seistes kenasti tunda, kuidas vesi jalgu jahutab. nägu vette pannes lõi kah külm põmmdi. aga noh, ei midagi erilist, nagu äntus.
ujusime siis kuskile 10 meetrist allapoole. paarimees näitab, et noh kallak!, mina lugesin aga, et kallak? näitan okei ja uhame edasi. ühtäkki saan aru, et oleme juba järsema kallaku peal ja jään mõtlema, et mismoodi siin pidama saab ja kuidas see reeli ühendamine välja näeb? nõuan peatust, et saaks reeli ära ühendada ja paari meetrise lõtku otsas alla minna. ja ega ma kellelegi muidugi seda plaani lahti ei seletanud, paarimees sai aru et mulle sügavusest aitab. aga see selgus hiljem.
oh häda! sedasi jalad ülespidi või mis iganes pidi olles ja põhja puutudes vajub selga liivapilv. ja seal oli juba piisavalt pime ka, igatahes ilma lambita ei näinud midagi teha. no ja siis hoiad seal lampi, jälgid et alla ei kukuks ja üles ei kerkiks, otsid paarimeest ja sebid reeliga. alguse kerisin kohe uljalt paar tiiru ilma nööri otsast tõmbamata, selle tulemusel kukkusid need paar keerdu nööri lihtsalt pooli pealt vända peale ja siis nöörist tõmmates läksid sõlme. vinge.
vaikselt tekkis tahtmine sukeldumine pooleli jätta ja teha midagi, mis paremini välja tuleb. sebisin siiski reeli korda ja andsin paarimehele. too kinnitas üle, et ma jään siia ja ta läheb käib allpool ära. heaküll siis. sügavus 20 m. edasi vedelesin seal oma peale pressivas liivapilves, vaatasin kuidas reeli vänt pöörleb ja nöör jookseb. vahepeal tuli mõte, et on ikka pime küll ja hirmus ja… sain aru, et mõtlemine ei ole hea, vaatan parem kuidas reel pöörleb ja nöör jookseb ega mõtle midagi.
ühel hetkel lakkas vänt pöörlemast. proovisin natuke tagasi kerida. tuli. edasi lihtsalt kerisin. kerisin ja kerisin ja nihkusin ikka tasapisi liivapilve eest ära, kuni kuskilt mustast sügavikust hakkas paistma õrn valgus. paarimees ilmus oma kaamerakarbiga välja. vaatasime siis seda, väike tilk oli ikka sisse pressinud.
üles tulime aeglasemas tempos. ja nigu ikka, lapiti tulles ikka jalgades vist rohkem õhku ja lihtsalt vasakut külge ülespoole keerates ventiilist mingit õhku ei tule. ei tulnud ca 10 meetri jooksul. siis tiba tuli, aga ikkagi kuidagi ebamugav. õnneks on põhjas kiva küll, üks jälle pihku. 5 m peal ohutuspeatuses mõtlesin suures pool-ebaõnnestunud sukeldumise ahastuses välja päästva plaani… ja joonistasin tahvlile maja. hea jobu.