ull blog

paarimees testis oma uut videokaameraboksi ja mina vahtisin niisama ringi. tempo oli päris kõva ja nähtavus päris kehv. see-eest õnnestus korra kellegi lestaga vastu pead ja üle näo saada niiet regu lõbusalt freeflow’tades jeehat lendas. õnneks see apeksi hingamisots puhub üsna tagasihoidlikult ja väänlevat, pahisevat tuletõrjevoolikut ei tekkinud. koputasin sõrmega otsale, keerasin otsa tagurpidi ja pistsin suhu tagasi. omal ilge muig peal.

teine tore moment on meeles ühe huvitava objekti juures, mida filmida taheti. passisin natuke eemal, et mitte muda üles keerutada. vahin seda vidinat ja märkan, et selja tagant vajub vaikselt-vaikselt ikkagi peale kõrge tolmupilv. hirmus kahju küll, aga teha ei saanud midagi. vaatad niimoodi rahulikult kuidas pilv objekti ühe huvitava külje sisse mässib.

nähtavus läheb jah aina kehvemaks. mina ei tea kuhu ta läheb, aga ära ta läheb. võibolla on valgust vähem kui suvel ja varasügisel, aga juba 2 meetri kauguselt hakkab paarimees ää kaduma. pole muud, kui sabas püsida ja peale passida, et vastu molu ei saa okok, tegelt tuleb käia kõrval mitte järel.

me oleme nüüd parajad morsad.

viimased veeskäigud on olnud natuke teistsugused. tulevad tüübid kokku, kama kokku ja vette. uimerdamist on vähem ja kasulikke nippe ja trikke ehk teatud vilumust on tekkinud.

kogemuse, enesekindluse ja ülbusega on aga tulnud ka natuke hajameelsust ja tähelepanematust – njah, loodus hoiab asjad tasakaalus.

kui kuiva ülikonna õmblused ühest kohast üle teibiti, et sealt enam vett sisse ei tuleks, siis järgmisel sukeldumisel olin kinnastega kuidagi hooletu ning tasuks märgade käte ning käsivartega sukeldumine. aga imelikul kombel siiski all külm ei hakanudki. ebamugav ja harjumatu ainult.

järgmisel korral olid ka kindad natuke kindlamalt kinnitatud, igati seo ja kuiv – see-eest ununes aga kompuuter autosse. alla minek kuidagi naljakas selleta, aga sai ilusti hakkama.

aga morsatunne tekib hoopis sellest, kuidas peale sukeldumist tuleb nentida, et mingid pisikesed ebamugavused ja isegi üsna karm ilm ei suuda elamust rikkuda. lisaks veel meeldivad üllatused tehnoloogiavallast ning minumeelest küll väga jõudsad edusammud allveeorienteerumise- ja topograafia osas. tasahilju loodan, et noist viimastest ühel päeval loo põhisüüdlane ise paar rida kuskile kirja paneb.