ull blog

alajaama täna ei leidnud.

jutt on muidugi rummu karjäärist ja sinna uppunud asulast. kus seal täpselt mis on, ei saa veel ise ka aru. iga kord, kui käime, siis ikka millegi otsa komistame. igasugu masinad ja nende osad, mootorid ja rootorid, autokered ja käruraamid, suured hammasrattad ja trossikuhjad on tavaline asi – eks keegi on nad sinna jätnud. siiski on üsna veider kohata vee all silikaattellisest ehitatud või ehitama hakatud rajatisi. mis ta täpselt olema pidi, ei saanudki aru, kohati nagu laburünt lõbustuspargis. pakutavad atraktsioonid seekord järgmised:

tõrvapada – võtta üks vana tõrvapada. panna see omale pea kohale või pähe. hingata. pada tõuseb lendu ja lendab minema. mõne aja pärast läheb aga ümber, õhk kukub välja ja pada langeb udusulena alla tagasi. püüad kinni ja ulatad järgmisele.

mõõgavõitlus – kaks töömeest ilmselt olid jäänud suitsu tegema ja jätnud seina äärde vedelema kaks töökorras raudkangi. kumbki mängija võtab ühe improviseeritud mõõga ja võitleb.

kiusatuste rada – õhku on järel juba parasjagu niipalju, et kuidagi napilt-napilt ujudes kaldale jõuda. teekonnal kohtad palju huvitavat träni. lahti võetud traktorimootor. automootor. mingi suur kompressor. üritad neist mööda ujuda ilma eriliselt aega raiskamata. tahaks nagu uurida ja vaadata, aga õhku tahaks nagu ka hingata.

vahepeal proovisime selle dekopoi moodi asja ära. pael läks muidugi kohe sõlme. aga pinnale ta läks ja kukkus seal ilmselt külili, kui nöör lõdva. pingule tõmmates sai sealt aga hoida täitsa rahulikult ja 5 meetri peal 3 minutit vedeleda polnud eriline probleem. seda nöörivärki peab harjutama veel.

ühe illegaalse sügavsukeldumise tegelikult olime varem ka teinud, nüüd siis nii nagu peab, puhtalt ja kuivalt. eile tuli natuke teemat studeerida ning hakata vaikselt oma nõrka keha katsumuseks ette valmistama – alkoholi ja kohvi eriti tarvitada ei soovitata.

sügavsukeldumiseks nimetatakse hobisukeldumist vahemikus 18-30 meetrit. meil oli plaanis kuskile sinna 20-25 kanti minna.

päev algas lootusrikkalt, kama autosse tõstes riivisin sõrmelt tibake nahka maha, tuli plaasterdada. järgmiseks jäi paat hiljaks ja siis ei tahtnud ta käimagi minna. enne kama selga ajamist selgus, et üks mu esimese astme regudest on sõelapõhi – eelmisel õhtul tõstsin natuke voolikuid ringi ja peale viimast, edukat, konfimist ilmselt ei keeranud asju kinni.

närvi ei ajanud, õnneks oli paadis kellelgi näpitsad ja isegi 5mm kuuskantvõti. mida kõike seal veel võis olla…

allaminek oli seekord mõnus – mööda ankruköit. tasakaalustamine esimesel kümnel meetril natuke võttis aega, aga edasi oli kõik ok. ega ma päris täpselt ei teadnudki kui palju seda sügavust selles kohas oli. ühel hetkel olime eelmiste paaride peakohal. väga ülbe tunne oli väljatimmitud neutraalse ujuvusega jääda lihtsalt hõljuma ja põhja mitte puudutada.

nüüd siis tehti meile puust ja punaselt selgeks, mispärast see sügavuse piirang alguses peale pannakse. ülesanne oli lihtne – kui instruktor näitab mingit numbrit parema käe sõrmedega, tuleb sellele üks liita, kui vasaku käega, siis üks lahutada. ega ma seda lämmastikunarkoosi väga ei alahinnanudki, kuid väike üllatus oli ikkagi, kui esimese raksuga instruktori parema ja vasaku käe segamini ajasin. kindlasti ta irvitas seal omaette sel ajal.

harjutuste lõpuks oli vesi ümberringi piisavalt sogane, niiet peale paarimehe enam kedagi näha polnud. ujusime sügavamale. langus oli päris mõnus ja varsti seisime taas 30 meetri nähtamatul piiril. võrdlesime sügavusmõõdukeid – sama värk mis eelmine kord, kõige suuremat sügavust pakkus kompuuter, seejärel minu cressi konsool ja viimaseks paarimehe aqualungi konsool. vahe ca 3 meetrit.

ujusime mööda põhja ülespoole tagasi, aegajalt pidin kuiva ülikonda ventileerima, sest seekord ujusin neutraalselt ja ei roomanud mööda põhja. natuke kahtlane see asi mulle tunduma pidi, sest olin põhjast ühe rusikasuuruse kivi lisaraskuseks taskusse pistnud.

sujuvalt ca 20 meetri kanti tagasi ankruköit otsima. aga ei leidnud. ilmselt oli lämmastikunarkoos nüüd nii palju väiksem, et taipasin lisaraskuseks natuke kogukama kivi omale vöö vahele pista. see lauget põhja mööda kuivaga tõusmine on igavene niru värk.

5 meetri dekopeatus on sügavsukeldumise puhul väga soovitav, ah ok, nõutav. kolm minutit niimoodi seal ilma köieta hõljuda oli paras katsumus. ujuvus enamvähem ok, regullisin hingamisega, aga nagu sellega on, kui hakkab minema ühele poole siis paneb paraja inertsiga veel mõnda aega. täitsa ära tüütas. aga hakkama saime. pead pistsime veest välja mõni-viis meetrit paadist.

ilmselt dekopeatusest tõustes olin hooletuks muutunud ja käsi ülespoole hoidnud, varrukatest tungis õhk läbi mansettide kuivadesse kinnastesse, need nägid välja michelini mehikese moodi. lõpuks tuli pinnal üks kinnas lihtsalt otsast ära.

niiet see sukeldumine lõppes üsna õnnetult – üks käsi sai märjaks.

üsna segaseid ja arusaamatuid radu pidi sattusime oma sukeldumisvarustusega veskijärve äärde. ilm oli üsna tuuline, aga et kohale sai tuldud otsustasime ikkagi varustuse märjaks teha.

vesi madalas peaaegu rabajärves oli pruun. nähtavus paarkümment sentimeetrit. sügavust kaelani. sukeldumiseks täitsa sobimatu koht.

maski külge kinnitatud uue kerge lambikese abil võis siiski kompassi näha ja orienteerumist sai harjutada. lisaks paistis naatukene päikest ikkagi läbi ja ka päikese asukoha järgi andis ujumist proovida.

kõige huvitavam oli aga siiski väike ujuvuse harjutus. viskad lihtsalt selili ja vahid lakke. ujuvust reguleerid ainult valguse järgi. põhja ligidale vajudes läheb lihtsalt tuba pimedaks. hingad sügavalt sisse, ootad natuke ja vaatad kas läheb heledamaks või mis. ei midagi mõistlikku.

olematu nähtavusega vees freeflow regust hingata on kah pull. lisaregu leidmine ja tagasipanemine kobamise peale võttis samuti aega rohkem kui arvanud oleks.

normaalne.