ull blog

hüppepaus kestis seitse nädalat. vahepeal lihtsalt ei olnud isu ja ma ei tea kuhu see kadus. aga nüüd tuli korraks tagasi, tegin vvh ja läksin kuusikule.

tuttavam rahvas vaataski juba imelikult, et noh mis nüüd siis lahti, eks endal oli ka tiba imelik. panin end kirja ja hakkasin kama selga ajama. naljakas värk, kuidagi vähevõitu seda. ja kerge! mugav selga ajada. trackid ja automaadid sisse, pinnid ja meduusid korras, padjad paigas. mis siis ikka.

varmar otsustas kohe, et noh tuleb ikka mingi vei ära teha, mri astus ka ligi, ning rahuliku 4-way plaaniga me lennukisse läksime. olin meeleldi nõus baas olema.

lennukis, enne kui liikuma hakkasime, läks ühel ppk-u mehel automaat käima ja pani plõksu ära. kurva näoga lonkis meduus kaenlas minema.

välja, varulla kohe ligi ja tuli pehmelt külge. tundus, et kergelt pöörleme. mri tuli päris hea hooga, fleeris parajal kaugusel hoo maha ja tuli külge üsna enesekindlalt. margusjat ei näinud. lähenesime pilvele, selle taustal oli kerge pöörlemine veel paremini näha. läbi pilve, käisid 1500 piiksud ja rahvas kimas minema. träkkisin kah, päris mõnuga. tavaliselt on see osa kõige pingelisem mul, ei näe ju kõrgust ja vaatamisega jääb träkk kuidagi pooleli. seekord sain kuidagi träkki katkestamata vahepeal kõrgust vaadata. 1100 lõpetasin, vehkisin ja viskasin mingis naljakas veerandpüstises asendis. vari läks lahti üsna kiiresti, aga mingit rõvedat pauku ei käinud ja pidurdus toimus üsna sujuvalt. mingit pööret ka ei visanud, isegi ääretorud olid lahti. lahe!

eelmine hüppaja oli pidurid kuidagi naljakalt sidunud, harutasin tropilõtkud enne lahtitõmbamist togglede vahelt lahti. vaatasin, et toggled on aasades kuidagi üsna tihkelt kinni, kõrgust oli, tõmbasin lahti, tulid ilusti.

lennuvälja selles otsas olen maandunud enne vaid ühe korra, eelmisel aastal vist, ja seal kõrges rohus tegin oma kolmest kägarast teise. tuult praktiliselt polnudki, fleerisin tiba kõrgemal, vedasin mõned head meetrid jalgu mööda heinakõrsi nagu mingi vanem svuupar.

kunagi hüppan veel.

esmaspäeva hommikul heliseb telefon – kas jõkke oled sukeldunud, aga kas tahad? eino muidugi ma tahan jões ka sukelduda, miks mitte.

tulihingelised kalamehed sõitsid pisikese kummipaadiga mööda jägala jõge, kohtasid teel purret, üritasid paadi purde alt läbi pressida aga midagi läks ilgelt nihu ja kogu kupatus käis vette. udupeened ridvad ja värgid lendasid kus seda ja teist.

meie, st päästja ise ja mina, tema abiline, olime ilgelt põhjalikult ette valmistanud, lambid, köis ja nöörijupp kontakti hoidmiseks. seda, et jõevesi on sogane, aimasime.

vee asemel voolas 5 meetri laiuses jões koka-koola taoline vedelik. ta oli tõesti täpselt sellist värvi, läbipaistvus vast 20-30 cm. aga see kõik oli köömes, sest vesi jões voolas kiirusega umbes 1 m/s.

algatuseks seoti köie ots miski toika külge, hoiti sellest kinni ja üritati vee alla saada. naiivitarid – vool pressis köit pinnale ja kaldale, enamus energiat kulus vee alla saamisele ja köiest kinnihoidmisele. mina ei saanudki alla, täitsa konn. vool oli nii tugev, et käsi väsis köiest hoidmisega ära mõne minutiga. liikuv vesi tekitas lisaregu ümber sellise alarõhu, et tollest õhk muudkui voolas. peitsid sa ta taskusse või kuhugi mujale, ta lihtsalt voolas ja voolas, aga teha polnud midagi. mööda köit vastuvoolu end tirida polnud võimalik. õnneks leiti üks kahest päästetavast üles kalamehesaabastega roostikus soperdades, kalahullude tuju oli päästetud.

tõttöelda ei lootnud mina küll, et sealt veest midagi üles leiab. aga kuskil see jublakas peab seal ju olemas, ta on veest raskem ja kui aega ja jonni jätkub, mine tea…

õhtul ja järgmise päeva hommikul oli olemine üsna kahtlane, eriti nagu ei kippunud sinna tagasi, pea kah natuke valutab (höhö). aga päeva edenedes tuli julgus tagasi ja peavalu taandus.

teiseks katseks oli ettevalmistus natuke parem. ümmarguse langevarju rakmed, kolmrõngas, cut-away tross padjaga. ca 30 kg ületeibitud rauakolakas, millel rihmajupi küljes metallrõngas. plaan kasutad seda ankruna. julgestusköis ka igaks juhuks. lisaregud küljest ära kruvitud. ja lestadest loobutud.

plaanist kõrvuti pikkamööda allavoolu kulgeda lampide ja kätega põhja kobades läks luhta, kuna mina ei saanud oma lapiku metallplaadiga kuidagi alla. libe ja kerge. nii kui voolu kätte sattusin, kadus igasugune pidamine. ühesõnaga tuli uurida kordamööda. õnnetuspaigapoolse jõepoole läbiuurimisel tõususki see imeritv taas veepinnale. juhuuu!

kõigil oli rõõmu palju, a mul polnud, ma polnud veel sinna põhja õieti saanudki ja lihtsalt niisama jälle minema minna ei tahtnud. ülejäänud rahval ka kuskile kiiret polnd ja pealegi oli kadunuks jäänud veel natuke vähemolulist kola. minek oli ikka rohkem enda pärast.

teise raskusega sain ilusti alla. esialgu passisin suht paigas, sukeldumist see enam ei meenutanud, pigem nagu vabalangemises träkkimine. umbes samasugust survet, nagu vabalangemises õhk, avaldas see veevool kehale seal all. pea tuli igatahes hoida üsna madalal, et vesi üles ei pressiks. liikuda sai ainult külg ees või tagurpidi, selleks tuli leida jagadega kividelt tuge, et end paigal hoida, natuke kergitada kuidagi ja seda rauakolakat kõrvale tõsta. siis sai juhtuda kaks asja, kas kolakas sattus täpselt kuskile tugevalt paigas olevate kivide vahele, või siis mitte. sel juhul libisesid koos selle kolakaga tibake mööda põhja, kuni kuskile kinni jäid. libisemisega kaasnes mõnus liivapilv, lambivalguses paistis see nagu mingi hull liivatorm. kohati sai täiesti rahulikult paigal olla ja vedeleda. kustutasin tule ära, leidsin stabiilse asendi, lasin end lõdvaks. üllatavalt vaikne ja rahulik. ainult regu voolik vibreerib natuke ja väljahingatav õhk paneb ka ilge vulinaga mööda kaela alla.

võtsin eesmärgi ikkagi jõe teisele kaldale saada, ehkki kartsin küll, et jõe keskpaigas on vool veel tugevam ja seal polnud ka nii palju kive, vaid liiv ja väiksemad kivid. nii oligi. lasin mõned täitsa mõnusad liud. ise mõtlesin, et eino paanikaks pole põhjust, mis siis, et mingit kontrolli olukorra üle ju pole. otsisin tuge, sain paigale, harrastasin kruustangi heiteid, ise töllerdasin seal küljes nagu takutuust. mida kaugemale edasi, seda rohkem oli tunda ka julgestusköit, mis oli kinnitatud vastaskaldale ja risti läbi vee kulgev köis toimis omamoodi purjena.

jõe kumbagis servas oli meetri sügavusel selline ca meetri kõrgune muldsein, mis ilmselt enamuse ajast moodustab kalda, aga praegu oli see mingil põhjusel üle ujutatud. kui vastaskaldal selle servani jõudsin, siis polnud enam küll eriti kuskilt kinni hoida. püsti tõusta ei saa, vool pühib minema. kobasin käega seina ülemise serva peal ringi, hoidsin roostikust ja vinnasin end üles. õu jee!

tagasiteel oli plaan proovida ära cut-away süsteem. ankrul ja minul oli ju mõlemal köis küljes. alla ja kaldast tiba eemale, padja leidsin, aga kätte hästi ei saanud. eks ta oli natuke tugevamini ka kinni kui langevarjudel ja juu ma alguses kole ülbelt ühe käega sikutasin. lisaks oli sel vabaotsal üks pööre peal, mis hoidis kah natuke kinni. aga lahti ma ta sain ja panin sealt küljest jeehat. pingul köis ja kiire vool toimetasid mu üsna kiiresti kaldaäärde rahulikumasse vette.

jube kuradi kaif värk, tõesõna. mitte et see kõik mingi ilgelt mõistlik plaan oleks olnud ja mitte et inimene peaks ojasse ehk ojja kippuma, aga ikkagi on alati väike rõõm, kui saad toime mingi meeletusega. nüüd olen sihuke härg, et järgmiseks proovin ära süüa veoauto.

taas rummus. ilm tuuletu ja vesi sile ja kalda ääres hästi läbipaistev. keskpäev, päike keset taevast ja valgust ka palju. plaan ujuda rahulikult otse, ujuvust natuke julgemalt timmida ja lihtsalt ringi vahtida.

kui eelmistel kordadel läks rummus omaarust otse vette minnes siiski sügavamaks üle suurte kivide ja kändude, siis seekord läks lauge ja hästi sile kaldtee otse alla välja. mõtlesin juba et olen eksinud, aga see oli suva, sest sile kaldtee oligi parem. kalad suhtusid rahulikku kulgejasse samuti üsna sõbralikult. neile meeldib kõikse rohkem kuskil 3-5 meetri sügavusel, kus vesi on soojem. ääretult rahulik ja vaikne oli kõik. välja hingatud õhk, mis pinnale mullitas, tegi lausa ärritavat müra. aga ujuvus oli väga hea, vahepeal jäin seisma ja vahtisin lihtsalt ringi. ei vajunud ega tõusnud kuskile, õõtsusin hingamise taktis nigu vanem mees.

korraga hakkasin nägema mingeid imelikke asju, justkui mingid kaks 4 cm laiust linti jooksid otse ja nende vahel ja ümber selline paar meetrit lai lohistamise jälg. läksin vaatama, kuhu need lindid välja viivad. väike ärevus tuli sisse, äkki ekskavaatorini. ujusin aina edasi, kuni oligi mingi suur metall-lätakas. ilmselt oli seda veetud vms. erilist loogikat selles kõiges muidugi polnud. miks keegi peaks sealmidagi vedama ja tundus, nagu oleks need veotööd käinud peale ala vee alla jäämist. kuid kes seal vee all ikka enam midagi veab. selliste kahtlaste tunnetega asusin ümbrust vaatama ja silmi teritama. äkki näengi ees mingit pirakat asja. huhh, oligi see ekskavaator. miskipärast ajas see hirmu nahka väheke, hakkasin tiba hingeldama ja ujuvus või tasakaal kippus kaduma. haaran mingist servast kinni, et kindlam tunne oleks. hoian kinni ja hingan. jälle ehmatan, asi, millest kinni hoian, justkui liiguks või koolduks, äkki kukub peale, raisk? või hõljun ma ise. hull segadus. ehkki kuulen koputust paanikaosakonna uksele, jään ikkagi passima ja mõtlema, mis krdi värk see siis on. lõpuks selgus, et kui hoida vee all pead paigal ja lasta pilgul üle asjade joosta, siis murdumisnurk sileda pinnaga maski tõttu muutub, mida kaugemal klaas silmast, seda rohkem. ainult täiesti otse vaadates pole moonutusi, nii kui vasakule või kuskile kõõritad, siis kohe nurk muutub ja sedasi ringi vaadates tekib sihuke silmapete, nagu asjad liiguksid. seni olmselt olen alati peaga vehkinud ja polnud sellist efekti täheldanud.

selgus majas, kuid rahu ikkagi häiritud. tegin kopale jälle tiiru peale. on ikka mölakas ja suur küll. tõusin tiba kõrgemale ning kopakabiini katusel jälle vana tuttav kalaparv.

tagasitee valisin natuke eemal ja kõrgemal. tuli välja küll. lõpuks jõudsin mingite kivirahnudeni, ujusin nende kohale ning jäin sealset kalaparve passima. üritasin kõik liigutused teha võimalikult aeglaselt ja üldse võimalikult vähe liigutada, kaladele see meeldis. harjusid minuga jälle ära ning jätkasid oma toimetusi. krdi naljakas on ikka olla keset mingi kalaparve argisekeldusi. hästi omapärane ja tugev tunne. jätsin kalaküla omapead ja läksin eemale. ilmselt nagu igas ühiskonnas, on ka kalade seas selliseid, kes rohkem omaette eelistavad olla. suurest parvest tiba eemal oli üks teistest oluliselt suurem ahven. see oli neist ikka kõige targem kala, sellise piraka ja aruka mulje jättis. panin talle nimeks Vello.

pinnaletulek läks täitsa pekki, tõusukiirust küll ei ületanud, aga kontrolli alt kippus välja minema küll. üritasin küll õla pealt õhku välja lasta ja sealt seda ikka tuli, samuti kapuutsi alla kogunenud õhu välja pressida, pidin isegi natsa kätega end allapoole suruma. aga tõus oli vältimatu – no sitta kah. pinnale jõudes tundsin otsaees tuttavat valu, ikkagi tõusin liiga kiiresti ja ei lasknud rõhku rahulikult tasakaalustuda. nüüd on kindel – on vaja rohkem tina panna!

alates 18. juunist 2005 on siinkirjutaja näol tegemist sertifitseeritud sukeldujaga. padi open water diver nr 4159178. täna sain kätte ka seda tunnistava dokumendi.

nüüd saan ma igati ausalt ligi 70 riigis esindatud padi sukeldumiskeskustest kama rentida ja paarilisega sukelduma minna. või siis niisama osaleda sukeldumiskeskuste korraldatud sukeldumistel. owd litsents selle omanikust muidugi veel mingit aqua-herot ei tee, aga eks ülbata võiks ju selletagi.