vana peer
avastasin end rääkimas noorematele hüppajatele asju ning vahepaladeks mainima, mida ma kõike tean ja oskan (näiteks po-17 pakkimine), aga ise pole enam mõnda aega hüppama jõudnudki – väike vana-peeru hakatis valmis.
põhjus, miks näiteks täna hüppama ei jõdnud olid tühikud. olin kott õlal korteri uksel, üks jalg sees, teine väljas, kui toas lauatelefon helises. igaks juhuks otsustasin vastu võtta – selgus, et mingid uued mailiaadressid kellelgi ei tööta ja asjaga on väga kiire. jurasime ja jurasime, vahepeal pidin all ootava parasemu minema laskma ja hüppamisele kriipsu peale tõmbama, lõpuks siis torkas pähe lasta kliendil kontrollida, ega ta kasutajatunnuse lõppu lohaka kopipastemise tulemusel ülearuseid tühikuid pole jäänud. oli.
w said,
June 22, 2005 @ 11:33 am
eila oleks su po17 oskusi vajaka olnud, me haugiga kahekesi mõistatasime ja meenutasime – niiiiammu pole sedapakkinud, et ei uskunudki,e t seda kunagi enam vaja peaks olema…ma ei teagi kas nad lõpuks said need kotti v mitte…
ja kust sina üldse seda oskad?
ull said,
June 22, 2005 @ 11:50 am
kui need toodi siis huvi pärast pusisime ühe varulasega kuidagi kokku. algus läks pro-packi, sest maas siis ei osanud. slaiderisse mässimise osa jäi meil segaseks, selle panime vist ikka täitsa valesti. klappide lukustamine oli ka paras pähkel. sealt tekkis väike huvi ja kui nendega vette hüppama hakati, siis dill näitas kuidas tegelikult käib. simsoniga sai neid mitu satsi pakitud ja läksid raisad lahti ka. ise kahjuks sellisega veel hüpanud pole. ei julenud. nõrk.