ull blog

lõpuks on mõnes väliveekogus vesi piisavalt soe, et meid sinna sulitama lasta. rummu karjääris ca 15 kraadi. minule ei öelnud see muidugi mitte midagi, sest ma ei lähe ju sinna paljalt sisse ja kui soe mul parasjagu kalipsoga on, polnud õrna aimugi.

igatahes sadas vihma. lisaks basseinivarustusele oli peal ka kalipso teine osa ning selle võrra mõned kilod raskust ka rohkem. venitasin kuidagi saapaservad ülikonna säärise alla ja vees eriti külm ei olnudki. alguses, kui vett sisse voolas, siis oli muidugi imelik, aga see soojenes ja tähelepanu oli ka mujale koondunud.

einoh, vesi oli üsna sogane ja ega ta põhja jõudes (4-6m kallakul) selgemaks ei läinud sealsest solberdamisest. hoiad buddyst kinni ja näed teda, lased lahti, liigutad natuke ja juba ongi kadunud. heh, liigud tiba ringi, et kus ta siis jäi, korraga tunned, et takerdud kuskile, mingi põõsas. või suur kivi. ei ole enam nii, et vesi on seo ning selge ja saad täpselt aru kus oled. üksi üles tulemine selles segus oli veel kõige huvitavam. mingit reaalset võrdluspunkti pole. nigu kosmos. naljakas igatahes.

tegime harjutusi ja käisime paar korda üles-alla ning rahmeldamise tulemusel hakkas saapa säärest külma vett sisse voolama ning keha kippus jahtuma ehk teisisõnu, külm hakkas. enne viimast harjutust aidati servad uuesti vaheliti, aga ega kauaks sellest kasu polnud. vabakava vooru pidin seega vahele jätma. järgmiseks korraks tuleb varustust natuke ringi konfida, sest ehkki kõik muu on väga põnev ja uudne, siis külmetamine kipub kogu lõbu ära rikkuma.

vihma tilkus ka peale välja tulekut, oskamatus lisaks, ning peale kola kokku pakkimist olid ka kuivad riided poolmärjad, aga eks see käib asja juurde.

igatahes jäi sel nädal hüppamata. reedel ülbitsesin, laupäeval pirtsutasin ja pühapäeval magasin ainsa tõusu maha, kuni kuusikul säherdune tuul tõusis, millega andis võrrelda vaid selle tuule poolt kohale puhutud paksusid-tumedaid pilvi. vanarahvas rääkis juba ammu, et narri lennuvälja kaks korda, see narrib sind ühe korra vastu.

rapla ühisgünmaasium sai seitsmekümneseks. kooli on viimase viie aasta jooksul kõvasti renoveeritud ja natuke juurde ehitatud, üsna moodne värk, fuajees lai erkkollane trepp ja läbi 2 korruse avarus kaetud klaaskatusega. uus direktor on ka üsna sümpaatne.
üritus oli üldse organiseeritud väga moodsalt, natuke meenutas rokk-kontserti või eurovisiooni. käepaelad, turvamehed, konferentsjee-paar, huvitav instrumentaal ja minu keskmise kõrva jaoks päris heal tasemel vokaal. ning sinna kõige sekka veel natuke kohalikku poliitikat – vilistlaste kogu ja selle eestseisuse kinnitamine.

52 lennust oli kohal ca 25 üsna tuttavat nägu, ausalt öeldes ei oleks neist ära tundnud umbes viite. b-kaid oli vaid 4. meie, viiekümneteised, näisid kõik rõõmsameelsed ning toredad. sain jälile ka saladusele, kuidas paralleelikaid nii palju oli – c kasutas tehnika viimast sõna – oma meililisti. elementaarne. b klassil on ka tegelikult isegi veebileht olemas ja meililisti ka, aga no kus sa sellega, et annaks teistelegi teada.

lugesin kooli pealt kokku ka mõned langevarjurid: toivo, andreas, kadri, mambur, priit mägi, mustikas, jaago – kuusiku lähedus on oma mõju avaldanud. ja tõenäoliselt on arseni juures ümmargusega proovimas käinud palju palju rohkemgi. kuid ega see polegi oluline, lihtsalt meeldiv tähelepanek.

mina ja kool

• rapla ühisgümnaasium
• rüg 52 b
• kodila põhikool
• kodila 1990 lõpetanud

peale reedeõhtust viilimist oli kindel plaan laupäeval hüpata. asjad kõik õhtul valmis pandud jne. hommikul meelitasin varmari ka kampa, väike ring linna peal, tund aega hiljem lahkusime linnast. kuusikul oli rahvast hullupööra, ja nagu ka eelmisel ja üleeelmisel laupäevasel hüppepäeval, oli ka seekord tegemist arseniga lennukijagamisega ning elaki poolt õpilastele orienteeritud hüppepäevaga. paraku polnud kell 12 veel ühtegi hüppemeistrit kohal. igatahes see asi venis seal ja kogu orgunn tundus imelik – igalt tõusult oli ettearvamatu kohtade arv reserveeritud ja manifest ei saanudki toimida. jälle tekkis selline ebameeldiv tunne, kas ma pean hakkama siin trügima, tutvusi kasutades end arseni reserveeritud kohtadele suruma või mis. seekord jäi peale ikkagi südametunnistus ja langevarjur taandus. no kurat, mis toimub?

esimesele tõusule jõudnud hki maandus kuskile kaugele ja teda polnud veel tükk aega peale maandumisi näha. tuli kassatshekk ja ütles, et oli teine endal jala mingi mätta peal ära väänanud. kuidagi aeglaselt longates ta kohale veniski. aatomik tohterdas hüppeliigest aaloelõhnalise aerosooliga. siiski otsustas hki, et parem on rapla traumapunktis see asi üle vaadata. selleks ajaks olin tänasele hüppamisele juba käega löönud ja näis, et ega peale minu muud transavarianti polnudki võtta. lisaks teadsin ma umbes, kus see traumapunkt asub.
tehti pilt ja selgus, et sääreluust oli kanna kohalt killuke mõranenud. tehti kips. ennustati umbes kuuajast pausi igasuguses sporditegemises.

kargud kauples ühelt oma tuttavalt. viisin ta linna ära.

õhtul korraks kodilas viibides helistati sinna ja küsiti mind – traumapunktis oli üks kodila elanik mind ära tundnud ja proovisid telefoniraamatust leitud numbrilt kätte saada – suures inimesteparandamise tuhinas (peale hki oli seal üks pisike poiss, Tanel, kel oli ilmselt jalg liigesest päris väljas, niiet teda valmistati ette “õigeks väänamiseks” ning üks rästikuhammustuse saanud naisterahvas) oldi unustatud hki andmeid küsida – haigekassa jms.

naljakas, olin varemgi mõelnud, mis siis ikka saab kui mõni tuttav või isegi peaks jala murdma. kus see traumapunkt on ja üldse, mismoodi. noh nüüd siis tean. hkile head paranemist ja järelemõtlemist.

täna oli sel hooajal esimene hüppepäev, kuhu ma lihtsalt ei viitsinud ehku peale kohale tormata. vari oli kuskil teises linna otsas pakkimata. ise jamasin kella viieni kuskil tööd tehes ja juba kell kuus pidanuks olema kuusikul. muidugi ilm oli ka linnas selline kahtlane, akna taga pärnad ja kastanid koogutasid tuule käes. hiljem muidugi tuul vaibus ja oli väga kena ilm. aga siis oli juba hilja ja üle jäid ainult mõtted, et kas see linnas lorutatud aeg oli väärtuslikum kui kasvõi niisama lennuväljale vahtima minek, eriti kui transport oli olemas.

eile parandasin autot. õliradikat kinni hoidvast neljast kummipuksist olid 3 katki kulunud ja kinni hoidis vaid üks. kombineerisin natuke teistsugustest puksidest, mida poest võtta oli, uued. kasutasin akudrelli, kuuest puuri ja oma suurepärast võtmekomplekti.

õlifiltri vahetasin ka ise ära, ca 30 krooni maksva vidinaga sai vana lahti keerata. uue kruttisin niisama külge.

veeradika nurgast mingi kinnituskronsteini pesast ajab ka natuke vett välja vahel, veekindel liim selle lappimiseks on juba olemas, ükspäev panen külge.

see auto, 84 aasta golf-2 sai ostetud kiiresti ja soodsalt üheks aastaks. noh et kui aasta vastu peab siis on end igati välja teeninud ja võib värskema võtta. aga ta kestab sindrinahk, juba 3 või 4 aastat. jupid on sigaodavad ja tehnoloogia on piisavalt lihtne, et enamuste töödega oma jõududega või mõne sõbramehe abiga hakkama saada. ainult pritsungisüsteem on selline, mida ise ei tahaks käppida. või siiski, kõrgsurvepump on ka kunagi ise vahetatud.

tean, et ükspäev tuleb see ruun siiski pensionile lasta ja hankida mingi tiba moodsam sõiduriist. hakkan neist aegadest, mil ise õlitöid teha andis, tõsiselt puudust tundma.

kunagi oli mul ka selline jalgratas – turist. vahetasin tal ise laagreid, pedaale, isegi kodaraid. sel kevadel aga viisin oma treki alt tiba kõverdunud tagaratta veloplussi, kus see 50 krooni eest sirgeks aeti.

10 aasta pärast peab läbi ajama vaid tehishobidega, tehnoloogia on niivõrd keerukas ja arenenud, et ise ei saa mitte midagi tehtud. istud keset oma tehnikat ja arvad et oled õnnelik…

ähh, duke kelkis mingi mittemilliestki kirjutatud looga, lugu ise oli mis ta oli aga ta oli oma wordpressi peal elavale blogile pannud uue teema ehk väljanägemise. teadagi, selgus et ma ei suuda enam päevagi ilma uue teemata elada, üldse on imelik, et seni nii tavalisega läbi sai aetud.

sirvisin läbi vist sada teemat ja ainult üks neist meeldis, selle võtsingi.

lennuväljale jõudes ma tõusule saamisega väga ei kiirustanud. teised läksid ja tegid oma asju. panin end kirja järgmisele tõusule ja olin seal üsna omaette. uute inimestega way-desse väga ei kippunud, plaan oli teha üks rahulik hüpe ja tegeleda oma varjuga, vahepeal ju pea 10 hüpet teisega hüpatud.

minu suhe rapla koolikaaslastega on üks naljakas teema omaette, ühesõnaga enamusega neist ma kooli ajal ei suhelnud, tagasihoidlik iseloom ja bussigraafikud panevad 10 km kaugusel koolis käimisele kütusekriisi aegadel omad piirangud. üks selline kadunud paralleelklassiõde seisis harjutushüppe plaaniga minu kõrval.

ehkki ma ise olen samuti veendumusel, et plaan võiks olla valmis enne joonele minekut, aga peab olema valmis enne lennukisse astumist, sai see plaan kinnitatud teel joonelt lennukisse. Kadri oli tegemas elu esimest dive exitit ja tahtis õhus lihtsalt pöördeid harjutada. 4 km loa saamiseks olid kompleksid ja asjad juba varem tehtud. ilmselt polnud ise oma sooritustega veel rahul.

välja läksin rambist selg ees. nii säilib silmside lennuki ja sealt järgihüppava rahvaga. mõni hetk peale mind oli ta väljas, palju ilusam exit kui minu esimene… hm, ka teine ja kolmas dive exit. selili ja tagurpidi kuidagi ära ei pööranud, tibake loperdas ainult. nihkusin natuke lähemale ja olin väga meeldivalt üllatunud, et sain lennata väga mugavalt samal levelil. st ei pidand eriti pingutama, et kiiremini kukkuda. kukkus ilusti otse. ootasin pöördeid. ei tulnud. tegin ise ühe 360 kraadise. siis tegi ka tema, sai ilusti pidama ja püsis kenasti paigas. nii ka järgmiste pööretega.

piilusin vaikselt lennuvälja, et kus suunas oleks mõistlik pärast eemale udjada, mina olin lennuraja pikiteljest natuke kaugemal, seega träkkisin 1500 peal selles suunas risti rada. 1500 pealt träkkimine on mõnus, aega on küllalt. avamismärguanne ja meduus tuulde, esimene tõmme oli palju teravam kui viimati hüpatud raveniga, ääretorud muidugi kinni, aga see on juba vana nali.

maandumiseks oli kaks võimalust, kas ruleerimisraja ja kraavi vahelisele muruplatsile, mis on lennujaamale lähemal, aga see-eest lähemal ka turbukaid tekitavale betoonile, või siis kraavi ja lennuraja vahele, mis on suur ja lai muruplats ja turbukaoht väiksem. seekord otsustasin rahulikuma õhu ja pikema jalutuskäigu kasuks, ehkki loopis omajagu ka seal. olen ikka väga valivaks ja nõudlikuks muutunud.

sealsamas lähedal maandus ka Kadri, ta oli oma hüppega igati rahul, oli mind ilusti näinud (huhh, millal mina õhus inimesi nägema hakkasin…) ühesõnaga korda läinud hüpe igati.

teine hüpe oli antti 100. 6-way plaan. enne lennukisse minekut andis parasiil paar head näpunäidet, kuidas välja minnes üksteisest mitte liiga kaugele kanduda. ta oli tähele pannud, et see punt eelmisel hüppel ca 2 sekundi jooksul 4-way plaaniga välja kadus. antti ja doc baasiks kontaktis välja, meie hki-ga doci selja varjus järgi. paavo ja sepandi viimaseks. esimene asi mis mind üllatas peale exitit, et olin baasist mööda kukkunud ja madalamal. tegevus toimus nagu matrix-i võitlusstseenides. olin kaamera. tiirlesin ümber tegevuse, või siis olin paigal ja tiirles tegevus. igatahes ei olnud seal miski paigas ega selge, kuid imeväel said 5 inimest selle way kokku, kuni mina ohutult taamal olin selgust kogunud, hiilisin vaikselt lähemale, aga ikkagi miski pöörles ja mul jäi kontaktist puudu vast 2-3 meetrit. meeleheitlikku haaret ei teinud ja ca 1500 paiku hakkasime laiali minema. nägin, et doc vajus kohe peale lahti laskmist natuke allapoole ja träkkis umbes sinna, kuhu mina tahtsin minna. veel nägin, et teise külje peal träkkis paavo, niisiis kasutasin oma parimat tehnikat ja oskusi, et selles üsna kitsas nurgas endale piisavalt ruumi leida ja võimalikult kaugele kimada. varju viskasin lahti natuke varem ilmselt, 1100 peal, teadsin, et olen kõrgemal ja doc oli silmist kadunud. vari käis lahti igavese litakaga. teised tiirlesid all.

seekord maandusin kitsamale murualale ja õhk oli seal siiski samasugune kui keset muru.

ei mäleta, millal mul hüppest viimati nii palju adrenaliini ja emotsioone tekkis. ilmselt ületasin natuke oma piire, st tegin liiga mitu sammu korraga. õnneks läks seekord kõik hästi, see muidugi ei tähenda, et nii peabki. vähemalt minu jaoks.

õhtul grillisime doci aias liha, maitsesime veinikest ja viinakest ning õlut. igavesti mõnus ja rahulik olemine. linnud lõõritasid, tuuleõhk silitas juukseid – ahh, loodus on ikka üks hiiglamavõimas asi, nagu ütles üks naksitrall. ja jumala õigesti!

sel nädalal möllasid minus üsna tumedad jõud. hästi mitu korda oli tahtmine midagi kurja öelda kellelegi. võibolla just tänu tähesõdade õpetusele olen püüdnud selliseid pahameelepuhanguid oma kontrolli all hoida. mitte neid maha suruda, aga lihtsalt järele mõelda, kas kellegi persse saatmine või lolliks sõimamine midagi paremaks muudab. eriti jama on see, et peale mustade jõududega mässamist võib tekkida korraks kerge eufooria maailmaparandamisest ja mulje, et tunne läks paremaks. tegelt ei lähe kottigi paremaks, hoopis häbi on pärast, et nii madalale on langetud. esimest tähesõdade filmi nägin peaaegu 10 aastat tagasi, kuid hoolimata püüdlustest pole sisemist tasakaalu siiani leida õnnestunud. võitlus puhaste ja tumedate jõudude vahel käib edasi. loodetavasti on seis tasavägine.

äratus hommikul kell 5:10! dsiisus kraist! aga mis sa krt teed, inimesed on peast segased ja ärkavad vara, et olla kell 6 hommikul trefpunktis ja 8 am kohal näiteks pärnus, et sealses veekeskuses paariks tunniks 4 meetri sügavune bassein hõivata.

lisaks meie kursusele oli seal pärnust sama palju õpilasi ning sealne instruktor või selle hakatis. tegime regu jagamist ja raskusvöö äravõtmist ning peale tagasi panemist. vööga igatahes sai nalja. ära sai kergesti, aga mismoodi see tagasi käib, see ei olnud nii täpselt meeles, muidugi vingerdasin kuidagi seal kuni selgus, et nö loomulikul moel see ei toimi ning tuleb arvestades veealust gravitatsiooni tarvitada nö ratsionaalseid lahendusi. igatahes sain vöö iseseisvalt väljalendamata peale tagasi ja harjutuse sooritatud. vahepeal udjasime niisama ringi, kästi lollusi teha, võtsin siis varulasel lesta jalast ära ja ujusin sellega minema, pärast tegime ühe 2-way ja keerasime mõned punktid. mingi aja pärast breakoff ja träkkisime laiali, träkkides läks ujuvus muidugi puutaha ja lendasin pinnale. edasi pidime põhjas istudes vesti õhku laskma, kuni minutikeseks keset basseini (põhja ja pinna vahepeale) hõljuma jääme. no ei saa raisk. põhjas kiikuda sai küll, hingad sisse, tõused pool meetrit, hingad rahulikult välja, balloon toetab põhja tagasi. lasen tirtsu õhku veel ja aidaa, pinnalesõit. ühekorra sain ikka ka ma usun minuti kuskil vahepeal veeta kuni ikkagi pinnal lõpetasin. ei tea mis värk on. õhk muidugi paisub vestis, kui näiteks meetrijagu põhjas tõusta, juu see õhtk välja viskabki. aga õhu vestist väljalaskmine istuliasendis ei olegi nii lihtne ja ei õnnestunud kordagi. tund lõppes umbes 4-5 kõrguselt (võin valetada) platvormilt kalipsos allahüppamisega jalad koos püsti. see oli omamoodi põnev thrill ehk ekstreemsport. väga lahe igatahes.

kuid nagu heas telereklaamis öeldakse – see pole veel kõik.

peale hommikusööki lasime end lennuväljale visata ning seal oli just lennuki ülessaamisest puudu 2 inimest. hoolimata pool-lukus kõrvadest ja esialgsest plaanist veidi puhata ning teiste maandumis irvitada, panime end tõusule. kiired plaanid on teinekord head. ei jäta ruumi põdemiseks. 22 inimest lennukis polnudki teabmis hirmus, igatahes olime lennukis ühes kihis kõigest ja uksest väljakukkumise äärel ei paistnud keegi. lennukis oli mingi sildike ka langevarjurite kohta, et teatud punasest joonest tagapool tohib olla vaid 10 inimest. no meil oli viis.

tõusu ajal käis kõrvus mõnus krõbin, neelatasin ja möllasin kuidas jõudsin. see elukas kogus kõrgust meeletu kiirusega ja oli tegu, et kõrvad lahti hoida. mõtlesin kui juba tõusul nihuke trall käib, mis siis veel vabalangemises saab. aga ei saand sittagi. inimorganism osutus üllatavalt paindlikuks.

hüpe ise oli selle aasta esimene 4-way. töötati minu peale. mina olin siis niiöelda baas. panda tuli külge nagu kell, margusja oli all ja varulane peal. õige baas peab olema stabiilne ja ei tohi lainetada ege keerelda. meie baas polnud ideaalne ja kui varulane dokki võttis, lendas ta millegipärast pandale selga ja hoidis sealt kinni. mina lasin sest jamast lahti ja üritasin end niisama mitte ära unustada. 1500 vaatasime, kes kuhu träkib, leidsin endale ka hea suuna ja kihutasin sinna kohe mõnuga. see kõrgus on piisav, et kohe selline ilus mõnus träkk võtta, maha pidurdada, kõrgust vaadata, avamismärguannet anda ja visata. an-2 pealt 1200 kandis laiali minnes pole aega midagi vaadata, kõik käib umbes kõhutunde järgi.

tore oli vaadata, kuidas 22 inimest õhus rahulikult sõidavad ühte patterni, kaarega ümber muruplatsi. sain minagi sellega suurepäraselt hakkama ning õnnelikult maha. maas selgus, et varulasel oli laja kallistamisest jäänud mälestuseks marraskil mokk, aga küll saab pulmadeks terveks.

täna ei hakanud rohkem saatust, tervist ja õnne narrima, kell oli 2 ja päevalt oli saadud küll. tiksusime tallinna tagasi. näis, kas dekohaigus tuleb või pääseb seekord puhtalt (peale sukeldumist (eriti üle 5 meetri) ei tohi 12 tunni jooksul lennata).